Kehklemised Kehras
Tavapärasemast leebemad ilmaolud lõid Kehra metsas Jägala jõe kallastel mõnusa hilissuvise olustiku.
Konnapojad hüplemas, kukeseened kollendamas, mustikad mühinaga kasvamas, vaarikad veripunaselt kiikumas, kitsed mööda tuhisemas, päike mööda jõge silmi pimestamas, püüdsin leida oma seekordsed 15 kontrollpunkti, aina ämblike kodusid lõhkudes.
Rajameister oli hoolitsenud, et tegemist ei oleks mööda sihte silkamise, vaid ikka metsas puhmaste vahel ning jõeniitudel rinnuni heinas müttamisega. Kui lisada siia iseenda pimestatus, mille tagajärjel ma mitmeid kaarve metsas näha ei suutnud, kulges õhtupoolik pooleteisttunnise Kehra taguse floora ja fauna tundmaõppimise tähe all.
Punktidele pihta saamine toimus vahelduva eduga. Täiesti aia taga oli mu orienteerumisoskus punktide 3(42), 5(44) ja 11(54) loodusest tuvastamise üritusel. Kusjuures 4(56)-5(44) etapp oli klassika. Enda meelest püüdsin suuna pigem ülesse lageda serva võtta, et siis teerada mööda alla tulla, ega osanud jupp aega kuidagi kahtlustada, et hoopis kõvasti alla kaldunud olen, kuni radadel edasitagasi joostes otsaga juba peaaegu Klaus Nelli'ni välja jõudma hakkasin, haakis järsku maastiku ära.
Jõeäärsete luha punktide edukaks leidmiseks saab ikka tänusõnad esimestele loha sisse tampijatele edastada :)
Ülimalt neljapäevakulik neljapäevak. Finishijärgne päikseloojang Kehra staadionil, kus mudastest riietest vabanemist saatis ujujate mulistamine ja slaavikeelsed karvased arvamused situatsioonidest kõrvalharjutavatelt jalgpalluritelt, andis mõista, et päiksekaar nüüd kiirustades kord-korralt madalamale vajub ning pool üheksa õhtul on kellaaeg, mida õige pea hämarikus veeta saab.
***
Osa puhkust olen ikka lugemisele raisanud. Nii olen iseendasse tühjendanud mitmeid komplitseerituma teksitga lugusid, kui lihtsalt muljetest läbilibisevad jutustused - Rein Raud "Hector ja Bernard", Gabriel Carcia Márquez "Kaksteist kummalist palverändurit", Umberto Eco "Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades", Jean-Paul Sartre "Sõnad".
Noh, võimsad ja tihedad. Luues oma maailma, kuhu natukeseks uppuda ja nii mitmetki lõiku seedima peab, enne kui end järgmise kallale lubada. Kusjuures Rauda ja Ecot peaks lugema veel vähemalt korra ja Rauda veel mõned korrad, et avastada sealt need kihid, mis esimesel korral märkamata jäävad, sest esimene kord loed seda lugu, mida jutustatakse ja teisel korral seda, mida tegelased ütlevad ning kolmandal korral hakkad mõtlema, miks nad nii ütlevad. Ehk too ongi see, mille kohta Eco ütleb, et "Läbi metsa jalutamiseks on kaks võimalust. Esimene võimalus on proovida ühte või mitut teed (et jõuda metsast välja nii kiiresti kui võimalik); teine on jalutada ja avastada, missugune see mets on, ning teada saada, miks mõned teed on ligipääsetavad ja teised mitte."
Tõsi, kohati tekib tunne, et võrreldes sellega, mis ilutseb raamatuostu toppides, on need raamatud ja lugejad, kellest Eco oma jalutuskäikudel pajatab miskid antiiknähtused, kellelt tuleks luuaga ämblikuvõrgud ära pühkida ja nad moodsasse bling-maailma siirdada uuel kujul. Tänapäevases ikoonistuvas ja klikitavas maailmas, on kahtlane loota, et näiteks Sartre sõnade tulva all ei lämbuta. Ometi on see justkui ühe hingetõmbega väljapaisatud lugu ja sõnade voog möödapääsmatult kaunis. Nii nagu ikka lapsepõlvest tulemine.
Ja võiks ju pärida, milleks küll kulutada ennast niivõrd palju lugude kirjutamisele, nagu Márquez seda väidab end teinud olevat. Teda vabandaks vast vaid see väide et: "Kirjutamine muutus nii sujuvaks, et mõnikord oli mul tunne, nagu kirjutaksin puhtast jutustamisrõõmst, mis on ehk leviteerimisele kõige lähem inimlik seisund."
Raud sõnab ühe tegelase läbi: "Mõne arvates ongi inimeste kollektiivsed luulud nende kultuur" ning Sarte kostab: "Kultuur ei päästa ega õigusta kedagi ega midagi. Aga ta on inimese produkt: temas kujutab inimene ennast, temas tunneb inimene enda ära, see kriitiline peegel on ainus, mis talle tema pilti näitab". Vast siis mõni inimene ongi paras luul.
Ahjaa, Berk Vaher kirjutab Sirbis Beriti ja Terje "Seitse maailma" raamatust nii, et hakka või lugema, kuigi ma olin andnud endale lubaduse, et ma neid eestlaste lobedaid reisiraamatuid enam mõnda aega oma rahakotti tühjendama ei lase (raamatukokku laenutama ka ei lähe). Ehk Bergi hea väljaütlemine: "Jaa, see ongi "reisi" ja "kirjanduse" vahekorra suurim paradoks: võid olla käinud ja kogenud maailma jagu, aga tekst võib ikkagi tulla "peldiku tagant"; võid olla veetnud elu "peldiku taga", aga ikkagi suuta veenmavalt esile manada ilmarännakukangastusi." iseloomustab olukorda viimasel ajal ohtralt produsteeritud reisikirjanduses piisavalt.
Konnapojad hüplemas, kukeseened kollendamas, mustikad mühinaga kasvamas, vaarikad veripunaselt kiikumas, kitsed mööda tuhisemas, päike mööda jõge silmi pimestamas, püüdsin leida oma seekordsed 15 kontrollpunkti, aina ämblike kodusid lõhkudes.
Rajameister oli hoolitsenud, et tegemist ei oleks mööda sihte silkamise, vaid ikka metsas puhmaste vahel ning jõeniitudel rinnuni heinas müttamisega. Kui lisada siia iseenda pimestatus, mille tagajärjel ma mitmeid kaarve metsas näha ei suutnud, kulges õhtupoolik pooleteisttunnise Kehra taguse floora ja fauna tundmaõppimise tähe all.
Jõeäärsete luha punktide edukaks leidmiseks saab ikka tänusõnad esimestele loha sisse tampijatele edastada :)
Ülimalt neljapäevakulik neljapäevak. Finishijärgne päikseloojang Kehra staadionil, kus mudastest riietest vabanemist saatis ujujate mulistamine ja slaavikeelsed karvased arvamused situatsioonidest kõrvalharjutavatelt jalgpalluritelt, andis mõista, et päiksekaar nüüd kiirustades kord-korralt madalamale vajub ning pool üheksa õhtul on kellaaeg, mida õige pea hämarikus veeta saab.
***
Osa puhkust olen ikka lugemisele raisanud. Nii olen iseendasse tühjendanud mitmeid komplitseerituma teksitga lugusid, kui lihtsalt muljetest läbilibisevad jutustused - Rein Raud "Hector ja Bernard", Gabriel Carcia Márquez "Kaksteist kummalist palverändurit", Umberto Eco "Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades", Jean-Paul Sartre "Sõnad".
Noh, võimsad ja tihedad. Luues oma maailma, kuhu natukeseks uppuda ja nii mitmetki lõiku seedima peab, enne kui end järgmise kallale lubada. Kusjuures Rauda ja Ecot peaks lugema veel vähemalt korra ja Rauda veel mõned korrad, et avastada sealt need kihid, mis esimesel korral märkamata jäävad, sest esimene kord loed seda lugu, mida jutustatakse ja teisel korral seda, mida tegelased ütlevad ning kolmandal korral hakkad mõtlema, miks nad nii ütlevad. Ehk too ongi see, mille kohta Eco ütleb, et "Läbi metsa jalutamiseks on kaks võimalust. Esimene võimalus on proovida ühte või mitut teed (et jõuda metsast välja nii kiiresti kui võimalik); teine on jalutada ja avastada, missugune see mets on, ning teada saada, miks mõned teed on ligipääsetavad ja teised mitte."
Tõsi, kohati tekib tunne, et võrreldes sellega, mis ilutseb raamatuostu toppides, on need raamatud ja lugejad, kellest Eco oma jalutuskäikudel pajatab miskid antiiknähtused, kellelt tuleks luuaga ämblikuvõrgud ära pühkida ja nad moodsasse bling-maailma siirdada uuel kujul. Tänapäevases ikoonistuvas ja klikitavas maailmas, on kahtlane loota, et näiteks Sartre sõnade tulva all ei lämbuta. Ometi on see justkui ühe hingetõmbega väljapaisatud lugu ja sõnade voog möödapääsmatult kaunis. Nii nagu ikka lapsepõlvest tulemine.
Ja võiks ju pärida, milleks küll kulutada ennast niivõrd palju lugude kirjutamisele, nagu Márquez seda väidab end teinud olevat. Teda vabandaks vast vaid see väide et: "Kirjutamine muutus nii sujuvaks, et mõnikord oli mul tunne, nagu kirjutaksin puhtast jutustamisrõõmst, mis on ehk leviteerimisele kõige lähem inimlik seisund."
Raud sõnab ühe tegelase läbi: "Mõne arvates ongi inimeste kollektiivsed luulud nende kultuur" ning Sarte kostab: "Kultuur ei päästa ega õigusta kedagi ega midagi. Aga ta on inimese produkt: temas kujutab inimene ennast, temas tunneb inimene enda ära, see kriitiline peegel on ainus, mis talle tema pilti näitab". Vast siis mõni inimene ongi paras luul.
Ahjaa, Berk Vaher kirjutab Sirbis Beriti ja Terje "Seitse maailma" raamatust nii, et hakka või lugema, kuigi ma olin andnud endale lubaduse, et ma neid eestlaste lobedaid reisiraamatuid enam mõnda aega oma rahakotti tühjendama ei lase (raamatukokku laenutama ka ei lähe). Ehk Bergi hea väljaütlemine: "Jaa, see ongi "reisi" ja "kirjanduse" vahekorra suurim paradoks: võid olla käinud ja kogenud maailma jagu, aga tekst võib ikkagi tulla "peldiku tagant"; võid olla veetnud elu "peldiku taga", aga ikkagi suuta veenmavalt esile manada ilmarännakukangastusi." iseloomustab olukorda viimasel ajal ohtralt produsteeritud reisikirjanduses piisavalt.
Comments