Õhtused kilomeetrid

Mõte ennast esmaspäeva õhtul Lepistiku parki jooksma asetada, tundus alustuseks liialt kurioosne. Üleüldse on kolme leppa viies reas porilodu ääres pargiks natuke palju nimetada.

Seda enam. Ikkagi. Libistasin ennast arvuti tagant Mustamäe Haigla parklasse, et silgata õhtuste kojujõudjate vahel. Raputama maha neid aevastama ja krõbisema ajavaid pisilasi, keda viimasel ajal jälle endale külge haakida võib.

Lasta endale hüüda - "Mida te otsite?" või pingile kogunenud viinaninadel õige võsa kätte juhatada või koera jalutajatel viibata õige puu suunas. Suveõhtu soojaselt sõbralikud mustamäelased.  Atraktsioonid põlev KP tähis või liikuv KP ei kuulunud seekord skoopi.

Ülesanne ise oli paras sudoku - kaardile kantud punktid tuli kaks korda läbi joosta. Teine ring aga nii, et ükski etapivahe ei korduks esimese ringi omadega ei edaspidi ega tagaspidi. Esimese ringi üritasin lihtsalt võimalikult optimaalselt läbi joosta ja läbitud punktijärjekorra  meelde jätta. Mis tähendas, et teisel ringl läks peamurdmiseks ja järg läks lõpus ikkagi sassi ja kaks punkti said topelt läbi siblitud. Lepistiku pargi põhiasukate meeleolu näis ka aina tõusvas toonis minevat.

Palli togivate laste, koeri pissitavate loomaomanike, koju süüa tarivate pereemade ja teiste meeleolukate tegelaste vahel põigeldes kogunes nii päris mitu õhtust kilomeetrit.

Miks just seal, sellisel viisil, polegi lõpeks ju tähtis. Võimalus füüsilisele tegevusele väike irratsionaalne mekk lisada, muudab liikumise enda ainult ebatõelisemaks, aidates lõhkuda esmaspäeva õhtus olemise rutiini.