Rohuneeme rohke rohelus
Zazibea blond seeria jätkus täiega.
Ma sain tänasest Tarmakute päevaku ülesandest veits valesti aru ja tegin seega kõike veits valesti.
Hakatuseks tuli pea kuueni oodata, millal kõik punktid metsa jõuavad ja oli ka mõneti arusaadav, miks nad võisid nii kaua oma kohale jõuda. Rõve mets. Ma ei olnud vaimult valmis linnalähedasel rohealal sellise läbitavusega maastikku kohtama. Iseenesest muidugi huvitav.
Kuna ma ei viitsinud ei 1,6 ega 7,6 kilomeetrist suunarada läbida, siis suundusin vigurrajale, mis tähendas keskmise raja puhul 45 minuti jooksul noppida maksimaalselt punkte. Sain aru, et ühendatud punktid 37-43 on kohustuslik läbida anyway, aga vist ikkagi polnud nagu hiljem selgus :-)
Püstitasin omale eesmärgi sibada 45-36-53 kaudu 37ni, siis teise otsa 43ni kammida ja finishisse. Vahemaid arvestades oleks reaalne olnud. Stardist lahkudes aga ei suutnud mitte kuidagi metsa karata - nii õudne tundus. Lõpuks jõudsin sihini ja alustasin hoopis lihtsama 36ga. 53 kandis oli juba suht nilbe - tihe ja soine kuuse-kase-nõgese ja veel mitmete taimeliikide võsa, aga punkti sain kätte. 46 suunas lisandus kivikülv ja kuuse-kasevõsa läks aina tihedamaks, aga ka selle leidsin kivipraost ilma suurema jamata üles. Kulgemisviis oli asendunud jooksmise asemel löngerdamisega. 37sse jõudmiseks tuli aga taas nilbesse kuusepadrikusse sukelduda. Nähtavus kohati 10cm, sest pidevalt sai viibida kuusevihmametsases tihedas kallistuses ning edasimurdmiseks tuli hoogu võtta. Mõned meetrid esines ka lagedamaid kohti, aga seda kivi mina üles ei leidnud. Ilmus välja ka mingi koer, kellest ei olnud ka mingit abi, see kammis must pidevalt ette ja iga kord kui ta selja tagant jälle hooga tuli, siis mõtlesin ennast rahulikuks mõttega, et tal paistis nii sõbralik ilme olevat. Ta oligi sõbralik, ilmsesti ei olnud see tema territoorium, aga kivi osas ei andnud ta mingit asjalikku vihjet. Pärast finishis Tarmo Klaar ütles, et kivi oli hoopis kahe kännu vahel olnud. Nujah.
Minu äratuskell tegi 37 taga ajades poole tunni piiksu ja oli ilmselge, et veerandtunniga ma mõistlikult tagasi ei jõua. Aga kui juba sai tuldud, siis otsustasin, et lähen püüan teise sirge otsa - punkti 43 kätte püüdma. Ringtee sees kadus järg veidi käest, ringradu nagu kohati polnudki ja buldooseriga siledaks aetud märg ja savine pinnas moodustas tossude külge kaalukaid savikujukesi. Nendest lahtisaamiseks oli hea 43 poole mööda pehmet sammeldunud kivikülvi tuuseldada.
Oma mõttetused metsas lõpetasin nõgese allee vahel, sihti mööda finishi poole tagasi, põigates ka 33 juurest läbi. Selleks ajaks oli mul juba hullult siiber ja selg ka valutas. Jägmine kord võtan 1,6se suunaraja, siis on mu siiberdamistel vast ka mingi mõte ja äkki ma suudan raja siiski ka määrustepärselt läbida. Enamaks mu võimed viimasel ajal ei näi küündivat.
Tegelikult on järgmine esmaspäev plaani kohaselt loomaaias ja seal on omamoodi humoorikas orienteeruda.
Ma sain tänasest Tarmakute päevaku ülesandest veits valesti aru ja tegin seega kõike veits valesti.
Hakatuseks tuli pea kuueni oodata, millal kõik punktid metsa jõuavad ja oli ka mõneti arusaadav, miks nad võisid nii kaua oma kohale jõuda. Rõve mets. Ma ei olnud vaimult valmis linnalähedasel rohealal sellise läbitavusega maastikku kohtama. Iseenesest muidugi huvitav.
Kuna ma ei viitsinud ei 1,6 ega 7,6 kilomeetrist suunarada läbida, siis suundusin vigurrajale, mis tähendas keskmise raja puhul 45 minuti jooksul noppida maksimaalselt punkte. Sain aru, et ühendatud punktid 37-43 on kohustuslik läbida anyway, aga vist ikkagi polnud nagu hiljem selgus :-)Püstitasin omale eesmärgi sibada 45-36-53 kaudu 37ni, siis teise otsa 43ni kammida ja finishisse. Vahemaid arvestades oleks reaalne olnud. Stardist lahkudes aga ei suutnud mitte kuidagi metsa karata - nii õudne tundus. Lõpuks jõudsin sihini ja alustasin hoopis lihtsama 36ga. 53 kandis oli juba suht nilbe - tihe ja soine kuuse-kase-nõgese ja veel mitmete taimeliikide võsa, aga punkti sain kätte. 46 suunas lisandus kivikülv ja kuuse-kasevõsa läks aina tihedamaks, aga ka selle leidsin kivipraost ilma suurema jamata üles. Kulgemisviis oli asendunud jooksmise asemel löngerdamisega. 37sse jõudmiseks tuli aga taas nilbesse kuusepadrikusse sukelduda. Nähtavus kohati 10cm, sest pidevalt sai viibida kuusevihmametsases tihedas kallistuses ning edasimurdmiseks tuli hoogu võtta. Mõned meetrid esines ka lagedamaid kohti, aga seda kivi mina üles ei leidnud. Ilmus välja ka mingi koer, kellest ei olnud ka mingit abi, see kammis must pidevalt ette ja iga kord kui ta selja tagant jälle hooga tuli, siis mõtlesin ennast rahulikuks mõttega, et tal paistis nii sõbralik ilme olevat. Ta oligi sõbralik, ilmsesti ei olnud see tema territoorium, aga kivi osas ei andnud ta mingit asjalikku vihjet. Pärast finishis Tarmo Klaar ütles, et kivi oli hoopis kahe kännu vahel olnud. Nujah.
Minu äratuskell tegi 37 taga ajades poole tunni piiksu ja oli ilmselge, et veerandtunniga ma mõistlikult tagasi ei jõua. Aga kui juba sai tuldud, siis otsustasin, et lähen püüan teise sirge otsa - punkti 43 kätte püüdma. Ringtee sees kadus järg veidi käest, ringradu nagu kohati polnudki ja buldooseriga siledaks aetud märg ja savine pinnas moodustas tossude külge kaalukaid savikujukesi. Nendest lahtisaamiseks oli hea 43 poole mööda pehmet sammeldunud kivikülvi tuuseldada.
Oma mõttetused metsas lõpetasin nõgese allee vahel, sihti mööda finishi poole tagasi, põigates ka 33 juurest läbi. Selleks ajaks oli mul juba hullult siiber ja selg ka valutas. Jägmine kord võtan 1,6se suunaraja, siis on mu siiberdamistel vast ka mingi mõte ja äkki ma suudan raja siiski ka määrustepärselt läbida. Enamaks mu võimed viimasel ajal ei näi küündivat.
Tegelikult on järgmine esmaspäev plaani kohaselt loomaaias ja seal on omamoodi humoorikas orienteeruda.
Comments