Retki-Rogaining 2012

Magushapu juulilõpp. Suvekuumus, mis pikalt igatsetuna kohale jõudis.  Aga siis ei oska sellega midagi peale hakata. See roiutab.

Ootamatu suvepalavus hakkas lõõskama juba kolmapäeval. Nädalavahetuse rogainiilmaks lubati palavuse jätkumist koos võimalike trombihoogudega.

Reedene üle lahe sõit põhjapoole, teisele poole Tamperet, möödus suvelõõsas. Ööl vastu laupäeva tekitas Orivesi linnakese vaikelus emotsioone vaid hotelli aknast sissekostuv mopeedide põrin. 

Laupäeva hommikul liikusime steriilsest põhjamaisest heledast linnast järvede ja kuplite vahel rogaini keskusesse Viitapohjas.

Retkirogainilised suudavad ikka üllatada - seekord oli hash house  koos telkimisega koondatud suurde hobuste treeningu angaari. Mis tähendas, et telkijatel oli katus pea kohal ja õhus oli tunda kergelt maneezhile omast kappajatega seotud aroomi. 

Tavapärased soomelikud kolm tundi teekonna planeerimise ülesandeks. Kaardil laiutavad järved seadsid omad piirangud ja nagu ikka on Soomes olnud nurki kuhu suunduda rohkem kui üks. Lõunaosa tundus väikesepunnilisem. Ida-kirde osa tõotas suuremat saaki ja kauneid järveäärseid vaatepunkte.

Otsustasime, et ei tee seekord öösel magamisevahet. Kaheringiline marsruut näis erilise raiskamisena. Pealegi soojust jagus ja suurt külmetamist öösel polnud karta. Üritasime sirgeldada ühe suurema ringi, aga mis ei kestaks päris 24 tundi. Õgvendamise kohti teises pooles jagus. Unistuste trass oleks olnud 94-43-30-84-63-86-75-36-48-66-68-91-92-71-14-80-54-76-85-95-70. Kilomeetritelt ei olnud seda rohkem kui meie mullusel üritusel.

Raskused tekkisid aga juba esimeses punktis. Lõpuni tabamata jääbki, miks me seda 94 ei leidnud. Kas kaduv tee ei lõppenud seal, kus kaart seda väitis või oli seal teisi varjatud rajaharusid. Ligi kaks tundi suhteliselt rägases männimetsas, mis tihendatud raskesti läbitavate kuuse- ja kasevõpsikutega, ei kulunud sugugi lausmasenduses, aga siiski kulus, kuniks otustasime selle piirkonna tudeerimise lõpetada. Sellise kalli kaotatud punni tundega, mis kuklasse kratsima jäi, liikusime lõpuni.

Järgmised punktid ei osutunud nii varjatuteks, vaid nõudsid peamiselt turnimist tippudesse. Teedevahelised metsalõigud ei olnud maastikuläbitavuse poolest lihtsad. Rüsinat kaljunukkidel ja risuse metsa vahel jagus. 86sse punkti jõudes oli läinud aega mitmeid tunde üle plaanitu ning kere edasivedamine oli lühikese ajaga muutunud üpris koormavaks. Vedelikku kulus palju ja kuumusele pakkusid leevendust vaid aeg-ajalt ilmuvad tuulepuhangud.

75 punkt oli taas mõnikümmend meetrit kivironimist ülespoole, vaatega üle Kuttemajärvi. Võtsime kurnatud kehadele puhkust visates punktist pisut eemal kajuservale pikali. Söömisest asja ei saanud - ei võileib ega banaan alla ei läinud, kuumaga ei olnud isu, ainult janutas. Enesetunne oli selline, olin valmis võtma kilejope, selle endale pea alla padjaks sättima ja kiviharjale vajuva päikse saatel magama jääma.

Pikutasime seal kivil, järv all sügavuses sillerdamas. Võib-olla kuskilt kostus laupäevaseid mökkis askeldamise hääli. Võib-olla kuskil kauguses liikus mõni mootorsõiduk. Korra sahistas mustikavarte vahel punkti poole üks teine võistkond. Valdav oli aga vaikus. Ja olemine.

Seal päikesesoojal kivil lesides, kuskil Soome kohas, kuhu olime juba tunde rännanud, tekkis olemisele uus dimensioon - olemine muutus mitteolemiseks.

Niimoodi mitteolles tekkis meil ühel hetkel küsimus, kas seda pikutamist ei võiks jätkata telgis. Nii ürgselt küll vaevalt. Rebisime ennast kivi küljest lahti, raputasime tossudest sinna pugenud looduse okaste ja mustikalehtede näol välja ja kõmpisime keskusesse. Korraks tekkis mingi sportlik puhang püüda peaaegu teele jäävat 22 punkti, kuid suutsime taas kaduvatel teeradadel end kuskile padrikusse eksitada ning tunglesime läbi vaarikavõsa selgemale teeotsale tagasi.

Mingil kummalisel viisil on ajakulg SI-pulkadel suutnud eirata meie ööbimist maneezhis ning tulemustes näib nagu me oleks ühe soojaga 75st 95sse kihutanud. Päris nii see ei olnud. Veel enne päris pimedat, kui hobusefarmis käis angaarist mõnisada meetrit eemal asuvas hoones täie hooga laupäevane tanssimat, haukasime meie omale mõned kurgivõilevad ja pugesime telki. Hash House's valitses täielik tühjus, kui jätta kõrvale korraldajate jutuvada.

Just unnesuikunud, kärgatas kõu ja vastu angaari katust hakkas rabisema vihma. Äike plinkis mõnda aega ning teelolijad said kõva sahmaka haljast vett kaela, meil õnnestus see lihtsalt maha magada.

Jaan puges põhku sõnadega, et ajagu ma teda siis üles kui me peame minema hakkama. Rohkem plaani me ei pidanud.

Hommikul enne kaheksat ärgates vaatasin juhmilt kaarti ja togisin Jaani üles - lähme teeme väikse virgutava jalutuskäigu külamaastikul. Und oli magatud ja kõndimise tegi raskeks vaid kleepuv ilm ja tallaalused villid. Äiksejärgset kargust ei olnud, oli niiske soojus, mis lihtsalt haakus keha külge ka suurt liigutamata. Küngastele ronimine ajas hingeldama. Kaks punni me oma SI-pulkadele veel aga noppisime (95-85). 70 enam ei ahvatlenud, kuigi teoreetiline ajavaru isegi oli.

Selliselt jõuetult lühikeseks meie sellesuvine Soome rogain jäigi. Pakkudes oma neljakümnel kilomeetril ometi hunnituid pildikesi.

Olgu selleks teel päikses küütlevad vaskussid või veidi lõunaeestilikult künklikel põllunukkidel küla taustal rohtu mäluvad lehmad. Olgu selleks mökkides pühapäevakohvi lürpivad puhkajad või kivikaljusid kattev sammalde ja samblike rohkus. Lõpututest mustikaväljadest ja järvede rohkusest rääkimata.

Ikka see kõndimine, see kummaline energiavahetus, kus kuumav päike imeb tilkhaaval füüsist ning iga muu looduse kild annab tagasi tükkhaaval olemise mõtet.

Segavõistkondade hulgas pääses poodiumile kaks Eesti paari, aga mis tähelepanu põhjustas, siis näib, et ainult vanad paarid suudavad sel alal domineerida, sest XO esikolmik oli täpselt sama, mis XV (Anneli ja Andres teised, Lauri ja Lea kolmandad). Peep ja Sulev said oma rännaku tasuks superveteranide esikoha.

---

Üks soomekeelne lugu 8-tunniselt matkalt.