Jõulujooks 2023 * TON pühade rada

Mingil ajendil olen juba mulluse korra tituleerinud Jõulujooksuks 2023, sellise tiitliga jalakeerutus leidis aset siiski ikka tänavu.

Võib olla see on vanadus, mille kohta Skulskaja sõnab: "Vanadus on see, kui hakkad meenutama. Hakkad meenutama  ja ilmas pole ühtegi inimest, kes saaks sulle öelda, et kõik oli absoluluutselt teistmoodi." *

Igatahes ei meenu kedagi, kes oleks mullu vastu vaielenud, et märkmed kannavad valet aastanumbrit. 

A mis sest vanast asjast, tänavuses stardis võis ära tunda mitmeidki tuttavaid isikuid, vaatamata nende pingutusele maskeerida end punaste kuubede ja viltuste vuntsidega. Kõik ikka selle tühjipalja 800 meetrise edumaa nimel. 

Kogunemispunkt trammidepoo ees tekitas ärevust, kas tõesti tuleb hakata kuidagi nende sarvikutega suhestuma. Aga hoopiski ei, alustati Lutheri ja Veerenni kvartali majade vahele ühe ööga tekkinud jääväljade vahel laevade e saanide pommitamisega. Tõsisematel tüüpidel olid kotiga vahetusjalatsid seljas, et naeltega mööda tänavaid hõljuda ja pärast siseruumides jalatsid ringi vahetada. Etterutates olgu öeldud, et need tüübid, kellel olid ainult naelad, nende porised sokijäljed T1 heledates koridorides reetsid nende trajektoori. Terve T1 suuri poriseid jälgi täis plätserdatud. :) 

Selline normaalne ülesanne. Tänapäevane. Pommid siin, pommid seal. Mis meil Jaaniga feilis täiega.

Alustasime kursseerimist ruudustiku alumisest rivist vasakult paremale - esimene nurk kohe edukas 35, järgmiseks teine ruut 33. Kolmas ruut all tühi päkapikk. Selge, kahene saan paigas. Kaks ühest ja üks kolmene veel. Kolm ruutu alt teises reas ka maha, sest kõrvuti ruutudes saane olla ei saa. Jätkasime kõige alumise reaga Pille ja Tehnika nurgal - tühi päkapikk ja siis .... edasi mööda Tehnikat mööda aiast, kus polnud üldse päkapikku. Otse üles, jättes millegipärast vaatluse alt kõrvale teise rea kõige parempoolse ruudu, mille kohalt me saime küll kätte punkti 34. Ülespoole järgmisi ruute kammides sai sellest 34st meie jaoks nn ühene saan. Pärast ülejäänud sektorite läbi kammimist oli meil kokku kolm ühest saani (pidi kaks olema). Aga kus on siis see kolmene saan.

Käisime läbi mõned ruudud, mida olime alguses välistanud. Jaan arvas, et äkki on kolmene selline nurgaga variant ... mmm mingi külgkorviga saan siis või ....

Käisme läbi mõned ruudud, kus me olime juba käinud ....

Nõutus tüürimehes ja lootusetus kaptenis ei saanud ju sihile viia.

Mingid lubjakihid allpool andis aju aga mõista, et kuulge te alguses uhasite mööda aiast, äkki läksite valelt poolt. Nojah, lähme siis õigelt poolt - ehk uuesti alla kõige alumisse paremasse nurka. Lammast pole, punkt oli. Enne märkasime käia ära ka ruut üleval hoone servas, mis esimese kaare ajal ka vahele jäänud oli. Pihtas-põhjas. Lõpuks ometi. Kuigi vahepeal oli tahtmine juba võtta samasse rivvi nende tüüpidega:

46st punnist 7 on käes. Küll meil ikka läheb libedalt. Tea kas on kellegagi koos pärast veel meenutada. Või on meie lõppu jõudes kõik juba ammu kadunud. 

Edasi jätkus traavimine tunnelites ja katustel. Loomulikult valest tunneli harust välja kihutades jõudes punktini, mis ei ole katus, vaid trepp. Tähis 46. Kõik pekkis jälle. Miks me siin oleme. 

Suutsime kaardi kohal pehmeid kive sajatades ja kätega vehkides end õige maja juhini siiski hiivata. Fotomõistatused. Alati võib kõigepealt lahendada naaberraja mõistatused. Saime endid pidama kui meenus õigel hetkel, et surfame sinisel rajal ning pääsesime katuselt uuesti tunnelisse.

Läbi Veerenni asumi Kalevi staadioni poole jätkus üpris klassikalist o-harjutust kui seda moepolitseid ees ei oleks. Viltused vuntsid said siin oma eelise kui meie Jaaniga lisahaake tegime.

Kalevi staadioni sissepääsu kohal oli punkt 50 legendiga - hoone teine tasand. Sain Jaanil säärest kinni enne kui ta oleks kuskile järjekordsele katusele siirdunud. Teine tasand selles mõttes, et sellel staadionil on ka alumine tasand, mida peamiselt tuntakse rahvuslike mustrite poolest, mida tantsijad seal mõnikord suviti joonistavad. Seekord tuli endale selgeks teha sektorid, read ja kohad ning moodustada ise ristpistes muster tribüünide eri nurkades ja tasanditel. Eriti hea oli lund täis treppidest alla tulla, haarates toeks istmeklapi, mis omakorda istmeks alla vajus. Rahvatantsujuhid oleksid siit uuteks tantsupidudeks nii mõndagi mõtteainet mustrite ja pooside osas saanud.

Turnides sel üüratu mõtestatud tühjuse serval kangastub kuskilt ajusopist pilt kui sel staadionil isaga vigurautosõitjaid vaatamas käisime, vast kuskil 70ndate keskel. No see kui auto kahele rattale sõitma aetakse ja siis külgaknast mingi vend veel välja ronib ja enam-vähem pääsukest teeb. Kogu liikuv püramiid kergelt laperdab, aga püsib koos. Mingis veel hägusamas pildis manab ette Berliini 1936 aasta olümpiamängud - kõik need lipud ja see heroilisus. See on kuidagi seal staadioni põhjas kui üles tribüüni ehitisi vastu päikest vaadata.

Rebin end lahti noist staadioni kummastustest ja reipalt liueldes Bussijaama poole, üles Fahle majja.  Sinna kus on troopiline galerii koos ergutuspunktiga. Puudu on vaid kilpkonnad ja hülged, muidu oleks sinna jäänudki. 

Enne seda, punkti 62 ümbrust oleks tahtnud väga kuidagi teistmoodi joonistada. Üleval punktis olles oli kõik loogiline, aga all hoovinurgas täiesti vale. Tundmatuks jääda soovivad leheneegrid Postimehe ees ei paljastanud ka mitte midagi:

Alustuseks veab rajameister meid veel T1st mööda, teisele poole raudteed, natukeseks mõneks punktiks Ülemiste linnakus. Kaardiks aerofoto aastastets 1988-1994, mis tekitab mõningast segadust hoonestuse osas, aga Nortali esine on ikka Nortali esine ja siis läheb loha otse läbi tiigi, mida vana kaart kuidagi väljendada ei suuda ja veel lõplikult sulamata lumi ka ei paljasta.

Tagasi T1s, jätkub omapärane seikluste jada parklas jällegi ridu ja kohti kombineerides, et siis lõplikult anda end kirjalike käskude meelevalda, mis veavad korruste vahel üles ja alla, läbi kombeliste eskalaatorite ja mitte nii kombeliste ära urineeritud parklataguste varukoridoride. Ilmselgelt mõnes kohas oleks isemõtlemine võinud anda tulemuseks koguarvus vähem läbitud korruseid, aga enam ei jaksanud. Mõleda. Ei jaksanud. Jalgu liigutada. Veel jaksasime.

Või nagu keegi stardis seletas - võtad küll keskmise raja (~9km), pärast tuleb ikka pikk rada välja (~15km). Nii meil täpselt tuligi. 

Mõned metsikud tegelased sellest Jõulujooksu nimelisest etteastest olid veel T1s kui me pärale jõudsime. Isegi korraldajaid oli sooja joogiga veel alles.

Kas kellegagi on ka meenutada, kuidas kõik täpselt oli. Vaevalt. Peamine, et üldse on, mida meenutada.

* * *

Eile mõtlesime Jaaniga, et oleme niikuinii juba Botaanikaaias asja ajamas, mis jalajälgede vähendamise huvides tähendas, et sama soojaga saab teises linna otsas  läbi teha värske TONi pühade raja teisel pool Metsakalmistut Kloostrimetsas, mis kestab seal veel pikalt - kuni 21.jaanuarini.

Täitsa hea sumamine. Eriti kui Jaanil kippus kaart pihku ära sulama, kuna ta ei raatsinud sellele kile ümber panna ja mul ununes kompass maha ning tagatipuks läks viimane kolmandik pimedas ilma lampideta, kuna üllatus küll, öö saabub juba kell pool neli. Kõige hullem punkt oligi see kuuse punkt, mille siravad lambikesed kätte juhatasid, muidu oleks vist valgeni pidanud seal põlvini lumes võseriku vahel hüplema.

Nüüd on lumi kindlasti poole õhemaks juba madaldunud, maastik aga ilmsesti vesisem - põhi võib nii mõneski kohas vastu käia.

Suutsime seal lumeboade vahel sujuvalt pakutud 5 kilomeetri asemel 8 välja sumbata.

Jaan arvas, et ta võtab mõni päev omale vaba päeva, trükib välja reljeefi kaardi ja nutab seal siis. See reljeef läheb seal kohati täiesti hoomamatuks. Rajad ikka aitavad, kuigi mõnedel olid ainult kitsed kõndinud. Ehk paras rajapähkel pühade ette või taha enda solgutamiseks. 

* * *

Jõuluvormi saab siin ajada end veel mitmete o-üritusega: ilmselt väga kohane koos perega ette võtta - Jõuluseiklus – Päkapikumajad (Tallinna vanalinn) 01.12-31.12 | Seiklusministeerium ja siis kindlasti mitte perega ette võtta ja endalgi sügavalt järgi kaaluda, kas jõulupohmelusest on jõudu toibumiseks ja asjakohane kasutada ettevõtmist - Näärilaks 2023 - seiklussportlik õhtu! | Facebook

Teada on, et tulemas on ka 1. jaanuari keskööjärgne Kalamaja lahtised 2024 või midagi, mis on traditsiooni jätkamine juba kolm aastas enne 2018.

* Jelena Skulskaja, "Ga Dong Tao. Jutud" 2022