Uuesti Kaberneeme

Kui õhtu oli palava päeva peaaegu alla neelanud ja seda suure kivi taga vaikselt seedima asunud, oli paras aeg peasakonnaga siirduda Kaberneemesse, et sealses parkmetsas pisut o-punktide järgi vaadata ning pärast väsitavat võitlust mustikavarte vahel siirduda merre suplusliigutuste tegemiseks.

Raiden küll veidi põikles vastu, kuuldes, et peale tillurada on järgmine variant M14 klass. Kuid kui me päevakulisele tüüpiliselt suuremas osas raja ette ära analüüsisime, siis Raiden ei peljanud mitte et ta ära eksiks, vaid et ta peab alla andma. Ja alla peab ta andma selle pärast, et ta äkki eksib ära. Rada ostus seekord aga üpris lihtsakeseks, vaatamata sellele, et teeradadel end osaliselt segadusse ajada laskis ning kolmanda ja neljanda punktiga orbiidil mõnda aega veetis. Oluline, et ta tuli positiivse emotsiooniga välja ning veidi psühholoogiline tõrge, mis o-nädalal siiski tekkis, sai ületatud.

Jaaniga valisime sama raja ja esimesse punkti minekuks erineva taktika. Jaan tuimalt suurema kaarega mööda teed, mina püüdsin lõigata. Paraja ojaületuskoha leidmine ja rohelises ragistamine tingis selle, et Jaan oli ammu silmapiirilt kadunud selleks ajaks kui ma punkti jõudsin. Teise punkti juures rajale jõudes ei saanud päris hästi aru, kummale poole minema peaks ning neljandasse minnes tekkis arusaamatult veider trajektoor. Edasi märkimisväärseid eksimusi ei ilmnenud, vaid palavust hakkas pitsitama.

Viimast aitas leevendada Kolga lahes loksuv merevesi.

Uue päevaportsu järgi minema seadnud õhtut aga varitses kivi taga nähtamatult juba öö, kui me end rannikusuve lummast linna poole tagasi nihutama asusime.