London City Race - New Kids around the Blocks

Thamesi kaldad olid vabanenud hommikusest udust kui sajad orienteerujad olid kogunemas ühte King's Kolledži (üpriski sarnaste õppesuundadega nagu Tartu Ülikool) hoonesse Victoria kaldapealsel.

Britilike tervituste saatel sai visata oma kodinad Tutu baari, kuhu oli rajatud ürituse keskus. Olime pärale jõudnud. Kirsile tordil. Just nii me mõtlesime Londoni sprindist kui Tsehhi rogainil viimaseid kilomeetreid kaheksakümnest tiksuda lasime. Nii unistuslik näis sellel tunnil võimalus kunagi maailmalinnas sprinti silgata.

Kitsalt kõrghoonete vaheliselt tänavajupilt kuhu madal päike ei paistnud, lasti minutiste vahedega Londoni City piirkonna tagahoovidesse ja tänavatele kõledavõitu hommikusse numbritega jooksjaid, kelle tegevus oli enamus vastujalutanud londonlastele sama arusaamatu kui kohalikud sprindid kilulinna puiesteedel.

Kõik rajad viisid hakatuseks Temlpe'i ümbruse hoovidesse - lillepeenrad ja kangialused, trepid ja põõsatukad, mis kaardilugemise oskuse kohe proovile panid. Templirüütlite kujude vahele kiriku krüpti just ei lastud, aga piirkonna siseõuedega sai tutvust teha oma oskustest tulenevalt vähem või rohkem.

Ordu kunagine tegevusväli oli tegutsemispaigaks ka kuni 12-aastastele, kus Raiden ühelt kilomeetrilt oma 13 punkti leidma pidi. Ausalt öeldes puudus vähimgi ettekujutus, kuidas 8-aastane Idamere tagune jõmpsikas kuninglike Londoni majade vahel hakkama saab. Varustasime ta telefoniga ning soovitustega eelkõige mõistust kasutada. Raideni varasem pooliseseisev sprindikogemus rajanes ühel korral Loomaaias, kuid taraga piiratud Tallinna Loomaaed ei ole just mitte nii sama hoomamatu kui Londoni linn kesest Albioni saari.

Raiden murdis aga keskaegsete ja vähe hilisemate linnameistrite kunsti lahti päris ladusal moel, tuvastades kõik vajalikud kangialused, puud ja peenrad, trepid ja aianurgad ning kirikulöövid. Jaan saatis ta stardist teele ja võttis finishis vastu, vahepeal smurgeldas jõmpsikas iseseisvalt. Tuleb tunnistada ürituse ladusa korraldmise ühte aspekti, nimelt registreerimisel sai märkida, kas soovid olla hiline, keskmine või varajane startija. Sel viisil sai perekonnast üks tegeleda lapse järelvalvega kui teine parasjagu Londoni segaste linnaoludega tutvus.

Nii pääsesingi rajale jahedal hommikutunnil, samal ajal kui keskpäeva paiku, mil Jaani kord, oli päike tuulevaiksetel tänavatel juba parajalt lõõskamas. Temple'i juurest vedas rada põhja poole, Holborni suunas kuni üles Dickensi majamuuseumini välja, mis jääb otsapidi juba Bloomsbury'sse. Tiirutasin number küljes ringi tänavatel, mis nädala sees on rohkem paik advokaatidele, audiitoritele ja muudele hästi tasustatud tegelastele või nagu Jaan reede õhtul sealsete tänava äärsetes pubides jutlevate pintsaklipslaste kohta tõdes, siis õlut rüüpamas võis näha ülikondi, mille soetamiseks ei jaguks kahest kvartalipalgast ka mitte. Ja eks võibolla just seetõttu on selles piirkonnas hea nädalavahetusel orienteerumisrallit korraldada - kenakesti vaikne võrreldes mitte just väga kaugele naabrusse jääva Sohoga.

Inn'ide ümbrus on nädalalõppudel ka selle poolest hea kant, et noil öödel on muidu asjalikke äriinimesi täis majutuspaikadel oluliselt soodsamad hinnad ja nii õnnestus Jaanil otse Lincoln's Inn Fields pargi ääres leida üks alles 14 päeva avatud ööbimispaik, kus hommikusööki pakuti naabermaja kohvikus, kuna restoran ei olnud veel valmis, mis meile aga koha poolest ideaalselt sobis nii võistluskeskust, Victoria rongijaama kui naaberkvartalit Soho silmas pidades.

Ma isegi ei tea, kas kadestada Jaani või mitte, aga tema rada, viis ta lisaks nendele paikadele, kus ma ringi siblisin, City idapoolsesse ossa, mööda St Pauli katedraalist otse Barbicani keskusesse. Haa-haa - Barbican. Oma esimesel külaskäigul Londonisse, vist juba oma 10 aastat tagasi, olin pähe võtnud seda kindlasti külastada -  II maailmasõja ajal pommidest laastatud alale rajatud kunstikeskus koos tehisjärve, purskaevude, talveaedade ja tornelamutega. Peidetud sissepääsuteed ja estakaadidele rajatud jalakäigurajad muudavad sinna sissepääsenule paiga kui oaasiks keset City saginat, aga viitadest ja sillutisele kantud teedest hoolimata üpris võimatult keerukaks sealt väljapääsu. Nuuh Jaani 10-11-12-13-14 etapid on selle ilmekaks tõestuseks. Ning erinevalt mitmes kord teab mitmendat tiiru uitavast vanapaarist, oli tal vähemalt täpne kaart koos läbipääsudega. Mitte et neid väga lihtne välja oleks olnud lugeda.

Nagu ma aru saan, siis Barbican on selle ürituse pikemate radade põhifaabula ning pakub nutitamise poolest tõsist konkurentsi sise-orienteerumislikele kodustele hittidele nagu näiteks X-dreami Patarei etapp.

Koperdasin selle ürituse otsa paar aastat tagasi Kirti blogis. Esimese tuhina peale me kohe kohale ei lennanud. Londonil on oskus kogu su raha üpris kiiresti ära süüa, sest kui sa ei tule just Norrast või Tokyost, siis võib hinnanumbritesse süvenemine ka kõige tavalisema Fish&Chips puhul tekitada küsimuse, kas neil ikka tõesti on kogu seda morahia jama vaja üleval pidada.

Kui teile meeldib o-sprint ja London, siis London City Race meeldib teile kahtluseta. Iseasi, milline London teile just meeldib, sest neid võib endale välja mõelda sadu erinevaid.

London ei ole muidugi mitte Inglismaa, parimal juhul Suurbritannia pealinn, kuhu koondub kiirtena endiselt üle impeeriumi energiavool, mille amplituudi venitab ja segab kogu muu maailma rahvuste võnkumised. Nii ei ole ju väga ebatavaline, kui einestad Picadilly tänava raamatupoe kohvikus, kus jutt ettekandjaga jälle sinna tüürib, kust me pärit oleme. Oo, Estonia, I know very well. Meil on siin üks teenindaja Eestist, aga ta ei ole täna tööl. Mulle on juba mõnda aega tundunud, et Hemingway aegsed eestlased on tänapäeval siirdunud sadamatest kohvikutesse.

Londonis on kõik olemas. Või nagu üks mu ametialane koolitaja hiljuti nentis, sa ei suuda välja mõelda asja, mida seal ei ole. Juba 1777. aastal ütles Samuel Johnson: "... kui inimene on tüdinenud Londonist, siis ta on tüdinenud elust ..."

Nii me siis väsitasimegi ennast Londonis lisaks City Race'le täiendavate punktide külastamisega, mida suuresti pani seekord kokku Raiden. 8-aastase peas figureerisid kahtlemata ikoonid nagu Big Ben, Sherlock Holmsi muuseum, kahekorruselised bussid, mustad taksod ja punased telefoniputkad, Buckinghami palee, M&M World. Eks seal hõljus veel mõndagi dinasuruste saalist Loodusloo muuseumis või Rappija Jackist Dungeonis, sõjamuuseum ja muud säärast veidi närvekõditavamat, aga eks järgmiseks korraks pea ka midagi jätma.

Lisaks kulutasime jalgu Picadilly ümbruses, poodlesime silmadega Fortnum and Masoni veidrate väljapanekute vahel kratsides kukalt septembrikuises jõuluehete osakonnas. Kiilusime ennast London Eye'sse koos teiste hiinlastega veendumaks, et Londoni linnal lõppu ei olegi. Püüdsime aduda moodsa kunsti voolusid Tate's ning lasime ennast tassida ajas 50 aastat tagasi The Beatles kontsertetendusel "Let it Be". Vahest jaurasime ja hängisime under ground ja upper ground niisama ilma ja inimesi vahtides ning lubasime endale surisevatel jalgadel suriseda Oxo Toweri brasseriis. Pladistasime vihmas, pugedes inglasliku ilma eest varju Charing Cross Road raamatupoodidesse.

Ehk üpris palju see sama, millest Virgina Woolf kirjutab "Proua Dalloways": "Inimeste silmades, hoos, sammumüdinas ja väsinud rühkimises; melus ja lärmis; tõldades, autodes, omnibussides, furgoonides, võileivamüüjate jalgade lohinas ja vetruvas astes; pasunakoorides; väntorelites; pea kohal laugleva lennuki võidukas helas ja kummaliselt kõrgehäälses laulus oli see, mida Clarissa armastas - elu; London; see juunikuine hetk."

Ühesõnaga neelasime kõike seda, mida Londonil on pakkuda ühtedele pealiskaudsetele turistidele, mitte just väga palju erinedes proua Dallowayst. Woolf on üks mu lemmikuid, tema voogav ja vulisev jutustamisstiil, kus tekst vahel nii ägedalt vahutama pääseb. Täiesti eriline viis sõnu ritta seada.

"Ma loobun, näis õhtu ütlevat, kahvatades ja hääbudes hotelli, korteri, kaubamaja vormitud, teravate katuste ja eendite kohal, ma hääbun alustas ta, ma kaon, aga London ei tahtnud sellest kuuldagi, torkas täägid taevasse, naelutas ta kinni, sundis pillerkaarist osa võtma".

"Aeg laperdab mastis." edasi.

Ometi, võib olla kõigi nende Dalloway mõttetuid argitoimetusi ja meie turistlikke sahmerdamisi, aitab päästa "hullus"- linnatänavatel Dalloway'dele otsa jooskmine, neid ikka tuli ette.

"Sir William vastas, et ta ei räägi kunagi "hullusest"; tema kutsub seda proportsioonitaju puudumiseks".