Pelgu Peitus 16, Masinatehas ja Merimetsa

Musti auke ei pruugiks ju naabergalaktikast otsima minnagi. Neid võib leida iseenda peast - hämmastavalt palju on seda, mis sinna kinni jääb ja enam mitte kunagi välja ei pääse. Mida rohkem peale kühveldada, seda vähem on juhtumeid, mis suudaksid eirata sündmuste horisonti.

Võib olla sobib see põhjendamaks miks kinnisesse ruumi paikseks jäämine ning ainult iseenda kere ümber tiirlemine musta masendust tekitab ja sunnib liikuma horisondi suunas, kus äkki mõni sündmus aset leida võiks.

Jaan tegi keerulisi nägusid, kui püüdsin juba kohe teisipäeva õhtul teda järjekordsele Pelgu Peitusele meelitada, kuigi selle kiire asjaga oli aega õigupoolest pühapäeva õhtuni.

Võib olla oli see üks neist kordadest, kui otsid iseendas materjali unustamaks Woody Alleni poolt sõnastatud olemuslikku tõsiasja -  "Lõppude lõpuks oleme me kõik ju üks füüsika viga. Pealekauba veel piinlik." *

Tea, kas seda piinlikku füüsikat nii väga vaja ongi. Vanalinna aina mustavamad vaateaknad peegeldavad noil päevil üpris ilmekalt millisesse kibatusse see eneseteadlik mateeria vorm kergesti jääda võib.

Uljas mõte inimtühjast keskajast linnamüüride vahel osutus siiski veidi ülepakutuks - kristlik okaspuu keset Raekoja platsi oli ebatavaliselt palju kohalikke oma urgudest välja meelitanud.

Juba kodus valmis mõeldud rajaplaanile varustatasime end veel lisaks Jaani poolt kiirelt valmisvisatud äpiga Excelis, millega pikemaid lauseid, kus tähed numbritega asendatud või vastupidi, lahti muukida.

Nii keerukaks asi aga ei läinudki - vastusevariantides olid seekord esitatud aastanumbrid tähtedena, mis kaardi allservas oleva šifriga lahti kodeerida. No üpris kiirelt sai selgeks, et piisab vaateaknalt leitud aastaarvust kahe viimase numbri ümberkodeerimisega, et õige vastus tuvastada. Aga igatahes on meil nüüd isemõtlev featuur, mida läheb kindlasti vaja kõigil neil, kellel tuleb lugeda tekste, kus tähed on asendatud numbritega või numbrid on asendatud tähtedega. Te mõelge, äkki panustate tärkvasse idusse. Kui te seda kasutama hakkate, siis te ei saa kolme kuu pärast enam absoluutselt aru, kuidas te siiani ilma selleta üldse elada olete suutnud.  ;-)

Aga tont nende IT veidrikega. Jooksujalgade puudumisel olime tekitanud paberile punase joone läbi rõngaste, mis välistas täielikult üleval Kalamajs oleva punkti 99. Ja eriti ei panustanud ka alumise otsa 94-71-33-74-96 ringile Vabaduse väljakust lõunas. Punktipusas Suur-Karja ja Väike-Karja tänaval arvasime millegpärast hiigelkaareks punkti 38 külastamise ja ka see lendas välja.

Nagu näitas ringkäik mööda mineviku ja oleviku maamärke: Vabaduse väljak - Gloria - Pegasus - Kullasepa Kelder (ei mingi uus koht) - Vivian Vau kingapood (kohe seal Nimeta baari kõrval) - Moemaja (mhm, Route 33) - Müürivahe - Valli tänava WC (uups, seal on nüüd ka mingi pubi hoopis) - Pritsumaja - Aia tänav - Farm (ah selline koht) - Rukis Viru tänaval (aga kus on Oder, Lehm jt farmi saadused) - Vanaturu kael - Raekoja plats - Saiakäik - Maiasmokk - Pühavaimu - täiesti tundmatu rattarent Vene tänaval - suveniiri baar Oleviste taga - Hell Hunt - Nuku Teater - Nunne tänav - Rataskaevu - Rae Köök (uups Beer House) - Lühike Jalg - Neitsi torn - Toomkirik - Roosikrantsi tänav - Vene Teater - Keskraamatukogu - Vabaduse väljak. Enne kui "Tegelikult kaob ka terve universum ja pole enam kohta, kus saaks lasta endale kübaratki teha" *, ei ole siiski väljasuremist veel karta ning isegi kui kübarat polegi enam kuskil teha, siis saab vähemalt ratast rentida.  

Vahest on viga pigem keemias, kus mingil segasel asjaolul Mendelejevi tabelist väljakukkunud ainest inimesed tekkisid. Nood on algusest peale kuidagi mustrist väljas.

* * *

Laupäeva hommikupooliku jalutuskäik viis Tallinna Masinatehase ja Volta territooriumile. Kui viimase 10-hektarilisel alal on kinnisvaraarendajad hooneid otsast juba närima hakanud ning seda, mis tulevikus sündima peaks, näeb Viru Burgeri Volta tänava kohvikus olevalt maketilt, siis Masinatehase sama suures kinnises aias jätkuks materjali kolme Näärilaksu tarvis.

Tohutu tükk minevikku, mis ootab tulevikku. Metamorfoosid, mis nende vanade tehasealadega aset leiavad, muudavad paiga hinguse täielikult. Üks asi on kulgeda stalkerlikul maastikul lugemaks kogu lagust sinna jäänud mateeria küljest ajalugu. Teine asi on ülesvuntsitud paekivi müürid, mille vahel klaas ja betoon kiiskamas. Kalininit tegustsemas ette kujutada on kindlasti lihtsam esimeses miljöös. 

Nende rääbakate seinte vahel ringi tuiates on võimalik üles korjata täiesti kordumatut mineviku energiat, mis rekonstrueerimisega kaob jäljetult. Aga eks nii nagu igast autost saab ükskord Opel ja iPhone'st ilmajaam, saab igast tehasest Loft (pööning) või vähemalt loomelinnak. 

Kübaraid ei tee ikka keegi. Vahest on viga matemaatikas.

* * * 

Pühapäev ennelõuna Stroomi metsas näis uljam, kui seda läbida seikluslikuma kaardiga, mis sisaldas rohkeid valgeid laike. See on siis kui musta masendust halli pilvelaotusega segad - silme eest läheb valgeks.

Suts võttis kohanemist. Esimesse kahte punkti päris otse ei tihanud minna. Viienda ja kuuenda etapi vahele oli enneolematu kraavijurakas maalitud, aga sellist veekogu selle koha peal märgata ei õnnestunud. Üldse oli seal üllatavalt kuiv metsaalune - seal võpsikus on mudas ikka solberdatud küll. 

Kümnendasse kalpsasin juba julgemalt päris otse. Üheteistkümnendasse minek läks aga tuira-taaramalt. Kõigepealt põikasin vale elektriposti alla. See korrigeerus siiski ruttu. Rohkem heidutas mind aga punktist vasakule manatud sõõrik. Sellist varasemast ei mäletanud ning päris elus oli neid ruljaid elemente kolm tükki. Nende peal keerutatakse hobuseid nagu maapinna lähivaatlus näitas. Igatahes need musta augu alged viisid mu kõrvale õigelt orbiidilt ning punkti otsismise sündmused leidsid mannetult kaua aega aset süvendi vales otsas, mis minu kaardilt ei paistnud kuidagi ka süvendi moodi välja. Suurema gravitatsiooniga kaasmateeria liikumine põõsastes reetis punkti lõpuks ka mulle.

pääs punkti 10

Lihtne põige veel korra rannamätaste juurde ning ringi lõpuks oli mälupesadesse paigutatud järjekordne kiht päevasündmusi.

Teinekord on viga äkki hoopis biloogias.  

* * *

Ometi on justkui üllam ja helgem kui oled oma korrapäratuid tegusi linna peal teinud. Oled hinges lõputult tänulik neile, kes väsimutult paberile punaseid rõngaid veavad, et teha veel mõned vead.

Ometi on justkui piinlikult soe kui loed "Tal oli liivakellakujuline keha ja ma ei tahtnud teha muud, kui liiva sees mängida." *

* Woody Allen. "Nii muuseas".