Linnarogain 2019
Paljassaare oli ennevanasti rohkem nagu üks kahe saarega paik ja Kopligi liitus maismaaga Lõime tänava kohalt umbes 2000 aastat tagasi.
Seda plaani, et teha põhjalikumalt tutvust selle osaga endisest Kalinini rajoonist mõnel kenal laupäeva õhtul, saab pähe tulla meie pesakonnale ainult siis, kui keegi võtab seal nõuks korraldada linnarogaini.
Kell pool seitse oli kamp eluuurijaid ennast Kunstigümnaasiumi aiaväravasse üles rivistanud ja ootas luba kolmeks tunniks linna peale minna.
Pooletunnine linnatuuri eelplaneerimine pakkus ahvatlevaid külastuskohti siin ja seal pool Sitsi mäge, kuid passimine linnuroostikus kaardi põhjaservas Paljassaare laguunis, tundus kuidagi ebakompetente võrreldes võimalusega kohtuda värvikate tegelastega lõunapoolsetes auulides.
Kõrvale jäi ka läänekaar, kus sadakond aastat tagasi rajati üks täiuslikuimaid tehaseasulaid Vene-Balti laevaehitajatele, töölisbarakkidest liinidel kuni direktori palladioliku villani, lisaks söökla, kino, apteek, pesumaja, haigla, kauplused ja loomulikult tehase peahoohoone, mille taha peidab end tootmishoonestik. (Siin ja edaspidi toetuvad arhitektuursed mõttearendused osaliselt Mart Kalmule "Eesti 20. sajandi arhitektuurist")
Alustasime sirgjoonelt läbi Kopli kalmistupargi, mis oma algse eesmärgi kaotas ja suleti üksikute barbarite saabumise tõttu 1951 aastal. AD 2019 oli tegemist märkimisväärselt rahuliku paigaga kui mõned sahmivad sportlased kõrvale jätta.
Järgmiseks punk 32 Pelgurannas Lõime ja Kangru piirkonnas, 50ndatel süüdimatu vabadusega klassikat remiksinud stalinistlike hoonete struktuur. Suurejoonelise elamumassiivi ehitus säherduste põhimõtete järgi tunnistati 50ndate keskel valeks ning esplanaadlikult mere poole suunduv tänav suleti tavalise kortermajaga, kuigi plaani järgi pidi sinna tulema täitorniga kultuurimaja.
Paraadne arhitektuur, mida 50ndate alguses viljeleti, kannatas vastuolu all saada kiirelt valmis massiliselt elamispinda töölistele. Ning nagu näitas teekond punktidesse 42-68-57, asendus kiirelt tüüpseeria kortermajadega 1-317 ja modifitseeritud variandiga 1-318. Sekka ka ükskuid hilisemaid katsetusi.
Põige punktidesse 71-68 Merimetsa männikus, kus alates teisipäevast võib ennast proovile panna lausa kolmel järjestikusel päeval. Usun, et mõlemad punktikohad on mäluvärskendamiseks uuesti noil päevil kasutuses ;)
Siirdusime edasi Pelgulinna, mille elukondlik miljöö on nii paljuski sarnane hipstervilliga teisel pool kaubajaama, aga kus jääb siiski tera puudu mingitest suvalistest aksentidest, mida tekitavad kalamajalikud kommertsasutused või tühjadesse aukudesse pugenud eliitsed uusarendused. Selle asemel valitseb Aarde ja Preesi tänavatel 1920ndatest pärit õdus lihtrahvale mõeldud aedlinlik elukeskkond lähtudes ruumi loomisel ajastule omasest traditsionalismi esteetikast. Hooned, mis ületasid kodanliku esinduskorteri ja algelelise tööliskorteri vahelise kuristiku. Punktid 38-64-51.
Jätkasime piirkonnas, mida ilmestasid vaid eestlasele omane linnakultuuri nähtus nn Tallinna majad või kus sotsiaalehitised nagu Ristiku põhikool moodustab dominandi, mis lõpetab tänavasihi ja sunnib liikluse endast mööda pöörama, taotledes maalilisemat ruumimuljet.
50-49, kus mainitud idüllile sõidavad punkti 58 suunal sisse 50ndate nõukogulikud kahekordsed madalad kortermajad Kaera ja Nisu tänavatel ning vaikelu rikuvad mitmed segased katsetused põrmustada olnu ja alustada millegi uuega.
Punkt 58 Paavli tänaval. Miks ma olin kogu aeg mõelnud, kuuldes fraasi "Paavli kaltsukas", et see asub kusagil Lasnamäel. Tara ja hoonete taga Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik. Sellegi tehase ümber rajati tehasetöölistele elamuid, kool ja lastehoid, pesuköök ja aiand.
Jätkasime edasi järgmiste tehaste poole, muuhulgas mööda Seywangi alleed - Krulli Masinavabrik ja Volta elektrivabrik, punkt 67. Raudtee servas, mida mööda ei sõida suurte avaruste poole enam ei allveelaevade elektrimootorid ega koduperenaiste lemmik vahvlirauad, moodustab Kopli ja Tööstuse tänava vahel hunnitu rohevööndi, mis pakub rahu linnamürglist ning kuigi seal võiks dekoratsioonidesse panustamata mitu 'Stalkerit' üles võtta, näis see hea paik ka tagasihoidliku grillpeo korraldamiseks.
"Vabrikute kõrval, seal kus kasvab rohi, seisime ja hoidsime teineteisel käest ... kas üldse lootust oli, sa vastasid, kui kaunis päev ..." (M.Vaik)
Aga tehastega polnud veel ühel pool - Noblessneri laevatehas. Punkt 29 ja 37.
Aga pidage kinni, kui klanitud - miski ei kuku ümber, miski ei ole varesele pesaks, miski ei lase vabakäe graffitil tekkida, miski ei ole iseenda poolt dikteeritud liikumises, vaid kõik on korraldatud. Ei siiski, täiuslikku merevaadet täiustab kunstilise lohakusega keritud okastraat aial.
Vahele Kalamaja kalmistuspargist punktid 44 ja Noblessneri sadamast 63, kus Raiden sai oma värskeid paadijuhi eksamil rakendatud teadmisi rivvi laotud meremärkie peal esitada - hoida põhja või midagi. Eks põhi oli haknud meil ühel või teisel moel veidi kuluma küll, pimedus ka juba kukil.
Nii panime kaarti täpselt lugemata 55 poole udajama, kuniks Tööstuse tänava majade vahel vaatas kaardilt vastu must karvane ületamatu järsaku tingmärk. Jaan läks serva peale kaema ja arvas, et polevat probleemi laskuda. Normaalsel juhul ma ei käi laupäeva õhtuhämaruses kuskil Tööstuse tänava taga end raudteele libistamas. Ma kutsuks endale politsei.
Samal joonel 52, endiselt mingis täiesti segases tööstushoonete ja raudtee rägastikus. Sealt üles, otse Sitsi mäele, kakerdades poe poole teele nagu tüüpiline liiga hoogu sattunud piknikupiduline, punkti 66 suunas. Autojuhid igatahes võtsid targu juba kaugelt hoo maha, justkui see oleks norm, et kuskilt suvalisest võpsikust võib laupäeva õhtul ahastuses tüüpe ei-näe-ei-kuule võtmes poe poole söösta.
Edasi järgnes mõningane mõttetöö, kas jõuame järgmisele mäele või mitte. 72. Vanasse savikarjääri kantud ehitusprügist on saanud küllalt tummine positiivne reljeef, millel muru ja männid otsas kasvavad ja mis oli erandlikult kella kaheksast lahti tehtud. Kuigi aeda meenutav aed tundus auguga ja murusse tallatud rada jättis mulje, et tegemist ei ole värske lohaga ning vaadet pealinna tornidele sellise nurga alt saab võib-olla ka muul ajal piiluda.
Sööstsime mäkke ja mäest alla Sirbi tänava pimedusse, saime nurgapoe ees uljaste innustuste osaliseks ja lõpetasime 5 minutit enne kontrollaja kukkumist oma 16,5 kilomeetrise kõnnituuri.
Raiden nuhtles meid tasase halaga oma talla-alustest villidest, meie suhtlesime grillvorstidega koolimaja hoovis.
Soe sumin soojas õhustikus jäi meist jätkuma.
Paljassaare on mu vanaema lapsepõlve kodukant kahe sõja vahel ning ma olen luuüdini täis jutustatud tollastest elulugudest, Vabriku tänava kooli üle lahe tritsutamisest, vanavanaema Sitsi vabriku aiandis töötamisest, Niidi tänavale maja ehitamisest ... mu vanaema oli oma elust justustamise meister. Seepärast tammudes neis jälgedes, oli kuskil õhus justkui veel palju teisi puudutavaid lugusid. Isegi kui jutustatud keskkond on 100 aastat hiljem kohati vaid õhkõrnalt aimatav, on geograafia säilinud.
Piirkonnale annavad teo ja näo suurtehased ja vabrikud. Need loovad ruumi ja ruumivahesid. Need on maamärgid, mis dikteerivad siiani hiigelterritooriume ja muud hooned nende vahel on pigem nagu mingi täite kribu-krabu. Neist tuleneb piirkonna dünaamika ja see on ideaalne paik ühe linnarogaini korraldamiseks. Ma olen seda oodanud.
Ja ma ikka ei julge tõsta jalga Paljassaarde, sest ma tean seda kohta ilmselgelt hoopis teistsugusena kui see tegelikult on.
Aga me teame nüüd nii mõndagi kohta sellisena nagu see tegelikult on.
* * *
Teisi muljeid:
ets
Tarvo
Seda plaani, et teha põhjalikumalt tutvust selle osaga endisest Kalinini rajoonist mõnel kenal laupäeva õhtul, saab pähe tulla meie pesakonnale ainult siis, kui keegi võtab seal nõuks korraldada linnarogaini.
Kell pool seitse oli kamp eluuurijaid ennast Kunstigümnaasiumi aiaväravasse üles rivistanud ja ootas luba kolmeks tunniks linna peale minna.
Pooletunnine linnatuuri eelplaneerimine pakkus ahvatlevaid külastuskohti siin ja seal pool Sitsi mäge, kuid passimine linnuroostikus kaardi põhjaservas Paljassaare laguunis, tundus kuidagi ebakompetente võrreldes võimalusega kohtuda värvikate tegelastega lõunapoolsetes auulides.
Kõrvale jäi ka läänekaar, kus sadakond aastat tagasi rajati üks täiuslikuimaid tehaseasulaid Vene-Balti laevaehitajatele, töölisbarakkidest liinidel kuni direktori palladioliku villani, lisaks söökla, kino, apteek, pesumaja, haigla, kauplused ja loomulikult tehase peahoohoone, mille taha peidab end tootmishoonestik. (Siin ja edaspidi toetuvad arhitektuursed mõttearendused osaliselt Mart Kalmule "Eesti 20. sajandi arhitektuurist")
 |
| ohtlik koht |
Alustasime sirgjoonelt läbi Kopli kalmistupargi, mis oma algse eesmärgi kaotas ja suleti üksikute barbarite saabumise tõttu 1951 aastal. AD 2019 oli tegemist märkimisväärselt rahuliku paigaga kui mõned sahmivad sportlased kõrvale jätta.
Paraadne arhitektuur, mida 50ndate alguses viljeleti, kannatas vastuolu all saada kiirelt valmis massiliselt elamispinda töölistele. Ning nagu näitas teekond punktidesse 42-68-57, asendus kiirelt tüüpseeria kortermajadega 1-317 ja modifitseeritud variandiga 1-318. Sekka ka ükskuid hilisemaid katsetusi.
Põige punktidesse 71-68 Merimetsa männikus, kus alates teisipäevast võib ennast proovile panna lausa kolmel järjestikusel päeval. Usun, et mõlemad punktikohad on mäluvärskendamiseks uuesti noil päevil kasutuses ;)
Jätkasime piirkonnas, mida ilmestasid vaid eestlasele omane linnakultuuri nähtus nn Tallinna majad või kus sotsiaalehitised nagu Ristiku põhikool moodustab dominandi, mis lõpetab tänavasihi ja sunnib liikluse endast mööda pöörama, taotledes maalilisemat ruumimuljet.
50-49, kus mainitud idüllile sõidavad punkti 58 suunal sisse 50ndate nõukogulikud kahekordsed madalad kortermajad Kaera ja Nisu tänavatel ning vaikelu rikuvad mitmed segased katsetused põrmustada olnu ja alustada millegi uuega.
Punkt 58 Paavli tänaval. Miks ma olin kogu aeg mõelnud, kuuldes fraasi "Paavli kaltsukas", et see asub kusagil Lasnamäel. Tara ja hoonete taga Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik. Sellegi tehase ümber rajati tehasetöölistele elamuid, kool ja lastehoid, pesuköök ja aiand.
Jätkasime edasi järgmiste tehaste poole, muuhulgas mööda Seywangi alleed - Krulli Masinavabrik ja Volta elektrivabrik, punkt 67. Raudtee servas, mida mööda ei sõida suurte avaruste poole enam ei allveelaevade elektrimootorid ega koduperenaiste lemmik vahvlirauad, moodustab Kopli ja Tööstuse tänava vahel hunnitu rohevööndi, mis pakub rahu linnamürglist ning kuigi seal võiks dekoratsioonidesse panustamata mitu 'Stalkerit' üles võtta, näis see hea paik ka tagasihoidliku grillpeo korraldamiseks.
"Vabrikute kõrval, seal kus kasvab rohi, seisime ja hoidsime teineteisel käest ... kas üldse lootust oli, sa vastasid, kui kaunis päev ..." (M.Vaik)
 |
| Ja te küsite kus nad inspiratsiooni koguvad oma taieste jaoks ... |
 |
| siis kui laupa õhtal grüünes grillides mingeid imelikke hakkab mööda jõlkuma. |
Aga tehastega polnud veel ühel pool - Noblessneri laevatehas. Punkt 29 ja 37.
Vahele Kalamaja kalmistuspargist punktid 44 ja Noblessneri sadamast 63, kus Raiden sai oma värskeid paadijuhi eksamil rakendatud teadmisi rivvi laotud meremärkie peal esitada - hoida põhja või midagi. Eks põhi oli haknud meil ühel või teisel moel veidi kuluma küll, pimedus ka juba kukil.
Nii panime kaarti täpselt lugemata 55 poole udajama, kuniks Tööstuse tänava majade vahel vaatas kaardilt vastu must karvane ületamatu järsaku tingmärk. Jaan läks serva peale kaema ja arvas, et polevat probleemi laskuda. Normaalsel juhul ma ei käi laupäeva õhtuhämaruses kuskil Tööstuse tänava taga end raudteele libistamas. Ma kutsuks endale politsei.
Samal joonel 52, endiselt mingis täiesti segases tööstushoonete ja raudtee rägastikus. Sealt üles, otse Sitsi mäele, kakerdades poe poole teele nagu tüüpiline liiga hoogu sattunud piknikupiduline, punkti 66 suunas. Autojuhid igatahes võtsid targu juba kaugelt hoo maha, justkui see oleks norm, et kuskilt suvalisest võpsikust võib laupäeva õhtul ahastuses tüüpe ei-näe-ei-kuule võtmes poe poole söösta.
Edasi järgnes mõningane mõttetöö, kas jõuame järgmisele mäele või mitte. 72. Vanasse savikarjääri kantud ehitusprügist on saanud küllalt tummine positiivne reljeef, millel muru ja männid otsas kasvavad ja mis oli erandlikult kella kaheksast lahti tehtud. Kuigi aeda meenutav aed tundus auguga ja murusse tallatud rada jättis mulje, et tegemist ei ole värske lohaga ning vaadet pealinna tornidele sellise nurga alt saab võib-olla ka muul ajal piiluda.
Sööstsime mäkke ja mäest alla Sirbi tänava pimedusse, saime nurgapoe ees uljaste innustuste osaliseks ja lõpetasime 5 minutit enne kontrollaja kukkumist oma 16,5 kilomeetrise kõnnituuri.
Raiden nuhtles meid tasase halaga oma talla-alustest villidest, meie suhtlesime grillvorstidega koolimaja hoovis.
Soe sumin soojas õhustikus jäi meist jätkuma.
Paljassaare on mu vanaema lapsepõlve kodukant kahe sõja vahel ning ma olen luuüdini täis jutustatud tollastest elulugudest, Vabriku tänava kooli üle lahe tritsutamisest, vanavanaema Sitsi vabriku aiandis töötamisest, Niidi tänavale maja ehitamisest ... mu vanaema oli oma elust justustamise meister. Seepärast tammudes neis jälgedes, oli kuskil õhus justkui veel palju teisi puudutavaid lugusid. Isegi kui jutustatud keskkond on 100 aastat hiljem kohati vaid õhkõrnalt aimatav, on geograafia säilinud.
Piirkonnale annavad teo ja näo suurtehased ja vabrikud. Need loovad ruumi ja ruumivahesid. Need on maamärgid, mis dikteerivad siiani hiigelterritooriume ja muud hooned nende vahel on pigem nagu mingi täite kribu-krabu. Neist tuleneb piirkonna dünaamika ja see on ideaalne paik ühe linnarogaini korraldamiseks. Ma olen seda oodanud.
Ja ma ikka ei julge tõsta jalga Paljassaarde, sest ma tean seda kohta ilmselgelt hoopis teistsugusena kui see tegelikult on.
Aga me teame nüüd nii mõndagi kohta sellisena nagu see tegelikult on.
* * *
Teisi muljeid:
ets
Tarvo
Comments