Sise-O MUBAs. Kehade esiletõus.
Aasta esimesel neljapäeval siirdusime KUMUsse. Alustamist ei taha ju mitte ainult o-aastaring. Vaatamata pilte oli kogunenud omajagu. Üliõpilane Raiden oli tulnud Rotterdamist koju käima ja kui o-sündmused tema kalendrisse ei mahu, siis kunstisaali visiteerimine küll. Hakkasime pihta ülemiselt korruselt ja leidsime end kehade keskelt. No eks see olegi kunstniku asi, arvata midagi ilma riieteta kehadest. Lõppresümeena vaimustusime kõik kolm siiski rohkem kolmest vanakooli Balti naisest - Leis, Tabaka, Rožanskaitė ja transavangardsetest Itaalia ja Eesti meestest.
Sama päeva õhtused uudised lõpetasid klipiga Marita Liivaku uuest näitusest - "Armastukiri kehale".
Järgmisel hommikul võtan ette "Sirbi" viimase lehekülje, peatoimetaja Kaarel Tarand alustab uue aasta rubriiki "Minu keha".
Nädal hiljem tuletab Sveta Grigorjeva samas väljaandes meelde, et ERMis on väljapanek teemal "Õige keha, vale keha".
Selline massiline korpusekultuuri pealetung võtab seest lõpuks sügelema küll. Ma juba lootsin, et igasugused katastroofid hakkavad koomale tõmbama, aga ei. Nüüd on meil ka keha katastroof. Näib nagu siinses ajaühikus on nüüd ja praegu vältimatu tõsta parnassile keha. Mitte kõneleda kehast, eilne päev. Oma naba ongi see universumi keskpunkt. Ja siis me imestame, et vaimne tervis ei püsivat õigel nivool.
No ja nii oligi paslik sise-o aastat alustada MUBAs. Kuigi MUBA õpilased ei tudeeri just kehakultuuri, siis kehalisemat õppeainet kui ballett vaevalt et olla saab.
Mis see muusikagi muud on, kui üks keha sundimine instrumendiks.
Alustasime päeva juba lõunast kultuuririkkuseaasta sissejuhatamisega, kui orienteerujatena koos teiste kultuursete vähemustega oma valdkonda tutvustasime.
Tagasihoidliku o-ülesande taustal - igas punktipaigas oli noodialusele kinnitatud punkti number ja prismaga pukk, millel täht, mis puki külge riputatud pastakaga kaardile kanda tuli, milledest kokku sai lause, mille vastu lõpus väike meene jagati.
Nii on endiselt töötamine oma kehaga päevakorral ja toob üpris paljudele leiva lauale ja saia laua alla, sest ega kehatööstuse produktid endale saia suurt lubada ei saa. Keha peab olema kena vaadata.
Tõsi MUBA sise-o võis ju olla et kehale. Kuid ladusamalt läks vast ikkagi nendel, kes suutsid leida oma kehast selle miski. Miski, mida vahel mõistuseks nimetatakse. Selle kehaga pole tontigi teha, kui pole oidu korruseid õigesti kohakuti asetada, kui pole taipu seoseid näha, kui pole aru jooniseid kolmemõõtmeliseks mõelda, kui pole meelt ruumi tajuda.
Kui pole seda, mis aitab vajalikul hetkel konsentreerida mõttetegevuse, et punktivahed lappama ei läheks. Kuhu ma minema pidin? Miks ma esimese korruse asemel kolmandal olen? Kas tühjal kehal oleks neile vastust? Jäädki sinna trepimadele.
Võib-olla on oluline joonistada oma keha ümmargusemaks kui ta on, tunda end puudutatuna kellegi puudutusest või selle puudumisest, krigiseda ajaga kehasse vajutatavate vagude pärast, aga seni kuni jääb arusaamatuks, kuidas sai teadvus minuga ja kuhu ta pärast koos mu korjusega läheb, jääb minu kosmos avastamatuks.
MUBA sise-o jagas seda rõõmu, mis tekib äratundmisest kui adud, et teise korruse tasapind tõuseb frondis huvitavaks poolkorruseks, mis lõi korduvalt segaduse, kuidas saab kahel erinevalt korrusel asuvast trepikoja uksest sattuda samale korrusele. Täielik sise-o maisupala.
Oh seda meeleolu tõusu kui lõpuks hammustad läbi selle triki, et ühe kolmanda korruse uksele sätitud keelumärki ei ole punase triibuna kaardile märgitud.
Oh seda lusti kui lõpuks labürindist pääsed. Mis kehal sellest. Tal kannikas natuke tuikab ja säär väriseb noist treppidel üles-alla uhamisest. Aga see meel. Seda meelt valdas üüratu positiivne konfiguratsioon.
Terve vaimuga, terve keha.
Eks ma samal ajal jälgisin neid keresid, kelle kuplis valitses meelsus neid sajale kilomeetrile külma ja tuule kätte asetada. No mis ma oskan öelda - piiri sõgeduse ja selle vahele, et Ameerika oleks meile siiamaani avastamata, on keeruline tõmmata.
Comments