Kahe vihma vahel
Kui Zazibea isaga ennast täna Harku päevakul starti asutas, kiiskas puude latvade vahelt vastu selgesinine taevas.
Tänase üldise ilma foonil, kus jäme vihm on vaheldunud natuke vähem jämedamaga, ning silmapiiri ülemine osa iga minuti sees halli-sini-musta-valgetes toonides pidevalt ringi maalitud, näis metsast kuivalt väljumine, loto peavõiduna.
Ma ei saanud jalgu isegi suures sinises lõputa mudapõhjalises kraavis, mida 2x ületada sai, märjaks. Esimesel korral leidsin keset kraavi paikneva kännu ja teisel korral võtsin end kokku ennastületavaks hoota kaugushüppeks.
Kogu muu raja läbimine, läks nagu varasügisene segadus. Õnnestus teha punktidest mitmeid mööda, üle ja ümber (33, 35, 37, 39, 44) uimerdamisi ja seda nii elementaarsel maastikul.
Nooh, panin nädalavahetuseks ennast kirja oma teisele EMVle. Mõttekäik umbes selline, et kuna mul see EOL kümnis juba niikuinii tasutud, saab vähendada nö ühe osavõtu omahinda ja teiseks panna punkt suvele selle hooaja viimase tõsisema maastikuga - rajainspektor ei suutnud isegi mitte karudega ära hirmutada, karud korjavad praegu rahulikult marju. Vähemalt inspektor ise usub seda.
Aga eks ta üks viimase koha jooks ole, sest kui sprindis on mingi näiliselt teoreetilinegi võimalus, siis pikem maa ja füüsiline maastik ning keerukas rada ei anna teiste arukamate ja kiiremate ees mitte lootuski. Küsimus on, mitme ajavööndiga õnnestub kaotada esimesele. Vast saan ikka lohumaastikult lõikevahede vahelt enne rajameistri päeva lõppu tulema. Iseenesest eks ta veidi narr ju ole, mustikaid manustavaid mesikäppe tõsisele võistlusele uurima minna ning o-kalender ei ole septembris ju veel kaugeltki mitte tühjust täis. Septembris saab aeg ja ruum aga väga palju muud täis, alates pealinnas pulbitsevast kultuuri- ja haridussündmustest kuni talvekardulase varumiseni välja.
Suunto Gamesi plaanin vahele jätta, sest kaks nädalavahetust järjest Põlvamaa vahet kütta, tundub ökoloogilise liialdusena.
Tänase üldise ilma foonil, kus jäme vihm on vaheldunud natuke vähem jämedamaga, ning silmapiiri ülemine osa iga minuti sees halli-sini-musta-valgetes toonides pidevalt ringi maalitud, näis metsast kuivalt väljumine, loto peavõiduna.
Kogu muu raja läbimine, läks nagu varasügisene segadus. Õnnestus teha punktidest mitmeid mööda, üle ja ümber (33, 35, 37, 39, 44) uimerdamisi ja seda nii elementaarsel maastikul.
Nooh, panin nädalavahetuseks ennast kirja oma teisele EMVle. Mõttekäik umbes selline, et kuna mul see EOL kümnis juba niikuinii tasutud, saab vähendada nö ühe osavõtu omahinda ja teiseks panna punkt suvele selle hooaja viimase tõsisema maastikuga - rajainspektor ei suutnud isegi mitte karudega ära hirmutada, karud korjavad praegu rahulikult marju. Vähemalt inspektor ise usub seda.
Aga eks ta üks viimase koha jooks ole, sest kui sprindis on mingi näiliselt teoreetilinegi võimalus, siis pikem maa ja füüsiline maastik ning keerukas rada ei anna teiste arukamate ja kiiremate ees mitte lootuski. Küsimus on, mitme ajavööndiga õnnestub kaotada esimesele. Vast saan ikka lohumaastikult lõikevahede vahelt enne rajameistri päeva lõppu tulema. Iseenesest eks ta veidi narr ju ole, mustikaid manustavaid mesikäppe tõsisele võistlusele uurima minna ning o-kalender ei ole septembris ju veel kaugeltki mitte tühjust täis. Septembris saab aeg ja ruum aga väga palju muud täis, alates pealinnas pulbitsevast kultuuri- ja haridussündmustest kuni talvekardulase varumiseni välja.
Suunto Gamesi plaanin vahele jätta, sest kaks nädalavahetust järjest Põlvamaa vahet kütta, tundub ökoloogilise liialdusena.
Comments