Sise-o GAGis, MURGis ja Saku G's + Laagri & Stroomi kooljakuul

Õieti ei leiagi sõnu enda seest. Või kui leiakski mõne, ons neid üldse vaja välja koukida ja laia ilma külmetama sättida. Mõne sooja pilgu püüdmiseks?

A ikka kripeldab ja kaabib, kuskil vasema jala keskmise varba otsas. Kooberdab mööda ääri ja veeri. Otsib väljapääsu püünele sättimiseks. Nagu mõni suuna kaotanu.

Las siis olla sõnad selle kohta, et kuu algus Merimetsas ei teadnud lumest veel midagi. 

Mina teadsin veidi retroma kaardi järgi kõrgepingeliini otsida ja oma hämminguks ei leidnudki seda. Putukatele on nüüd väil rajatud. Muud ikka leidsin veel.

* * *

Mõne sõna saab poetada GAGi kohta. Gümnaasium, õigupoolest keskkool, kus ma kunagi käisin. Ja mitte ainult neli aastat tagasi, vaid lausa 34 aastat tagasi 3 aastat, 5 päeva nädalas, esimene aasta isegi 6 päeva nädalas järjepanu. Katsusin sealt toona lõpetuseks kätte saada mingi paberi, mis tõendaks küpsust. Nüüd katsusin kõigest mõnede punaste rõngaste asukohta tabada. 

Kaart

No läks-läks. K-trepi olemasolu oli neli aastat varem end juba ära üllatanud. Küpsesin Maidu ühesuunalisteks joonistatud koridoride tõttu järgmiseks hommikuks päris kangeks. Kui mitu korda võib esimesele korrusele pääsemiseks läbi kolmanda korruse kapata.

* * *

Võib-olla mul on pisikesi sõnu MURGi (Mustamäe Riigigümnaasiumi) kohta. 

Kaart.

Päris värske emalaev on teine maandunud Akadeemia tee otsa. Veidi kosmoseodüsseialik sisemus küll. Eriti kaalutuks muutus olek noil suurte astemetega punaruugetel treppidel turnides. Korra ma ei teadnud enam, kas oleks noil otstarbekam kukkuda pigem üles või alla. Suutsin end kuidagi serva peal tasakaalustada.

* * *

Tsipa kirjatähti sellest, et enne Sakku minekut sai teha külmendust Laagri aleviku lumeväljadel. 

Puhtalt vaadete pärast võis minna. 

Üleüldise sooja kliima tingimustes on siinmail talv paaril viimasel aastal hakanud juba novembris ja nii on. Kuidas ma tundsin sellest puudust kui 90ndatel mu vanem poiss saabus lasteaiast terve talv koju nagu porikoll. Suusatamine oli nähtus, mida koolis ei viljelenud nad enne keskkooli jõudmist nullindate keskel.

* * *

Kohutavalt palju sõnu saaks nimestiku viimase gümnaasiumi kohta. Enne seda kui astusin 86nda aasta sügisel üle GAGi läve, olin kevadel lõpetanud 8 aastat ühtejutti Artur Vaderi nimelise Saku Keskkooli pinkide taga istumise.

Kaart.

Pole kordagi sellesse majja pärast igiammust 8nda klassi lõpetamist oma jalga tõstnud. Ja nüüd siis, isegi need igasse ilmakaarde juurde kasvanud hooneosad (maja pikendus vasakus pooles, ujula osa, laiendatud aatrium, konteinerklassid, raamatukogu esimesel korrusel, aula osa II korrus) ei hägustanud neid mälestusi, mis saabusid võimlasse sisenedes (aah, kas tänased õppurid ei peagi muuhulgas põhikooli lõpetamiseks omandama köieronimist - no ei rippunud neid võikaid köisi enam võimla laest alla) 

Või toonase algklasside osa koridoris II korrusel tiireldes (kuidas nad saavad vahetunnis ringiratast kõndida kui see laiendatud koridoriosa on istepinke täis ehitatud). 

Ja mis õppeköök? Kus siis pioneeride tuba viidud on? 

Arturi barjeljeefi asemel olete sellise veidra puu istutanud. 

Aga aula lava tagseinalt Lenini barjeleefi hoiate ikka alles? 

Ning ainuke stiilne objekt - peatrepikoda - selle olete ummistanud liftiga. 

Vaevalt teil võimla riietusruumi linoleumi all kilkegi enam on. 

Ning kõigile nendele monööverdustele vaatamata, füüsika ja keemia klassi hoiate ikka sama koha peal, kus 37 aastat tagasi. Hämmastav. Täiesti hämmastav, et ikka on veel sellised ained õppekavas. Ainetel ja kehadel on ikka veel omadusi. 

Alguses need uued ruumilisandused kohutavalt häirisid, mingid kahtlased läbipääsud või valed vaated koridori aknast. Veel rohkem segas kaardilt aula ja söökla hooneosa puudumine. Nii palju, et ma ei taibanudki kaardilt välja lugeda, et aula juures maja pooli vahetada saab, vaid silkasin läbi neljanda korruse viimasest punktist lõppu. 

Ja mis neljas korrus üldse? Segi olete läinud. Kõrgused lõppesid kolmanda korruse trepikäsipuuga, millele nõjatudes sai jälgida kõiki majas liikujaid - sest kaks äärmist trepikoda olid kinni, mis kinni. Ja mingi robustne liftipüstak ei seganud hunnituid vaatlusi.

Lihtsalt ohjeldamatult tänulikke sõnu Maarile ja kambale. Oivalised ruumi ja aja puudutused, mineviku ja tuleviku vahel. Varasest uusajast verivärskele kosmoserännakule, sekka tugev annus kirju värviga kaetud nõukaaega aastatest 1978-1986.