Päikesekius

See kui kõrgrõhkkond lükkab osooni kihi kõrgemale ja hõredamaks, annab päikesele võimaluse oma kiirtega aina lihtsamalt maapealseid küpsetada.
Kõik viljub ja valmib kiirtempos - päevaga venivad hernekaunad pikaks, puhkevad õide roosipõõsad, küpsevad maasikad tulipunaseks. Südasuvine kuumus on mõjunud ka vanusele selliselt, et nüüd Läti rogainil lausa noorveteranina esineda saab.

Päike küttis samuti neljapäevast o-metsa Läsnal ning iga metsatüüp, mida läbida lõhnas omal läbiküpsetatud moel - krõbisev männimetsaalune vaheldumas kuusetihnikuga, magusalt lõhnav maasikavälu jaheda sookailuse rabaga. Järvede siledal pinnal vesikuppude lehed laisalt liuglemas.

Kogu selle meeliskleva ja küdeva looduse keskel jalutuskäik kontrollpunktide külastamiseks. Rajameister ei olnud teinud just keerukaimat rada, mida tollel maastikul kokku panna annaks, kuid ohtralt künkaharjadelt tõusmist ja laskumist muutis ettevõtmise selle soojaga üpris füüsiliseks, sekka üks mõnus rabalõik.

Detailsem rajalõikude kirjeldus jääb seekord ära. Kaart on endale saba taha kasvatanud ja Saksamaale öökulliks lennanud. Umbes midagi sellist lausus üks Albert Uustulndi tegelane "Tuulte tallermaas" kui ma nüüd seda aastakümnete taha jäävat lugemist ikka õigesti mäletan ja midagi segi ei aja.  

* * *

Tulin linna. Pühapäeva õhtu.
Vastu voogab rahvariideis ilusaid inimesi.
Sest inimesed on ju kõik ilusad ja head.
Kui nad tulevad laulupeolt.
Tuul lehvitab nende seelikusabasid. Ja nende lippe.

Kõht seedib vahukoore torti maasikatega.
Meenub laul suurest Leninist, kes oli üllas.
See oli minu laulupeo laul.
Nüüd on teised laulud, aga "vahukoore tort maasikatega suvekuumas" tunne on sama.

Homme ei hõiska ega nuta enam keegi.
Selle maa pärast.
Vahukoore torti maastikatega saab Soomes, Iirimaal ja Austraalias palju parema hinnaga.
Ainult iseenda pärast.


Vahel mulle tundub, et eestlastel ei ole elamiseks muud usku vaja kui laulupidu. Aga vahel mulle tundub, et suremiseks jääb sellest usust napiks.