Rogainijärgne virgumine
Keegi bastard oli mind enne rogaini Kompassi üks-ühele sprindile kirja pannud.
Parem jalg ei olnud all väga mugav, aga näib, et rogainil realiseerimata jäänu on sisemusest kuidagi veidral kombel mallanud välja pugeda kvalifikatsiooni jooksus, väljendudes kogu naisterivi teise ajana. Muidugi, ürituste sisud ei ole kaugeltki võrreldavad, aga esmaspäevane sprint näis suhteliselt rohkem sobivat :-)
Üks-ühele võistlus on selline natuke ettearvamatu lõpplahendusega ja kõikide jooksude vahel on seltskond koos sehkendamas ja lõõpimas, mis loob omamoodi mõnusa õhkkonna. Heidi väärib ekstra kiitust, et oli raatsinud rogainijalgadega kontrolljooksu tegema tulla ning nii sai kuulata tema võistkonna medalipusimise muljeid.
Männiku kiirele maastikule oli rajameister alates teisest jooksust radadele planeerinud karjääri suunduva ojanõlvade topelt läbimise, mis andis asjale tugeva füüsilise aktsendi ja mida ma oma raskevõitu taguotsas hästi tunda sain. Kokku neli korda vudimist - mida kord edasi, seda suuremaks häving kasvas - aga mis lustlik looduses viibimine - ükski parm ei ürita sind kogu oma suguseltsiga tükkhaaval oma pessa tassida.
2. ja 3. jooksu rajad olid suhteliselt sarnased, aga üks neist on kaardimaterjalina kuskile ära rännanud.
* * *
Sama bastard oli ka kolmapäevasele Tallinna meistrite selgitamisele Pahkla raketibaasi jäänukitel mind kirja pannud. Tuli minna, kuigi vedru oli päris maha käinud, aga huvi uut maastikut maitsta oli suur.
Minnes tundus, et pealinna ummikud võivad pealinna meistrite selgitamisel saatuslikuks saada, sest Mare sai mind ja Rauli, kes me Kadriorust muudkui tulime ja tulime kokkulepitust ajast ligi üle tunni oodata Viljandi maantee alguses ja nii läks üpris lendstardist, mõnekümne sekundise ootamisega kaardiämbri kõrvalt kohe uhhuuu - kuhu ma küll jälle olen sattunud. Tuleb küll nentida, et tegemist oli siiski mõne kraadivõrra leebema maastikuga, kui äsjakogetu Venemaal. Lagedaga tähistatu oli siiski lage. Venemaa lagedad olid sellised nagu näiteks Pahklas 4-5 etapi vahele jääv poollage rohelise triibutusega ja nii lagedaid alasid nagu sel kaardil pläsakollasega, polnud üldse olemaski, erkkollasest unistamata.
Mix versioon orienteerumismeetodist sprint-rogain, mida ma sel kaardil rakendama kippusin, aruandmata, et nüüd ikka hoopis kõige klassikalisemas viisis o-liikumisega tegemist, andis tulemuseks järjepanu robinal vigu.
Juba esimesse punkti(49) rabistasin otse läbi suhteliselt tiheda alusvõsaga metsa, kaotades aega ja sattudes vale pätsi otsa. Teise punkti(43) juures ei pannud lagedaid paika ja reljeefi ka mitte, aga kuidagi koba peale sain kätte. Kolmandasse punkti(38) teerajalt ära keeramisel ei olnud taas kindlat tunnet, võsa varjas kaduva sihi ja tee teine pool nagu ka päris ei klappinud, aga metsapugemise koht oli enam-vähem siiski pihtas. Neljandasse punkti(44) tuli sukelduda juba pisut venemaaliku võsa vahele, aga jalad jäid ikka puhta kuivaks. Suuna järgi suutsin lohu ja kivihunniku tabada.
Viies(45) oli teevaliku küsimus. Otsustasun ringi, aga põiepeatuse ajal kaarti terasemalt vaadates, otsustasin kaduva raja abil lõigata. Mis alguses oligi suht hõlpsalt jälgitav, aga rohelise vahelt lagedale keeramise magasin maha ning jõudsin lõpuks välja mingil teel. Võttis aega, et ümbritsev kivihunnikute, teede ja lagedate süsteem koju ajada. Kuuendasse(36) minnes hoidsin hambad risti kinni suunas, natuke jukolalikult kivide otsas turnides ja küljeli libisedes, aga otse punkti see eest.
7-8-9 olid suhteliselt lihtsamad, mille tarvis sai teeorientiire kasutada. Üheksandast(35) välja tulles oli midagi lahti suunaga, jõudsin hoopis imelikult teele välja, aga asfaldisirglõik ei jätnud kahtlust, kus olen. Kümnendasse(31) jõudmine pärast teeraja kadumist oli väike nuputamine, mille järgi kivihunnikule peale minek fikseerida. Püüdsin lugeda rohelise metsaserva piiri ja samme rajal. Väiksed lagendikud olid peavalu. Neid oli nagu rohkem kõvasti. Jõudsin mingi kivihunnikuni, kus punkti polnud ja sellest lõunasse jääva oletusliku lagendiku järgi arvasin, et äkki olen naaberkivi hunniku otsas. Olingi. Punktist väljudes jälle mingi suuna jama. Seetõttu naljakas kaar mööda teed.
Veel põnevam lõik. 11sse (48). Lõpuks tundus ju lihtne - lagedast eralduva lagedariba järgi kaduvale rajale, mis ristub kiviaiaga. Rohelises tuli aga vastu lumemurru mets, mis ajas suuna päris sassi ja ühel hetkel ei hoomanud enam üldse, kas kiviaed on ammu ületatud või alles peaks veel tulema, kuidagi vibamisi metsatüüpide piiride järgi aimamisi jäi kiviaed jalgu. Tihnikus edasi rüseledes lõpuks punkt käes. Ja jälle oli jama punktist väljumisel suunaga, hakkasin omameelest selgelt loha mööda põhja suunas viimase punkti poole liikuma ja korraga jälle kiviaed. Prrr. Laske mind siit juba välja ükskord.
Lõpupunkti poole kalpsates või oli see lausa finishilindi ääres, oli üks võigas lahtine kaev. Kuhu mul õnneks ei läinud korda sisse astuda.
Orienteerumistehniliselt väga huvitav rada ja maastik, kuigi paras padrikuporr. Aga uskuge, saab olla ka kordades rõvedamat poripadrikut. See eest aga üks suur rändrahn jälle ära nähtud. Punkt 8(42). Kusjuures natuke meenutas millegi poolest Keila kaarti, aga viimane on siiski suures osas suhteliselt park Pahkla kõrval.
Kokkuvõttes sattus nii, et kodupoole sõitis masinas autotäis pronksi - Mare, Raul ja ikka see tüüp.
* * *
Neljapäevaks olin lubanud Kiirale, et saan päevakukorralduses käsi külge panna, kus vaja. Ja ainult jahedavõitu tuul, mis oli SI-pulkade jagamise ajal päris kõhedalt mõjuma hakanud, ajas sooja saamiseks õhtu lõpuks metsa. Ega ma sinna eriti ei kippunud. Kloostrimetsas kipub suurem rõhk olema ikka silkamisel, kuigi tegelikult oli seekord rajameistril mitmeid teevalikuga ettappe õnnestunud välja nuputuda.
Ja lõpuks oli taas võrratult lustlik sebida Kloostrimetsa võssi vahel. See ei olegi õieti mingi korralik võss. Kui mõelda näiteks Pahkla või Pihkva peale.
 |
| eeljooks |
 |
| 2. või 3. jooks |
 |
| III-IV koha jooks |
2. ja 3. jooksu rajad olid suhteliselt sarnased, aga üks neist on kaardimaterjalina kuskile ära rännanud.
* * *
Sama bastard oli ka kolmapäevasele Tallinna meistrite selgitamisele Pahkla raketibaasi jäänukitel mind kirja pannud. Tuli minna, kuigi vedru oli päris maha käinud, aga huvi uut maastikut maitsta oli suur.
Minnes tundus, et pealinna ummikud võivad pealinna meistrite selgitamisel saatuslikuks saada, sest Mare sai mind ja Rauli, kes me Kadriorust muudkui tulime ja tulime kokkulepitust ajast ligi üle tunni oodata Viljandi maantee alguses ja nii läks üpris lendstardist, mõnekümne sekundise ootamisega kaardiämbri kõrvalt kohe uhhuuu - kuhu ma küll jälle olen sattunud. Tuleb küll nentida, et tegemist oli siiski mõne kraadivõrra leebema maastikuga, kui äsjakogetu Venemaal. Lagedaga tähistatu oli siiski lage. Venemaa lagedad olid sellised nagu näiteks Pahklas 4-5 etapi vahele jääv poollage rohelise triibutusega ja nii lagedaid alasid nagu sel kaardil pläsakollasega, polnud üldse olemaski, erkkollasest unistamata.
Mix versioon orienteerumismeetodist sprint-rogain, mida ma sel kaardil rakendama kippusin, aruandmata, et nüüd ikka hoopis kõige klassikalisemas viisis o-liikumisega tegemist, andis tulemuseks järjepanu robinal vigu.
Juba esimesse punkti(49) rabistasin otse läbi suhteliselt tiheda alusvõsaga metsa, kaotades aega ja sattudes vale pätsi otsa. Teise punkti(43) juures ei pannud lagedaid paika ja reljeefi ka mitte, aga kuidagi koba peale sain kätte. Kolmandasse punkti(38) teerajalt ära keeramisel ei olnud taas kindlat tunnet, võsa varjas kaduva sihi ja tee teine pool nagu ka päris ei klappinud, aga metsapugemise koht oli enam-vähem siiski pihtas. Neljandasse punkti(44) tuli sukelduda juba pisut venemaaliku võsa vahele, aga jalad jäid ikka puhta kuivaks. Suuna järgi suutsin lohu ja kivihunniku tabada.
7-8-9 olid suhteliselt lihtsamad, mille tarvis sai teeorientiire kasutada. Üheksandast(35) välja tulles oli midagi lahti suunaga, jõudsin hoopis imelikult teele välja, aga asfaldisirglõik ei jätnud kahtlust, kus olen. Kümnendasse(31) jõudmine pärast teeraja kadumist oli väike nuputamine, mille järgi kivihunnikule peale minek fikseerida. Püüdsin lugeda rohelise metsaserva piiri ja samme rajal. Väiksed lagendikud olid peavalu. Neid oli nagu rohkem kõvasti. Jõudsin mingi kivihunnikuni, kus punkti polnud ja sellest lõunasse jääva oletusliku lagendiku järgi arvasin, et äkki olen naaberkivi hunniku otsas. Olingi. Punktist väljudes jälle mingi suuna jama. Seetõttu naljakas kaar mööda teed.
Veel põnevam lõik. 11sse (48). Lõpuks tundus ju lihtne - lagedast eralduva lagedariba järgi kaduvale rajale, mis ristub kiviaiaga. Rohelises tuli aga vastu lumemurru mets, mis ajas suuna päris sassi ja ühel hetkel ei hoomanud enam üldse, kas kiviaed on ammu ületatud või alles peaks veel tulema, kuidagi vibamisi metsatüüpide piiride järgi aimamisi jäi kiviaed jalgu. Tihnikus edasi rüseledes lõpuks punkt käes. Ja jälle oli jama punktist väljumisel suunaga, hakkasin omameelest selgelt loha mööda põhja suunas viimase punkti poole liikuma ja korraga jälle kiviaed. Prrr. Laske mind siit juba välja ükskord.
Lõpupunkti poole kalpsates või oli see lausa finishilindi ääres, oli üks võigas lahtine kaev. Kuhu mul õnneks ei läinud korda sisse astuda.
Orienteerumistehniliselt väga huvitav rada ja maastik, kuigi paras padrikuporr. Aga uskuge, saab olla ka kordades rõvedamat poripadrikut. See eest aga üks suur rändrahn jälle ära nähtud. Punkt 8(42). Kusjuures natuke meenutas millegi poolest Keila kaarti, aga viimane on siiski suures osas suhteliselt park Pahkla kõrval.
Kokkuvõttes sattus nii, et kodupoole sõitis masinas autotäis pronksi - Mare, Raul ja ikka see tüüp.
* * *
Ja lõpuks oli taas võrratult lustlik sebida Kloostrimetsa võssi vahel. See ei olegi õieti mingi korralik võss. Kui mõelda näiteks Pahkla või Pihkva peale.
Comments