Selgise-Kärgandi tavaline rada
See ei olnud enam kaugeltki mingi koduperenaiste võistlus. See oli ikka täielik pokuporno, et mitte öelda sõnajala põrgu, mille vahel võis kohata orienteerujaid, kelle õhukesed dressid pidevast lauspähekallavast vihmast nende torsode ümber liibusid. Mida heledam kostüüm, seda meelam tüüp.
Vihjates Sixteni o-sportlaste liigitusele, asusin juba starti teiste terade vahele rahuliku sõkalde esindajana. (Vanem poiss, kes hommikulauas mu kaarti vaatas, arvas et ta oleks üldse täielik idu sellises metsas ja oleks juba esimese puu najal ilmselt nutma hakanud. Mille peale jätkasid Jaan ja Juss edasi diskursusega idu ja tera arengufaasidest ning selgusetuks jäigi kas idu on tera eelne või järgne seisund). Niipea kui ma starti kohale jõudsin, hakkas ilmavana dushiga pihta ja jätkas armu andmata kõik need kaks tundi, mis mul seal padupadrikus viibida õnnestus. Aga ma olin tulnud starti mõttega nautida eelkõige täiega metsa ja orienteerumisülesannet ennast. Õnneks päästis viimasel hetkel kotti visatud tobe orbiti nokats mu päeva. Pidevalt tuli küll kaardi pealt lompe minema kühveldada, aga ma vähemalt nägin - metsa ja kaarti.
Ojaa, see mets ja kaart.
Esimesed kaks (35,36) etappi olid õnneks lühikesed ning aitasid kohaneda kaardi mõõtkava ja sellel kujutatud loodusega. Ja siis läks võimsaks pusserdamiseks. Kohati oli iga läbitud 100 meetrit, kus endiselt kaardis püsisin nagu omaette vaheetapi võit. Enne punktist plagamist, oli äärmiselt mõistlik välja mõelda trajektoor, kuidas järgmiseni üleüldse jõuda. Näiteks 5(50) - 6(53) pikk etapp tundus metsas olles täiesti koletusliku kollina ja näis esmapilgul lootusetu, et üldse kunagi punktini õnnestub pääseda. Aga lõpuks, püüdes vältida kõige sinisetriibulisemaid lõike, läksin lihtsalt otse, suuna järgi. Tõsi, teises pooles tekkis veel sama punkti suunas liikujaid kommentaariga "väga karm minek", aga hoidsin jäigalt omas kinni ja sain päris ilusti punktini.
Kõige rohkem viga tegin etapil 7(58)-8(59). Sain kaunilt sihtide risti välja, aga sealt omakorda liikusin veidi kõveralt. Võib-olla eksitas mind nõgesepõõsasse sattumine. Kuna niikuinii kõik pidevalt torkis ja trügis vastu jalgu, siis enne ei saanud aru ka kui juba õige vastikuks kiheluseks läks. Katsusin sealt nõgesejamast tulema saada ning alustasin teelt uuesti. Joogipunktis kohtasin kahte kilekeepi mässunud ilmutist, kes konutasid kuuse all ja imestasid, miks keegi küll eriti joogist ei hooli.
8(59)-9(62) näis vahelduseks isegi ootamatult lihtne. Peamine oli end tagumik ees kuidagi läbi tumerohelise tsooni pressida ning siis suund teerajale, mis peaaegu et otse kohale viis. Aga järgnevad - 10(77) ja 11(81), sundisid uuesti tõsiselt keskenduma ning 81 tundus üldse mingi ulme. Ja kuigi ma vahepael vanas tormimurrus lihtsalt metsa kinni jäin, õnnestus mõlemale punktile otse pihta saada. Viimase, 12(100) jõudmine ei olnud maastiku läbitavuse mõttes samuti mitte just lihtsate killast, aga peamine oli ennast põllu serva välja rügada, küll siis sealt ka selle punkti kätte saab.
Ma olen kokkuvõttes endaga rahul. Suutsin kaardil kujutatu loodusest välja lugeda ning suhteliselt kiiresti end korrigeerida. Kompass töötas. Rõve padrik ei käinud närvidele. Jaksasin sellest jubedusest ilma meeletute ajakadudeta jagu saada, liikudes küll teo tempol. Ma ei kaotanud oma klassi võitjale üle tunni ega viibinud metsas temast 2x korda kauem. Ehk läks kribakene paremini kui tavaliselt Ilvesel või Suvejooksudel, mis lõpptulemuses siiski üpris sama moodi välja näeb :)
Võib-olla proovin mõnikord veel neid meistervõistlejate radu. On ikka hunnitult võimsam o-kogemus kui päevakul kügelemine. Juba see melu, mis valitses parklas autode ümber kui kohale jõudsin ja vihma veel toobriga ei lajatatud, oli omaette muhe.
Kojusõit möödus pilveatlast piiludes. Navitrollalikud valged padjad vaheldumas nähtustega Aivazovski meremaalidelt.
* * *
Seniks aga enne kui sügis pole veel lõplikult ahistama hakanud, olen järelejäänud suveosas pooleli olnud raamatuid lõpuni lugenud.
Elo Vee "Püha Maama" sundis end võrdelma Maarja Kangro "Ahvide ja solidaarsusega". Tugevad naised luuletama, proosasse keeranuna. Vähemalt minu jaoks on see Maarjal paremini õnnestunud. Kuidagi jõulisem. Elo õrnad lood jäid vahel liiga kergeks, Püha Maama ise välja arvatud.
Nicole Krauss'i "Armastuse ajalugu" sisaldas küll mitmeid huvitavaid võtteid ja kohati oli kihilist ajakulgu päris põnev jälgida, aga kas midagi on jälle tõlkes kaduma läinud või ongi tema tekstis miski, mis selle segavalt hüplikuks muutis.
Hoopis teist laadi lugemiseks sattus Tiit Hennoste "Kommikoer ja pommikoer", mis teeb kiire ülevaate Eesti ajakirjanduse ajaloolistest oludest ja arengutest ning sunnib kaasa noogutama nendingule, et tänaseks on väljaandjaile primaarne juba netiväljanne ning paber on muutunud sekundaareks, mis pigem raporteerib hommikul trükitud kujul seda, mida eile pikslitena juba esitleti.
Viimased leheküljed lähevad Maria Kirhbaum-Pljuhhanova "Mälu hoiab meid eluaeg koos" mälestustest, mis Loomingu Raamatukogu 2007 väljaandena käsitleb Eesti elu enne, pärast ja sõja ajal, vene rahvuse esindaja pilgu läbi ja lisab juba sadu kordi nähtud ja kuuldud ajakatsumustele siiski mingi veidi uudse vaatamise nurga.
Ja siis tahaks Ene Mihkelsoni "Torni" ronima hakata. Loomuvastane luule, nagu Kivisildnik reedeses Päevalehes arvab. Õigupoolest mõned astmed olen püüdnud turnida, kuigi see vajaks pigem iseendasse keeratud novembrikuud, mil meeleseisund on tavaliselt selline, et jõuaksin pikemaid samme sellises tornis astuda. Ene tekst on alati võimas ning keel, mida ta kasutab lihtsalt neelab su alla. Sinu asi on välja ujuda. Kuigi maailmad, mille ta sulg kirjapanduna manab, ei ole alati mu lemmikud. Ometigi, sama väljavõte, mis Kivisildnikul:
"Maal on kompassita muidugi lihtsam
mõistuse juurde jääda Lihtsalt rohi
kasvab taldadest läbi ja tuul
teeb taevale juuksed"
Vihjates Sixteni o-sportlaste liigitusele, asusin juba starti teiste terade vahele rahuliku sõkalde esindajana. (Vanem poiss, kes hommikulauas mu kaarti vaatas, arvas et ta oleks üldse täielik idu sellises metsas ja oleks juba esimese puu najal ilmselt nutma hakanud. Mille peale jätkasid Jaan ja Juss edasi diskursusega idu ja tera arengufaasidest ning selgusetuks jäigi kas idu on tera eelne või järgne seisund). Niipea kui ma starti kohale jõudsin, hakkas ilmavana dushiga pihta ja jätkas armu andmata kõik need kaks tundi, mis mul seal padupadrikus viibida õnnestus. Aga ma olin tulnud starti mõttega nautida eelkõige täiega metsa ja orienteerumisülesannet ennast. Õnneks päästis viimasel hetkel kotti visatud tobe orbiti nokats mu päeva. Pidevalt tuli küll kaardi pealt lompe minema kühveldada, aga ma vähemalt nägin - metsa ja kaarti.
Ojaa, see mets ja kaart.
Esimesed kaks (35,36) etappi olid õnneks lühikesed ning aitasid kohaneda kaardi mõõtkava ja sellel kujutatud loodusega. Ja siis läks võimsaks pusserdamiseks. Kohati oli iga läbitud 100 meetrit, kus endiselt kaardis püsisin nagu omaette vaheetapi võit. Enne punktist plagamist, oli äärmiselt mõistlik välja mõelda trajektoor, kuidas järgmiseni üleüldse jõuda. Näiteks 5(50) - 6(53) pikk etapp tundus metsas olles täiesti koletusliku kollina ja näis esmapilgul lootusetu, et üldse kunagi punktini õnnestub pääseda. Aga lõpuks, püüdes vältida kõige sinisetriibulisemaid lõike, läksin lihtsalt otse, suuna järgi. Tõsi, teises pooles tekkis veel sama punkti suunas liikujaid kommentaariga "väga karm minek", aga hoidsin jäigalt omas kinni ja sain päris ilusti punktini.
8(59)-9(62) näis vahelduseks isegi ootamatult lihtne. Peamine oli end tagumik ees kuidagi läbi tumerohelise tsooni pressida ning siis suund teerajale, mis peaaegu et otse kohale viis. Aga järgnevad - 10(77) ja 11(81), sundisid uuesti tõsiselt keskenduma ning 81 tundus üldse mingi ulme. Ja kuigi ma vahepael vanas tormimurrus lihtsalt metsa kinni jäin, õnnestus mõlemale punktile otse pihta saada. Viimase, 12(100) jõudmine ei olnud maastiku läbitavuse mõttes samuti mitte just lihtsate killast, aga peamine oli ennast põllu serva välja rügada, küll siis sealt ka selle punkti kätte saab.
Ma olen kokkuvõttes endaga rahul. Suutsin kaardil kujutatu loodusest välja lugeda ning suhteliselt kiiresti end korrigeerida. Kompass töötas. Rõve padrik ei käinud närvidele. Jaksasin sellest jubedusest ilma meeletute ajakadudeta jagu saada, liikudes küll teo tempol. Ma ei kaotanud oma klassi võitjale üle tunni ega viibinud metsas temast 2x korda kauem. Ehk läks kribakene paremini kui tavaliselt Ilvesel või Suvejooksudel, mis lõpptulemuses siiski üpris sama moodi välja näeb :)
Võib-olla proovin mõnikord veel neid meistervõistlejate radu. On ikka hunnitult võimsam o-kogemus kui päevakul kügelemine. Juba see melu, mis valitses parklas autode ümber kui kohale jõudsin ja vihma veel toobriga ei lajatatud, oli omaette muhe.
Kojusõit möödus pilveatlast piiludes. Navitrollalikud valged padjad vaheldumas nähtustega Aivazovski meremaalidelt.
* * *
Seniks aga enne kui sügis pole veel lõplikult ahistama hakanud, olen järelejäänud suveosas pooleli olnud raamatuid lõpuni lugenud.
Elo Vee "Püha Maama" sundis end võrdelma Maarja Kangro "Ahvide ja solidaarsusega". Tugevad naised luuletama, proosasse keeranuna. Vähemalt minu jaoks on see Maarjal paremini õnnestunud. Kuidagi jõulisem. Elo õrnad lood jäid vahel liiga kergeks, Püha Maama ise välja arvatud.
Nicole Krauss'i "Armastuse ajalugu" sisaldas küll mitmeid huvitavaid võtteid ja kohati oli kihilist ajakulgu päris põnev jälgida, aga kas midagi on jälle tõlkes kaduma läinud või ongi tema tekstis miski, mis selle segavalt hüplikuks muutis.
Hoopis teist laadi lugemiseks sattus Tiit Hennoste "Kommikoer ja pommikoer", mis teeb kiire ülevaate Eesti ajakirjanduse ajaloolistest oludest ja arengutest ning sunnib kaasa noogutama nendingule, et tänaseks on väljaandjaile primaarne juba netiväljanne ning paber on muutunud sekundaareks, mis pigem raporteerib hommikul trükitud kujul seda, mida eile pikslitena juba esitleti.
Viimased leheküljed lähevad Maria Kirhbaum-Pljuhhanova "Mälu hoiab meid eluaeg koos" mälestustest, mis Loomingu Raamatukogu 2007 väljaandena käsitleb Eesti elu enne, pärast ja sõja ajal, vene rahvuse esindaja pilgu läbi ja lisab juba sadu kordi nähtud ja kuuldud ajakatsumustele siiski mingi veidi uudse vaatamise nurga.
Ja siis tahaks Ene Mihkelsoni "Torni" ronima hakata. Loomuvastane luule, nagu Kivisildnik reedeses Päevalehes arvab. Õigupoolest mõned astmed olen püüdnud turnida, kuigi see vajaks pigem iseendasse keeratud novembrikuud, mil meeleseisund on tavaliselt selline, et jõuaksin pikemaid samme sellises tornis astuda. Ene tekst on alati võimas ning keel, mida ta kasutab lihtsalt neelab su alla. Sinu asi on välja ujuda. Kuigi maailmad, mille ta sulg kirjapanduna manab, ei ole alati mu lemmikud. Ometigi, sama väljavõte, mis Kivisildnikul:
"Maal on kompassita muidugi lihtsam
mõistuse juurde jääda Lihtsalt rohi
kasvab taldadest läbi ja tuul
teeb taevale juuksed"
Comments