Puhas rõõm reljeefist
Pärast uimerdamist Tartu maantee autode jorus. Väga hea rada oli täna planeeritud. 15 punkti vahele õnnestus umbes poolteist tee etappi tekitada. Ja kuigi teid ja sihte Nõmmeküla-Kautla kaardile jätkub, olid need rohkem reljeefilugemisel jalus ees, kuigi vaheorientiirina vahel siiski abiks.
Nelja esimese (32-34-52-45) punktini märgade jalgadega läbi sookailu kahlates ühe pikema mõttepausiga kolmanda eel, sihil. Järgmised kolm (37-39-44) sõnajalasõbralikus kuusemetsas. Edasi kaheksandasse (43) millelegi mõtlemata mööda teed, kaaludes järgmist etappi. 9(49) hoopis mäe alt, teed pidi ja ümber raiesmiku kaarega reljeefisegadiku servast. Kümnendasse (47) reljeefisegadikus, tumedas sarapuu metsas liinitagusesse sõnajalgade vahele peidetud lohkude maailma. 11(46)sse liinialust mööda mahalangenud puude rägas. 12(51)sse jõudmiseks läbi eriti nilbe lagendiku üle pea ulatuvas rohus, jalgupidi vagude vahel oksarisus kügeledes. Kuidas saab ühe metsa nii õudsaks teha. Ja kõigest sellest teele jõudes vales suunas plagama. 13(54) tegin teeetapiks, aga mõnusalt hõre kõvapõhjaline männimets kutsus pärast teede risti lõikama. Eelviimaseks (14(56) mööda sihti üles ja viimased koperdamised taimestiku vahel. Sealt läksid kõik juba otse viimasesse 15(57).
Tagasiteel, passiivne kollane kera puulatvade vahelt pimestamas. Ja iga korraga, mil ta aina rohkem puude taha end varjas, seda rohkem oleks nagu suvi kaugemale, eemale, ära liikunud. Aga ta on veel. Suvi.
Nelja esimese (32-34-52-45) punktini märgade jalgadega läbi sookailu kahlates ühe pikema mõttepausiga kolmanda eel, sihil. Järgmised kolm (37-39-44) sõnajalasõbralikus kuusemetsas. Edasi kaheksandasse (43) millelegi mõtlemata mööda teed, kaaludes järgmist etappi. 9(49) hoopis mäe alt, teed pidi ja ümber raiesmiku kaarega reljeefisegadiku servast. Kümnendasse (47) reljeefisegadikus, tumedas sarapuu metsas liinitagusesse sõnajalgade vahele peidetud lohkude maailma. 11(46)sse liinialust mööda mahalangenud puude rägas. 12(51)sse jõudmiseks läbi eriti nilbe lagendiku üle pea ulatuvas rohus, jalgupidi vagude vahel oksarisus kügeledes. Kuidas saab ühe metsa nii õudsaks teha. Ja kõigest sellest teele jõudes vales suunas plagama. 13(54) tegin teeetapiks, aga mõnusalt hõre kõvapõhjaline männimets kutsus pärast teede risti lõikama. Eelviimaseks (14(56) mööda sihti üles ja viimased koperdamised taimestiku vahel. Sealt läksid kõik juba otse viimasesse 15(57).Tagasiteel, passiivne kollane kera puulatvade vahelt pimestamas. Ja iga korraga, mil ta aina rohkem puude taha end varjas, seda rohkem oleks nagu suvi kaugemale, eemale, ära liikunud. Aga ta on veel. Suvi.
Comments