Tasandumine
Suvi sattus korra käima. Justkui viimane pilguheit rohelisele rüüle.
Pärast rogaini ei suutnud ise kaks päeva üldse mõeldagi millelegi käimisest enamale. Kasutasin piinadeta lifti. Kuniks kalendrist vaatas vastu teisipäevane tennise trenn. Läks rohkem rõhuga löökide lihvimisele kui liikumisele.
Neljapäeval liikusin endast kõike kokku võttes Saustinõmmele, hooaja viimasele neljapäevakule. Tippisin aeglaste ja pisikeste sammudega juurikate vahel. Teisest punktist päris mööda. Kaardile kantud tumeroheline nägi välja nagu äsjasel rogainil tüüpiline helekollane - tihket alusvõsa täis raiesmik. Püüdsin oma kadunud asukohta kaardil mõne kollase viirutuse serva asetada, aga sellest ei tulnud midagi välja, kuniks lõpuks teede risti järgi ennast jälle paika sain ning veidi imestunult toda rohelist silmitsesin - see ju puhta hõre. Edasi jõlkusin valdavalt mööda teeradu, katsusin rogaini dimensioone enda seest välja saada ja ootasin, millal valus hakkab. Ei hakanudki, pärast liigutamist oli õhulisem olla.
Pühapäeval liikusin Sügisjooksu 10km starti. Endiselt sihikul igikestev eesmärk sebida aeg alla tunni. Neetud, järgmine aasta peab jälle minema - seekord läks ainult kolm sekundit üle. Riietumistelgis kohtasin Marjet - meeled mõlemil veel rohkem rogaini küüsis, kui sügisjooksu vallas.
Tegelikult ei lootnud endas sellisekski ajaks sisu leida. Puhast asfaldijooksu ei ole enam eriti harrastanud ja metsaski pigem 5-7km distantsid. Pelgasin 5km kandis täielikku seina, sein saabus alles kaheksanda kilomeetri juures. Viimased kaks ei olnud enam üldse mõnusad, kogu kere tõrkus, aga aeg alla tunni on ju tegelikult täiesti reaalne. Eepilised neli sekundit olid kindlasti kuskil olemas.
Esmaspäeval ei saanud minemata jätta Loomaaeda Kompassi sügispäevakule - püüdsin ennast sujuvamalt liikuma saada, aga kohati oli kõrgemale astumine ikka veel nii raske. Lihtsam oli puurilae küljes rippuvate pesukarudega tõtt vahtida, kui kaameli aediku tagant punkte otsida. Raiden tegi isesesivaid harjutusi lühimal rajal ja Jaan jälitas teda. Sarnases stiilis generatsioonide koostööd kohtas seekord palju, loomaaed on selleks nii tänuväärne paik.
Nüüd vehin kontoris seitsmendale korrusele jälle jala, meeled satuvad vahel ikka MM'i küüsi, füüsis on unustamas kaheksat kümmet kilomeetrit. Kõik tasandub, peak hääbub.
Pärast rogaini ei suutnud ise kaks päeva üldse mõeldagi millelegi käimisest enamale. Kasutasin piinadeta lifti. Kuniks kalendrist vaatas vastu teisipäevane tennise trenn. Läks rohkem rõhuga löökide lihvimisele kui liikumisele.
Neljapäeval liikusin endast kõike kokku võttes Saustinõmmele, hooaja viimasele neljapäevakule. Tippisin aeglaste ja pisikeste sammudega juurikate vahel. Teisest punktist päris mööda. Kaardile kantud tumeroheline nägi välja nagu äsjasel rogainil tüüpiline helekollane - tihket alusvõsa täis raiesmik. Püüdsin oma kadunud asukohta kaardil mõne kollase viirutuse serva asetada, aga sellest ei tulnud midagi välja, kuniks lõpuks teede risti järgi ennast jälle paika sain ning veidi imestunult toda rohelist silmitsesin - see ju puhta hõre. Edasi jõlkusin valdavalt mööda teeradu, katsusin rogaini dimensioone enda seest välja saada ja ootasin, millal valus hakkab. Ei hakanudki, pärast liigutamist oli õhulisem olla.
Pühapäeval liikusin Sügisjooksu 10km starti. Endiselt sihikul igikestev eesmärk sebida aeg alla tunni. Neetud, järgmine aasta peab jälle minema - seekord läks ainult kolm sekundit üle. Riietumistelgis kohtasin Marjet - meeled mõlemil veel rohkem rogaini küüsis, kui sügisjooksu vallas.
Tegelikult ei lootnud endas sellisekski ajaks sisu leida. Puhast asfaldijooksu ei ole enam eriti harrastanud ja metsaski pigem 5-7km distantsid. Pelgasin 5km kandis täielikku seina, sein saabus alles kaheksanda kilomeetri juures. Viimased kaks ei olnud enam üldse mõnusad, kogu kere tõrkus, aga aeg alla tunni on ju tegelikult täiesti reaalne. Eepilised neli sekundit olid kindlasti kuskil olemas.
Esmaspäeval ei saanud minemata jätta Loomaaeda Kompassi sügispäevakule - püüdsin ennast sujuvamalt liikuma saada, aga kohati oli kõrgemale astumine ikka veel nii raske. Lihtsam oli puurilae küljes rippuvate pesukarudega tõtt vahtida, kui kaameli aediku tagant punkte otsida. Raiden tegi isesesivaid harjutusi lühimal rajal ja Jaan jälitas teda. Sarnases stiilis generatsioonide koostööd kohtas seekord palju, loomaaed on selleks nii tänuväärne paik.
Nüüd vehin kontoris seitsmendale korrusele jälle jala, meeled satuvad vahel ikka MM'i küüsi, füüsis on unustamas kaheksat kümmet kilomeetrit. Kõik tasandub, peak hääbub.
Comments