EMV TBAs

Tallinna Botaanikaaed kutsub pikal nädalavahetusel suvelõpu õitsejaid vaatama.
Eesti Orienteerumisliit kutsus samal ajal suvelõpu kehakultuurlasi sprintima. Botaanikaaeda.

1. juunist alates on Botaanikaaial aed ümber ning nii pidid reede pärastlõunal samas hoovis hakkama saama suvelõpu õitsejad ja sinna kinnipandud kehakultuurlased. Üksikud piletiraha lunastanud külastajad said takseerida nii lilleilu kui välejalgu. Iseasi, kas viimased neid pigem ei vihastanud, sest nood matslikult mööda muru tormasid.

Päeva riiklikule pidulikkusele lisas väärikust otse keskuse kõrval kõrguv päevakohane sammas (Teletorn). Edgarit ei olnud aga pärgi toomas näha.

Zazibea tihkas oma keret Eesti Meistrivõistlustele vedada mõnel erineval põhjusel. Esiteks sprint meeldib. Teiseks TBA asub kodule ligidal. Kolmandaks maastik ise. Neljandaks oli võimalik endale reaalseid eesmärke kuue võistlejaga klassis seada - lootus võitjalt mitte 2x pikema ajaga pähe saada (nagu tavaliselt näiteks Ilvesel või Suvejooksul vms); Triinale mitte üle nelja minuti kaotada (et ta mind enne finishit kätte ei saaks); jääda eelviimaseks (kui Marge oluliselt eksima peaks). Ehk kõlab nagu "ull sportlane".

Kogu osalejatest naisterivi puhul, eks ta ikka üks koduperenaiste ettevõtmine ole, üksikute sportlikumate eranditega. Mõni koduperenaine on lihtsalt ilusam ja/või tugevam kui teine. 

Vaatamata kogu oma kõhkluse hulgale, mis mul enda EMVle venitamise osas oli, ei kahetse ma raasugi, et kohal käisin. Väga vinge rada ja kaart on minu harrastajalikule pilgule superteos. Seda, et flokside lõhn, mis lillepeenra näol kaardile kantud, aitab suunda korrigeerida...

Tõsi, esimene osa aia võsastanud osades, ajas täiega närvi. Juba teise(32) punktiga suutsin orvandi otsingutel oma esimese minuti jagu kaotust korjata. Minut tagant tulnud Heidi läks seal mööda. Kolmas(33) ei läinud ka hästi, otsisin võssa pugemiseks hõredamat auku, aga olin sellega juba teerajal liiga kaugele jõudnud. Alles neljanda(66) juures suutsin ennast sprindilt reljeefis võsaorienteerumiseks ümber häälestada. Viies(34), veranda punkt, oli lihtne, aga siis tuli ennast lagedate lilleväljade vahel kalpsamiseks ringi lülitada ning kuuendasse(35) minek oli üks suuremaid ämbreid kogu etapil. Pidasin lõigu keskele jäävat kraavi servas olevat rohelist põõsavööndit keelatud roheliseks, mida see siiski mitte ei olnud. Järgmine konkreetne minut lisandus ringi jooksmise näol.

Edasised 7(36)-8(37)-9(57) keerutamised lilleklompide, põõsaste ja üksikute puude ümber oli üks raja ladusamaid lõike. Suutsin oma tempo juures neid kaardilt valutult tuvastada. Ja siis, taas pikk etapp - taas natuke rappa, et mitte öelda alpinaariumisse. Mõistus lihtsalt ei töötanud piisavalt kiiresti, et õige rada välja raalida ning nelja rajakese ristis jäin lausa seisma, et maastik, kaart ja võimalikud läbipääsud omavahel kokku ajada. Lõpuks mööda sõnajalgade orgu, taas liigne minut ajakaotust üles korjatud. Edasi kuni lõpuni jäi kõik rohkem juba jooksujaksu taha. Viimasesse punkti viiv päikseline koridor pigistas sidrunisse jäänud elumahlasid armutult välja. SI-mahalugemisel sai Triina mu kätte :)

Näis, et lillepeenarde vahel kobistasid kõik. Roheliste gamma kaardil eksitas mitmeid. Peep näiteks oli küll rohelised selgeks õppinud, aga hävis hoopis Iru raba süvendite vahel. Mitmetel aga õnnestus punkte vahele jätta või see sootuks vale ligustripõõsa tagant üles korjata. Või ehutas neid hambuline tamm.
 
TBA taimehurm on tohutu. Nüüd peaks pesakonna kokku pakkima, sammud uuesti TBA suunas seadma, sisse võtma külastaja poosi ning rahulikul sammalhabemelikul moel uurima, kus on tegelikult põispõõsad, siilkübarad, nabaseemnikud, kobarpead, lursslilled, kuu-võtmeheinad, nuitarnad, linnupiimad, kuldvitsad, päiksesilmad ...

Kui sinu nõudmised aga nii suured ei ole, siis võib väheseid suvelõpu õitseijad kohata ka Kadrioru pargis.