O-tihnikud Kohila suunal ja mõnda muud
Nädala jooksul pärast Retki rogaini tulemuslikku ponnistust ei liikunud üksi närviosake ka mitte mõtte peale, et äkki pistaks nina ja võib-olla isegi paar jalga võsa vahele. Mets oli olemas, aga kuskil värvilistes piltides ja unenägudes.
Armo oli napsanud (Aitüma kohaletoimetamast!) meie medalid ja auhinnad (kindad ja lambid) ning nüüd on lastel pärast meie surma muu koli seast võimalik leida ka mõned plekitükid Soome meistrivõistlustel osalemisest.
Tihke töö- ja olmenädal ei lasknud magamata ööd enne järgi võtta kui nädala lõpus - reede õhtul maale jõudes kukkusin horisontaalasendisse koos peavaluga mitmeid tunde enne päikese loojumist ning laupäeva keskpäeval end vertikaali ajades oli tunne nagu maailma oleks lastud auk, millest kõik värviline vihisedes minema lennanud on. Põllumajanduslikud tegevused nagu näiteks maasikate sügisene harimine või korilaslikud käigud koduses mustikametsas tõid tasapisi värvid tagasi ning uue nädala alguseks oli keskpärane normaalsus keres ja o-valmisolek vaimus taastunud.
Kui üks päev esitasin Jaanile lembitukuuseliku küsimuse, mis võis seekord küll olla meie enneolematu edu põhjuseks ja kas me tahame veel selliseid üritamisi ette võtta, tekkis mõlemal üpris ühine arusaam, et tõhusama punktisaagi annab kindlasti öösel mittemagamine, kuid veel rohkem on vaja kohapeal võtta sel juhul üks öö väljamagamiseks.
Veelgi kokkuvõtlikumalt aga võib öelda, et kui mõne maastiku võss peakski tapma rogainimise isu, siis Soome hunnitu järvedega metsamassiiv on võimeline selle emotsioonijate jaoks jälle ellu äratama.
* * *
Isegi kui ma olin nädala pärast mõttes Männiku teisipäevakule minema, hävitas selle teostumise Raideni idee külastada Nõmme Seiklusparki. Mul ei ole küll erilist kõrgusekartust ja redelitest ma tavaliselt julgestusköitega ei roni, aga puude vahel küll ühtepidi kõlkudes ja teispidi rippudes, lõppes päev hämmastavalt tudisevate jalgade ja kohe otsast ära kukkuvate kätega juba kolmanda raja lõpus. Jaan oli meist ainus, kes kogu trassi täies ulatuses lõpuni nigules. Mõningate tasakaalumomentide osas oli tegemist õpetliku looga, kuid kaljuronimine jääb mõnda järgmisse ellu, kus ma sipelgana sünnin.
* * *
Niisiis, võtsime o-metsa uuesti ette koos Raideniga neljapäeval. Jälle Pahklas. Loota ju võis, et ju päevaku rada (N21A, M21AL) on mõnevõrra hõlpsam ettevõtmine kui vaid kuu tagasi Tallinna meistrite tarvis joonistatu. Kuid näib, et sellel maastikul o-tehnilisi üllatusi jagub.
4(44)st 5(37)sse minnes ei saanud ma ühel hetkel enam üldse aru, kus olen. Tasapisi hakkas ka kerkima küsimus, miks ma olen. Küll püüdsin raiesmikul tiireldes leida sobivaid lohkusid ja metsaülemineku piire, sobitada neid sinna ja tänna, eksamineerides ettetulevaid puravikke ja esitades korralekutsuvaid küsimusi pohladele, kuniks korraga sihile sattusin, mis maailma esiotsa täiesti paigast ajas ning lõpuks tuvastada lasi, et olin punkti sootuks vale raja pealt otsima siirdunud. On tohlakas.
Ülejäänud punktidega läks kõvasti ladusamalt, vaid 13(41) ei jäänud kohe jalgu.
Raiden kulges oma tugirajal kindlalt ja sai mind eksirännakult päris pikalt oodata.
* * *
Seevastu pühapäevane sprint Kurtnas oleks võinud ju olla sootuks tihnikuvaba rassimine. Kuni juhendi lugemiseni, kus 50% ulatuses lubati sellist padrikut, et tavapärased o-rõivad olid tungivalt soovitavad. Olgu lisatud, et tõhusad säärekaitsed oleks samuti abiks olnud. Vähemalt üks oks üritas läbi säärekondi tungida, aga tegi seda nii saamatult, et asi piirdus vaid marrastuse ja sinikaga.
Üpriski omapärane sprint - raja esimene kolmandik lubas joosta täistempol tavapärases asula miljöös, kuid juba kolmandasse tiigitagusesse punkti (34) minnes kerkis üles küsimus, mis viisi pidi liikuda järgmised kuus. Seda, et mõnel puhul oleks targem olnud kasutada oja pervel kulgevaid teeradu, mis ei olnud mitte kõrgusjooned, milleks neid esiotsa pidasin, võis diskudeerida ülejäänud sama tarkadega pärast raja läbimist.
Viiendasse (31-50) minnes suutsin ennast kinni joosta eriti rämedasse puitmaterjali erinevatesse olekutesse nii, et pidin leidma alustuseks üldse väljapääsu, mis lubaks mingitki liikumist.
Mõnevõrra juhm rahmeldamine, ei aju ega jalad liikunud kõige sirgemaid teid pidi. Seevastu kestev soesuvine päike lasi unustada, et juba nädala pärast peavad paljudel valmis olema pliiatsid ja suled.
* * *
Suvine lugemislaud pole olnud just teab mis koormatud, mõned kirjamärgid siiski. Enne kui Venemaale siirdusime, käisin inglasega Aafrikas - Evelyn Waugh' "Pommuudis" oli hea mõnus lugemismaterjal, lastes nautida vahedaid dialooge ja äraspidiselt koomilisi situatsioonikirjeldusi ning andes mõista kui lihtne on üksteisest täiesti mööda elada. Mullide kokkupõrge, kus mullide seinad annavad ainult natuke järgi ega lõhke.
Venemaal käik oli niipalju mõjus, et pärast Sergei Mihhailovitš Volkonski "Kodumaa mälestusi", mille lõppu võis ju aimata ette, või kuhu võikski jõuda mujale 1920ndate Venemaa kirjeldamisel: "... kuid seal jätkub häving ja edeneb loomastumine..." võtsin ikkagi ette Nikolai Danilevski "Venemaa ja Euroopa", mis kokku kirjutatud 1871 aastal. Too oli muidugi hoopis teine ooper, kuid näiteks küsimustele kas Venemaa on Euroopa või kas lääs kõduneb, antakse üpriski 'ärritavaid' vastuseid, muuhulgas ka veendumus, et Venemaa toonastel avarustel paiknevatel soome suguharudel pole mingit tarvidust iseseisva riikluse järgi, sest need hõimud ei ole kunagi elanud ajaloolist elu ja kuna nende teadvuses poliitiline iseseisvus puudub, siis seda ei saa ka tappa ega vallutada - ehk on üpriski kindel, et kõik nood soome suguharud assimileeruvad vene omaga. Igatahes ei olevat Venemaa kunagi tunnustanud Saksa avantüristide sissetungi, kes ilmusid tule ja mõõgaga levitama paavstide vaimulikku vaimu ja pöörama pärismaalasi orjusse.
Omapärane on teooria rahvaste arengu loomulikust protsessist nagu elusloodusest.
Too tellis on paras pähkel läbi hammustamiseks ning kohati kisuvad teooriad küll ühtpidi viltu ja teispidi kiiva, kuid ühte omaaegset slavofiilset maailmavaadet panslavismi ideest aitab veidike lahti murda. Ja kuigi läbi vildaka ja isegi hullumeelse prisma - läbivalt saab lugeda Venemaa ohvrimeelsusest ja üldisest headusest ning vananevast ja mädanevast Euroopast läbi erinevate ajaloosündmuste, on see ometi mingi moodus üritada tabada vene hinge.
Just selle peale on ilmunud kaheksandas "Akadeemia" numbris artikkel Jüri Allikult ja Anu Realolt - "Vene hinge otsingul". Too on kõva samm Danilevskist edasi, andes juba ette hoiatuse, et kas teadusel sellise poolmüütilise uurimismaterjaliga ikka midagi pistmist saab olla. Väidetavalt aga toetab 50% venelastest mõtet, et Venemaa on eriline Euraasia tsivilisatsioon ja mitte Euroopa orgaaniline osa ja Danilevski teooria ei tundugi nii vale. Artikli autorid jõuavad küll järeldusele, et jutud erilisest vene hingest on kõigest propaganda ning geenide poolest on venelased üpris tavalised eurooplased. Aga ma ikkagi lisaks, mõnigaste eripäradega, isegi siis kui nõustuda autoritega, et mõte erilisest vene hingest on fiktsioon ja pähepandud pilt.
Küsimus, kuhu tõmmata Euroopa mittegeograafiline piir, jääb õhku endiselt tolknema.
Pingelisest Venemaa käsitlusest ja heitlusest siin ja sealpool Euroopa piiri, lõdvestasin ennast Ain Kaalepi rännakute ja tõlkimistega "Kodu kõikjal kaasas" kirjatükiga. Natuke selline rosolje erinevatest mõttetükkidest, mis tirivad hüplikult sinna ja tänna eri maailma nurkadesse ja ajastutesse. Lahustas kogu selle Tsargradi, mida Danilevski slaavluse keskpunktina Istanbuli asemel nägi. Kaalepi lugemine tõi tagasi lõpututest soodest paekivikõva maanuka peale jalgu kõlgutama, näpuga katsuma teisi kultuure.
Siis tuli Valdur Mikita "Lingvistiline mets". Kummaline on see, et kui Danilevksi on veendunud ugri rahvaste lõplikus sulandumises slaavi hõimudega, siis ka Mikita leiab, et kui vaid looduslikud tingimused Läänemere ääres oleks olnud teised, oleks kaleva-hõimud varem või hiljem kokku sulanud viikingite või ida-slaavi hõimudega. Ja vastus, miks see ühel juhul oleks pidanud juhtuma ja teisel juhul ikkagi ei ole juhtunud on peaaegu et sama. Mets. Tundub, et pole vahet, mida sealt välja koukida. Ikka leiab põhjuse, olla eriline, kui sul on mets.
Danilevski: "/---/ Metsal on seetõttu tohutu suur kultuuri loov jõud. /---/ Ma ei arva, et originaalne kultuur võiks kõikvõimalikust kõrvalisest mõjust eemal tekkida mujal kui metsas." Ja liigub sealt mõttekäiguga edasi oma järgmise raba suunas. Andes samal ajal ilmselt ka vastuse, miks soome hõimud ikka veel assimileerunud pole. Mikita sõnastuses kõlab see nii : "Mets on puhverdanud kõiki kultuurimuutusi. /---/ Mets on meid päästnud nii vallutusretkede, taudide kui ka kogu maa kristianiseerimise eest."
Mikita on talle omaselt riukalikul moel sõnastanud lehekülgede viisi seda, miks ma kaart peos ikka ja jälle end metsaveerelt leian ning miks ma rogainin. Ikka Mikitalt: "Metsaskäimine on saunaskäimise järel Eestis vahest kõige sagedamini praktiseeritav puhastusrituaal." Või " ... väiksemate metsajõgede kaldad on üldse kõige metsikumad paigad, kuhu kellelgi ei ole veel õnneks pähe tulnud ehitada mõnd poole mutsuga laudteed. Kaldast alla murdnud tüved risti-rästi järskudel nõlvadel, kaelani rohi ja õõtsuvad lamminiidud - sinna normaalne inimene ei kipu. Sellistes paikades läheb kergesti meelest, et kusagil asub Euroopa". Just selline paik asus viimati Kurtna sprindi kaardil - 50 meetrit kummikattega koolistaadionist :)
Kümnete muude kriuksuga mõtete seas saab teada ka selle, miks mu tööandja fuajees võiks rippuda keiser Nero portree ning tegemist on geomütoloogilise institutsiooniga.
Üldiselt, kõik muu võib jätta lugemata, aga "Lingvistiline mets" võiks olla o-inimese kohustuslik kirjandus. Aga ka neile, kes on pähe võtnud Eestist igaveseks lahkuda kuskile helgematele jahimaadele.
"Mõtted tulevad metsast".
Armo oli napsanud (Aitüma kohaletoimetamast!) meie medalid ja auhinnad (kindad ja lambid) ning nüüd on lastel pärast meie surma muu koli seast võimalik leida ka mõned plekitükid Soome meistrivõistlustel osalemisest.
Tihke töö- ja olmenädal ei lasknud magamata ööd enne järgi võtta kui nädala lõpus - reede õhtul maale jõudes kukkusin horisontaalasendisse koos peavaluga mitmeid tunde enne päikese loojumist ning laupäeva keskpäeval end vertikaali ajades oli tunne nagu maailma oleks lastud auk, millest kõik värviline vihisedes minema lennanud on. Põllumajanduslikud tegevused nagu näiteks maasikate sügisene harimine või korilaslikud käigud koduses mustikametsas tõid tasapisi värvid tagasi ning uue nädala alguseks oli keskpärane normaalsus keres ja o-valmisolek vaimus taastunud.
Kui üks päev esitasin Jaanile lembitukuuseliku küsimuse, mis võis seekord küll olla meie enneolematu edu põhjuseks ja kas me tahame veel selliseid üritamisi ette võtta, tekkis mõlemal üpris ühine arusaam, et tõhusama punktisaagi annab kindlasti öösel mittemagamine, kuid veel rohkem on vaja kohapeal võtta sel juhul üks öö väljamagamiseks.
Veelgi kokkuvõtlikumalt aga võib öelda, et kui mõne maastiku võss peakski tapma rogainimise isu, siis Soome hunnitu järvedega metsamassiiv on võimeline selle emotsioonijate jaoks jälle ellu äratama.
* * *
Isegi kui ma olin nädala pärast mõttes Männiku teisipäevakule minema, hävitas selle teostumise Raideni idee külastada Nõmme Seiklusparki. Mul ei ole küll erilist kõrgusekartust ja redelitest ma tavaliselt julgestusköitega ei roni, aga puude vahel küll ühtepidi kõlkudes ja teispidi rippudes, lõppes päev hämmastavalt tudisevate jalgade ja kohe otsast ära kukkuvate kätega juba kolmanda raja lõpus. Jaan oli meist ainus, kes kogu trassi täies ulatuses lõpuni nigules. Mõningate tasakaalumomentide osas oli tegemist õpetliku looga, kuid kaljuronimine jääb mõnda järgmisse ellu, kus ma sipelgana sünnin.
* * *
Niisiis, võtsime o-metsa uuesti ette koos Raideniga neljapäeval. Jälle Pahklas. Loota ju võis, et ju päevaku rada (N21A, M21AL) on mõnevõrra hõlpsam ettevõtmine kui vaid kuu tagasi Tallinna meistrite tarvis joonistatu. Kuid näib, et sellel maastikul o-tehnilisi üllatusi jagub.
Ülejäänud punktidega läks kõvasti ladusamalt, vaid 13(41) ei jäänud kohe jalgu.
Raiden kulges oma tugirajal kindlalt ja sai mind eksirännakult päris pikalt oodata.
* * *
Seevastu pühapäevane sprint Kurtnas oleks võinud ju olla sootuks tihnikuvaba rassimine. Kuni juhendi lugemiseni, kus 50% ulatuses lubati sellist padrikut, et tavapärased o-rõivad olid tungivalt soovitavad. Olgu lisatud, et tõhusad säärekaitsed oleks samuti abiks olnud. Vähemalt üks oks üritas läbi säärekondi tungida, aga tegi seda nii saamatult, et asi piirdus vaid marrastuse ja sinikaga.
Viiendasse (31-50) minnes suutsin ennast kinni joosta eriti rämedasse puitmaterjali erinevatesse olekutesse nii, et pidin leidma alustuseks üldse väljapääsu, mis lubaks mingitki liikumist.
Mõnevõrra juhm rahmeldamine, ei aju ega jalad liikunud kõige sirgemaid teid pidi. Seevastu kestev soesuvine päike lasi unustada, et juba nädala pärast peavad paljudel valmis olema pliiatsid ja suled.
* * *
Suvine lugemislaud pole olnud just teab mis koormatud, mõned kirjamärgid siiski. Enne kui Venemaale siirdusime, käisin inglasega Aafrikas - Evelyn Waugh' "Pommuudis" oli hea mõnus lugemismaterjal, lastes nautida vahedaid dialooge ja äraspidiselt koomilisi situatsioonikirjeldusi ning andes mõista kui lihtne on üksteisest täiesti mööda elada. Mullide kokkupõrge, kus mullide seinad annavad ainult natuke järgi ega lõhke.
Venemaal käik oli niipalju mõjus, et pärast Sergei Mihhailovitš Volkonski "Kodumaa mälestusi", mille lõppu võis ju aimata ette, või kuhu võikski jõuda mujale 1920ndate Venemaa kirjeldamisel: "... kuid seal jätkub häving ja edeneb loomastumine..." võtsin ikkagi ette Nikolai Danilevski "Venemaa ja Euroopa", mis kokku kirjutatud 1871 aastal. Too oli muidugi hoopis teine ooper, kuid näiteks küsimustele kas Venemaa on Euroopa või kas lääs kõduneb, antakse üpriski 'ärritavaid' vastuseid, muuhulgas ka veendumus, et Venemaa toonastel avarustel paiknevatel soome suguharudel pole mingit tarvidust iseseisva riikluse järgi, sest need hõimud ei ole kunagi elanud ajaloolist elu ja kuna nende teadvuses poliitiline iseseisvus puudub, siis seda ei saa ka tappa ega vallutada - ehk on üpriski kindel, et kõik nood soome suguharud assimileeruvad vene omaga. Igatahes ei olevat Venemaa kunagi tunnustanud Saksa avantüristide sissetungi, kes ilmusid tule ja mõõgaga levitama paavstide vaimulikku vaimu ja pöörama pärismaalasi orjusse.
Omapärane on teooria rahvaste arengu loomulikust protsessist nagu elusloodusest.
Too tellis on paras pähkel läbi hammustamiseks ning kohati kisuvad teooriad küll ühtpidi viltu ja teispidi kiiva, kuid ühte omaaegset slavofiilset maailmavaadet panslavismi ideest aitab veidike lahti murda. Ja kuigi läbi vildaka ja isegi hullumeelse prisma - läbivalt saab lugeda Venemaa ohvrimeelsusest ja üldisest headusest ning vananevast ja mädanevast Euroopast läbi erinevate ajaloosündmuste, on see ometi mingi moodus üritada tabada vene hinge.
Just selle peale on ilmunud kaheksandas "Akadeemia" numbris artikkel Jüri Allikult ja Anu Realolt - "Vene hinge otsingul". Too on kõva samm Danilevskist edasi, andes juba ette hoiatuse, et kas teadusel sellise poolmüütilise uurimismaterjaliga ikka midagi pistmist saab olla. Väidetavalt aga toetab 50% venelastest mõtet, et Venemaa on eriline Euraasia tsivilisatsioon ja mitte Euroopa orgaaniline osa ja Danilevski teooria ei tundugi nii vale. Artikli autorid jõuavad küll järeldusele, et jutud erilisest vene hingest on kõigest propaganda ning geenide poolest on venelased üpris tavalised eurooplased. Aga ma ikkagi lisaks, mõnigaste eripäradega, isegi siis kui nõustuda autoritega, et mõte erilisest vene hingest on fiktsioon ja pähepandud pilt.
Küsimus, kuhu tõmmata Euroopa mittegeograafiline piir, jääb õhku endiselt tolknema.
Pingelisest Venemaa käsitlusest ja heitlusest siin ja sealpool Euroopa piiri, lõdvestasin ennast Ain Kaalepi rännakute ja tõlkimistega "Kodu kõikjal kaasas" kirjatükiga. Natuke selline rosolje erinevatest mõttetükkidest, mis tirivad hüplikult sinna ja tänna eri maailma nurkadesse ja ajastutesse. Lahustas kogu selle Tsargradi, mida Danilevski slaavluse keskpunktina Istanbuli asemel nägi. Kaalepi lugemine tõi tagasi lõpututest soodest paekivikõva maanuka peale jalgu kõlgutama, näpuga katsuma teisi kultuure.
Siis tuli Valdur Mikita "Lingvistiline mets". Kummaline on see, et kui Danilevksi on veendunud ugri rahvaste lõplikus sulandumises slaavi hõimudega, siis ka Mikita leiab, et kui vaid looduslikud tingimused Läänemere ääres oleks olnud teised, oleks kaleva-hõimud varem või hiljem kokku sulanud viikingite või ida-slaavi hõimudega. Ja vastus, miks see ühel juhul oleks pidanud juhtuma ja teisel juhul ikkagi ei ole juhtunud on peaaegu et sama. Mets. Tundub, et pole vahet, mida sealt välja koukida. Ikka leiab põhjuse, olla eriline, kui sul on mets.
Danilevski: "/---/ Metsal on seetõttu tohutu suur kultuuri loov jõud. /---/ Ma ei arva, et originaalne kultuur võiks kõikvõimalikust kõrvalisest mõjust eemal tekkida mujal kui metsas." Ja liigub sealt mõttekäiguga edasi oma järgmise raba suunas. Andes samal ajal ilmselt ka vastuse, miks soome hõimud ikka veel assimileerunud pole. Mikita sõnastuses kõlab see nii : "Mets on puhverdanud kõiki kultuurimuutusi. /---/ Mets on meid päästnud nii vallutusretkede, taudide kui ka kogu maa kristianiseerimise eest."
Mikita on talle omaselt riukalikul moel sõnastanud lehekülgede viisi seda, miks ma kaart peos ikka ja jälle end metsaveerelt leian ning miks ma rogainin. Ikka Mikitalt: "Metsaskäimine on saunaskäimise järel Eestis vahest kõige sagedamini praktiseeritav puhastusrituaal." Või " ... väiksemate metsajõgede kaldad on üldse kõige metsikumad paigad, kuhu kellelgi ei ole veel õnneks pähe tulnud ehitada mõnd poole mutsuga laudteed. Kaldast alla murdnud tüved risti-rästi järskudel nõlvadel, kaelani rohi ja õõtsuvad lamminiidud - sinna normaalne inimene ei kipu. Sellistes paikades läheb kergesti meelest, et kusagil asub Euroopa". Just selline paik asus viimati Kurtna sprindi kaardil - 50 meetrit kummikattega koolistaadionist :)
Kümnete muude kriuksuga mõtete seas saab teada ka selle, miks mu tööandja fuajees võiks rippuda keiser Nero portree ning tegemist on geomütoloogilise institutsiooniga.
Üldiselt, kõik muu võib jätta lugemata, aga "Lingvistiline mets" võiks olla o-inimese kohustuslik kirjandus. Aga ka neile, kes on pähe võtnud Eestist igaveseks lahkuda kuskile helgematele jahimaadele.
"Mõtted tulevad metsast".
Comments