Rogaini MM Karulas

Rogaini MM oli juba eelnevalt emotsioonid kuplite kohale tõstnud ja lõpuks saabus aeg oma võistkondlik potentsiaal proovile panna. Jõulueelne klikkimiskiirus oli meil hea olnud, reisisime ringi number 22na. Nädal tagasi istusime ühel õhtul koos ja sünkroniseerisime oma ootused ja lootused ehk pidasime veidike plaani.

Laupäeva hommikul lähtusime Tõrva hotellist, kõht tihilt putru täis Karula poole. Juba Lüllemäelt hakkasid silma meeldivate ümarjate vormide vahel paiknevad õõvatekitavad läbimatud mülkasood, millega kohtuda ei tahtnuks. Kui, siis juba parem pimedas, et mitte aru saada, kui jube see tegelikult on.

Ähijärvele jõudes lisasime kaks täiendavat kuplit järve veerele, sest kokkuleppe kohaselt pidime vahepeal tukastamas käima.

Stardialas sai lisaks tuttavatega aasimisele (näiteks arvas Heidi, et Triina on omale sellepärast täiendava raskusena aku külge riputanud, et siis on meie tiim liikmete vahel võrdsem :) näha ka mitmeid muid piirkondlikult erineva varustusega tüüpe. Kõrva hakkas harjumatu kõlaga inglise keelt, rääkimata harjumuslikust soome ja läti keelest. Kuni kogu melu pasunakraaksatuse peale keskpäeva pilvises ja tuulises ilmas Karula kuplite vahel laiali pudenes.

Nastja ja Kolja
Rahvuslike eripäradega saime lähema tuvuse osaliseks juba esimesse(30) punkti siirdumisel. Kamp aeglasema käiguga rogainijad oli kogunenud rivisse oma esimese piinarikka oja ületusel, kus purdeks paar kõikuvat puutüve, kui eemalt kostus venekeelset: No mis te siin seisate, tehke midagi, raz-dva. Kui hääl tegi esimese sammu kõikuval purdel, pildus ta oma kaardi keset kraavi vette. Kolja tõttas kaarti päästma, kuid sai rämeda kriitika osaliseks: Kolja, sina ei võta, Nastja võtab. =:o
Vähemalt oli neil rollijaotus paigas. Me vaatasime, et sealt kiiruga raz-raz minema saime ja nimetasime nähtu vene rogaini eripäraks sügistalvisel hooajal.

Plaanid ja tegelikkus
Leppisime enne kokku, et kindlasti magame vahepeal ja uneskõndi praktiseerima ei hakka. Rehkendasime oma liikumiskiiruse järgi esimese ringi edela nurka, ümber Aheru järve ning teise ringi loodesse. Esimese ringi punktid võtsime kõik ära, vaid pooleteisttunnise ajaületusega, millega sõime lihtsalt oma uneaega. Seetõttu sai öösel keskuses supitaldrikuga tõtt vaadates tõdetud, et ärkame plaanitust tunni jagu hiljem - kell 6. Ning kuna saime ka hiljem minema, siis teine ring kujunes algselt plaanitust lühem, kuid see punktiring mida inimTOMTOMid Triina ja Jaan hommikul ümberkalkuleerimisel leidsid, sai võetud, 30-minutilise ajavaru asemel jäi küll vaid 10 minutit. Risto, kellel jäi meie tiimis ilmselgelt füüslist varu kõvasti üle, nentis et ta on igati rahul, kuna sai näha, kuidas profid rada planeerivad ja plaanidest ka kinni pidada suudavad. Kuid nii nagu Autoroute ei suuda kõiki kaevetöid ette näha, nii ei suutnud Triina ja Jaan ajaplaanis arvestada selle osaga, et mõni meist keskööl täiskuuga maagilist värskenduskuuri plaanib ette võtta.

Tee oma töö lõpuni, kobras!
Juhtus see esimese ringi lõpetamisel, teel 37-st 75-sse ning kaks punkti olid meil pärast seda veel plaanis, mis said ka kõik võetud. Sihiga ristus taas üks kobraste kätte jäänud oja. Nagu korraldajad olid hoiatanud, siis nende ületamisel võib teil õnne olla, aga võib ka mitte, siis minuga juhtus see viimane variant. Ligiduses oli üks ületamiseks sobivana näiv poolikuvõitu tammirisu - natuke mättaid, natuke libedaid palke, natuke mittekandvaid palke, natuke palke, mis ei olnud üle keskmise kaaluga rogainija tarvis arvestatud. Triina sai ees üle. Mina leidsin ennast aga järgmisel hetkel koaalahaardes ümber mittemurdnud palgi, rinnuni vees, sest põhja all ei olnud. Esiteks kallistasin kõvemini seda haavatüve ning siis ulatas Jaan abikäe, ise küll siunates, et mis ma valele poole välja ronisin. Risto oli raatsinud samal ajal paarkümmend meetrit edasi minna ning ületas parasjagu üht korrektselt valmistatud tammi ning kahjatses, et ta supeluseaktsiooni vaatepildist ilma jäi. Tõsi, enne maagilisi mudavanne keskööl, võiks fotoka ja seljakoti kaldale jätta. Külm mul ei hakanudki, tuli ennast lihtsalt pidevalt käigus hoida, sest seisma ei kannatanud jääda. Pooleteist tunni pärast keskusesse jõudes oli ainuke nilbe riideese puuvilla trussikud, sest muud ISC plümeerid mu ümber olid selleks ajaks juba kuivanud. Ja õnneks olid Triinal ühed varu kindad - need olid ikka megaabiks.

Kes pakkis asjad
Nii nagu Kaur järeldab, et 24tunni rogaini üks taktikaline osa on tervis, siis ei saa ka mina ümber nutust ja halast oma maise kestaga seoses. Pooled hädad algasid ilmselt sellest. et jätsin maha tossude sisetallad. Ega ma ei hooma siiani, mis meeleseisundis ma asju kokku pakkisin, et need maha unustada suutsin. Panin küll jalga paksud Lorpenisokid, aga juba 15km peal hakkasid tallad tulitama ja torkima. Ilmselt sellest, hakkasin jalataldu hoidma ja tulemuseks läks koormus valesse kohta ning tuli kannatada lootusetult valusat parema jala põlveõnnalt. Kogu rogaini viimasesse punkti liikusin juba pisarsilmi, sest 76sse pääsemiseks tuli taas kuidagi mõned kuplid ületada. Võib olla kuplitest üleronimise vältimiseks õnnestus teele pääsemiseks meil ka kogu trassi suurim viga teha. Liikusime kõvasti põhja suunas, ümber valede kuplite ja saime selle võrra rohkem teel uhada.
Öösel hakkas end meelde tuletama üks alles jäänud parempoolne tarkusehammas. Vahepeal valutas kõht. Ning millegi pärast valutab siiani ka parem küünarnukk. Lisades nimekirja veel ühe täiesti ärahõõrutud varba, lahkumisele asuvad suurte varvaste küüned, siis rohkem häda suurt polegi.

Rasked hetked
Eneseületusliku tahtejõu rakendamine leidis aset hommikul kell 6 poriste, märgade ja külmade tossude jalga panemisel.
Hetk külateel enne viimast otsustavat sööstu 76 punkti poole üle küngaste, milledest ülesminek valmistas põrgu piina - küll oleks tahtnud selle punkti kus seda ja teist jätta ning keskuse suunas punuda, aga nagu Triina suutis mind ja Jaani rahulikult ära veenda - no vaadake, siin on ju nii vähe, lähme siit ja siit ja siit ja siit, olemegi kohal ja siis ongi kõik - no ja vaadake ega mööda teed otse on isegi pikem maa. Kui keegi Sulle midagi ikka nii rahulikult sisendab, siis ... olgu, lähme.
Jaani jaoks oli põntsuks kujunenud pärast 76 punkti viimase mudaoja läbimine, mille järgselt tal sääremarjadesse krambid lõid. Teine enneolematu seisund tekkis tal samuti sel viimasel tee lõigul enne finishit, kui ta nentis, et tal huuled lotendavad - et vedelikupuudus või ...
Triina võitles iseendaga esimese ringi lõpus öösel ning arvas, et ta vist peaaegu magas viimasel teeotsal vaatamata Risto ponnistusele teda jutuga üleval hoida, sest ta suutis vaevalt müh ja möh vastata kaunis kuuvalguses rännates. Igatahes oli teeäärde jääv 23 üks väheseid, mille me iseseisvalt kolmekesi ilma Triina vedamiseta siiski kätte leidsime :)

Kardetud asjad, mis ei juhtunudki
Hommikul kell 6 ülestõusmise ja uuesti teelemineku raskus - aga nii oli enne kokkulepitud ja plaanitud ning mõtet, et äkki ei läheks, üldse ei tulnudki.
Pimeda saabudes energia ja vaimu taseme jõudmine nullini ja apaatsuse tekkimine oli ilmselt välditud tänu Coca-cola manustamisele õhtutundidel. Millessegi peab ju uskuma :)
Kurnatusest on raske magama jääda ja uni ei tule peale - tuli ja mühinaga.

Ilusad hetked
Hommikune päikesetõus.
Ürgmets - nii vähe puudutud, nii vaikne.
Talulapsed Kantsi talu juures, kes olid sügavas imestuses kuuldes, et me jala Ähijärvest tuleme ning lahkelt vett ja abi pakkusid.
Täiesti uus tase rogainimises - 24tunnine rogain iseenesest ja 65 kilomeetrit (vähemalt minu ja Triina jaoks).
Toimiv tiim. Pimedas ja ka muul ajal suutsime mõnel puhul ainult imestada kui otse ja kindlalt Triina reljeefil punktidesse liikus. Väsimatu Risto, kes aitas pimedas umbe kasvanud ja käest kadunud sihti leida, edasi-tagasi üle eeldatava sihi asupaiga risteldes. Rajakalkulaatorid Jaan ja Triina, tänu kellele püsisid mahud kontrolli all.
Enda ja kaasvõistelajate finishijärgsed emotsioonid, nende näod, nende olek.
Väike maalapike täis tõelisi friike - rännata kohale maailma teiselt poolelt selleks, et ööpäev külmas ja koledas soos mütata. Siis oma kodinad jälle kokku korjata ja alustada teekonda koju, kevadesse.
Korraldus, mille supertaset märkasid alles tagasiteel, sest kõik sujus nii hästi, et kohal olles selle olemasolu lihtsalt ei tajunudki.


Kunagi lugesin Vikerkaarest Jean-Pierre Minaudieri lugu "Reis Euroopa lõppu", kus ta palub, et kohates ühel päeval Võrumaa metsade sügavuses mõnd eksinud ja kurnatud prantslast, kes on kaotanud viimsegi lootuse leida kusagil Eestimaal kasakaid või põhjapõdrakasvatajaid, siis olge temaga kannatlikud ja vabastage ta tasa ning targu tema illusioonidest. Siis just see jutt tuli mul meelde, kui mõtlesin neile 22st ilmanurgast kokku rännanuile. Eks neile, kes elavad Berliinist ida pool, ole meie oludest muidugi parem ettekujutus, aga puhtalt mõte austraallastest ja uusmeremaalastest, keda erilise konsentratsiooniga noil tundidel Võrumaa metsades leida võis, tundus parajalt sürrealistlik. Ja mis see urbanistlike pealinlaste mõttes nii väga paremgi on. Kui tihti sa ikka mõtled, et homme sõidan Läti piiri äärde - suman seal metsas 12 tundi ringi, hüppan vahepeal korraks kaelani vette, magan nagu eskimo ilma pesemata mõned tunnid, põdrkärbsed juustes tuuritamas, ärkan ülesse ja müttan veel natuke, enne kui tagasi linna sõidan.
Või parafraseerides prantslast - kohates Karula metsades kurnatud rogainijat, kes on kaotanud viimsegi lootuse leida kusagilt mõni kontrollpunkt, siis olge temaga kannatlikud ja vabastage ta tasa ja targu tema illusioonidest - rogaini MM on läbi.

I love this game - the ro-gein.