Totally Lost in Türisalu
Täielik kosmos.
Nii laiali pole ma juba ammu olnud.
Kui tavaliselt lülitan ennast metsas töömõtetest välja - neid lihtsalt ei tule pähe kui kaardi kätte saan, siis täna tabasin end korduvalt punktide vahel suvaliselt kulgemas pea muid mõtteid täis.
Tulenes see nüüd rusuvavõitu maastikust, eile öösel vaadatud uuest Tarantino filmist või tõesti veits pingelisest tööpäevast, mine sa tea, aga aja-, distansti- ja suunataju oli täiesti kadunud. Loogiline mõtlemine - mis see üldse on? Totally blond.
Mina kes ma stardist lähtusin loogiliselt esimese(44) punkti poole kulgesin (tagantjärgi täiesti tuvastamata rada pidi) punktini 31, mis oli hoopis kolmas KP. Nojaa, asukoht oli ju nii sarnane esimesega - kolm kivi kolme puu vahel võsas, et isegi punkti numbrit ei tundunud tarbeks vaadata. Ja olles tegelikult 31s, liikusin suuna järgi oma meelest teise (32) poole. Kui vastu hakkasid tulema kummalised aiad ja ühtegi inimest mügerike vahel laiuvate väljade vahel näha ei olnud, jäin seisma. Mitte grammigi aru ei saanud, kus ma olla võiks. Ise olin täiesti veendnud, et ma esimesest liikunud olin ja nii püüdisn sellest tulenevalt ka ümbritsevat loodust kaardiga kokku sobitada. No ei klapi, mitte kuidagi mitte midagi ei klapi - kui on künkad, siis on majavared vales kohas, teedevõrgustikust, mis niigi segane, rääkimata.
Kuna ma suuna järgi ikkagi tulin, siis ei jäänud muud üle kui suuna järgi tagasi liikuda ja aru saada, kus kõik on - inimesed ja punktid.
Jõudsin räga mööda rüsledes 31ni tagasi ja siis torkas mulle pähe, et teises (32) on ju vaja ka ära käia. Eks ikka - selle sai lohade ja küngaste järgi kiirelt kätte. No ja nüüd tuleb lihtsalt uuesti 31 võtta ja edasi neljandasse. Kas ei ole mitte loogiline - võtta kaks korda kolmandat punkti, sinna vahele korra teist ja kujutada endale ette, et kõik on kombes.
Järgmised punktid kulgesid tagasihoidlike episoodidega kuni kaheksandani (45). Järjekorde huumor kuubis. Võtsin ennast seitsmendast(42) lahkudes sama raja M55 ja M60 tegelaste sappa, kappasin mõnest uljalt möödagi ja nii me siis kõik valesse rõngaste&küngaste süsteemi suunalt kaldudes kõik jõudsime. Uus kaos. Jälle mõhkugi ei klapi, sellist metsaga kivihunnikut lihtsalt ühegi teerõnga sees ei ole. Erinevus eelmisest ämbrist, ma ei olnud oma lolluses enam üksi, kodanikke laekus tasapisi juurdegi. Lõpuks mummukeste juurde viiva teevarre peal küngaste kaugusi hinnates, majavaresid kohale klapitades, taipasin, et täiesti valede rõngaste vahel oleme, aga pidi selleks nii hoomamatult palju aega siis minema. Vähemalt oli mingisugusedki iseseiseva mõtlemise alged tekkima hakanud.
Taas paar helgemat punkti valdavalt konarlikul maal jooksutehnika lihvimiseks ja uus fopaa - 12(52). No ei ole kivi, no siin ei ole kivi. Ründasin magesõstra rõvedat pesa ja vaatlesin rohelist tihnikut erinevatest külgedest, aga hakka või jooma - no peab olema, aga ei ole. Lõpetasin oma lahmiva rüselemise ja jäin ülejäänud kodanikke vaatlema. Kuigi nad liikusid seal kandis risti rästi eri suundades, oli üks grupp, kes sutsu eemal küllalt loogilise põike võssa tegid. Läksin kaesin seda madaratesse kargamise kohta lähemalt - ojaa!
Mis seal's ikka - komberdasin ka kaks viimast läbi. Finishis puhus vali tuul. Ja oleks osanud koos tuulega vaid tühja ulguda. Õnneks leidus tuttavaid, kes täitsid peas valitseva lagendiku endapoolsete emotsiooniraasudega ja ma ei veerenud mööda maad minema nagu kokkukägardatud tühi paberkott.
nu i laburint
Ja nüüd mõttetera orienteerujatele - kui teil on meeles kaart kilesse toppida, siis vihma sadama ei hakka.
Nii laiali pole ma juba ammu olnud.
Kui tavaliselt lülitan ennast metsas töömõtetest välja - neid lihtsalt ei tule pähe kui kaardi kätte saan, siis täna tabasin end korduvalt punktide vahel suvaliselt kulgemas pea muid mõtteid täis.
Tulenes see nüüd rusuvavõitu maastikust, eile öösel vaadatud uuest Tarantino filmist või tõesti veits pingelisest tööpäevast, mine sa tea, aga aja-, distansti- ja suunataju oli täiesti kadunud. Loogiline mõtlemine - mis see üldse on? Totally blond.
Mina kes ma stardist lähtusin loogiliselt esimese(44) punkti poole kulgesin (tagantjärgi täiesti tuvastamata rada pidi) punktini 31, mis oli hoopis kolmas KP. Nojaa, asukoht oli ju nii sarnane esimesega - kolm kivi kolme puu vahel võsas, et isegi punkti numbrit ei tundunud tarbeks vaadata. Ja olles tegelikult 31s, liikusin suuna järgi oma meelest teise (32) poole. Kui vastu hakkasid tulema kummalised aiad ja ühtegi inimest mügerike vahel laiuvate väljade vahel näha ei olnud, jäin seisma. Mitte grammigi aru ei saanud, kus ma olla võiks. Ise olin täiesti veendnud, et ma esimesest liikunud olin ja nii püüdisn sellest tulenevalt ka ümbritsevat loodust kaardiga kokku sobitada. No ei klapi, mitte kuidagi mitte midagi ei klapi - kui on künkad, siis on majavared vales kohas, teedevõrgustikust, mis niigi segane, rääkimata.Kuna ma suuna järgi ikkagi tulin, siis ei jäänud muud üle kui suuna järgi tagasi liikuda ja aru saada, kus kõik on - inimesed ja punktid.
Jõudsin räga mööda rüsledes 31ni tagasi ja siis torkas mulle pähe, et teises (32) on ju vaja ka ära käia. Eks ikka - selle sai lohade ja küngaste järgi kiirelt kätte. No ja nüüd tuleb lihtsalt uuesti 31 võtta ja edasi neljandasse. Kas ei ole mitte loogiline - võtta kaks korda kolmandat punkti, sinna vahele korra teist ja kujutada endale ette, et kõik on kombes.
Järgmised punktid kulgesid tagasihoidlike episoodidega kuni kaheksandani (45). Järjekorde huumor kuubis. Võtsin ennast seitsmendast(42) lahkudes sama raja M55 ja M60 tegelaste sappa, kappasin mõnest uljalt möödagi ja nii me siis kõik valesse rõngaste&küngaste süsteemi suunalt kaldudes kõik jõudsime. Uus kaos. Jälle mõhkugi ei klapi, sellist metsaga kivihunnikut lihtsalt ühegi teerõnga sees ei ole. Erinevus eelmisest ämbrist, ma ei olnud oma lolluses enam üksi, kodanikke laekus tasapisi juurdegi. Lõpuks mummukeste juurde viiva teevarre peal küngaste kaugusi hinnates, majavaresid kohale klapitades, taipasin, et täiesti valede rõngaste vahel oleme, aga pidi selleks nii hoomamatult palju aega siis minema. Vähemalt oli mingisugusedki iseseiseva mõtlemise alged tekkima hakanud.
Taas paar helgemat punkti valdavalt konarlikul maal jooksutehnika lihvimiseks ja uus fopaa - 12(52). No ei ole kivi, no siin ei ole kivi. Ründasin magesõstra rõvedat pesa ja vaatlesin rohelist tihnikut erinevatest külgedest, aga hakka või jooma - no peab olema, aga ei ole. Lõpetasin oma lahmiva rüselemise ja jäin ülejäänud kodanikke vaatlema. Kuigi nad liikusid seal kandis risti rästi eri suundades, oli üks grupp, kes sutsu eemal küllalt loogilise põike võssa tegid. Läksin kaesin seda madaratesse kargamise kohta lähemalt - ojaa!
Mis seal's ikka - komberdasin ka kaks viimast läbi. Finishis puhus vali tuul. Ja oleks osanud koos tuulega vaid tühja ulguda. Õnneks leidus tuttavaid, kes täitsid peas valitseva lagendiku endapoolsete emotsiooniraasudega ja ma ei veerenud mööda maad minema nagu kokkukägardatud tühi paberkott.
nu i laburint
Ja nüüd mõttetera orienteerujatele - kui teil on meeles kaart kilesse toppida, siis vihma sadama ei hakka.
Comments