Pirtal
Käisin ennast o-harjutustega peaaegu et kodumetsas lõbustamas.
Mis minuga täpsemalt kolmandale etapile siirdudes juhtus, nõuab natuke fantaasiat, sest faktid on ses osas nõrgad. Igatahes ma jõudsin lõpuks punkti 35 kohale.
Õnneks sai talvel seal kandis suusatamas käidud ja tundsin Ambrose mäe tõusu ära, mis aitas seada uusi horisonte mainitud punktini jõudmiseks. Võib-olla aga just see, et talvine mets teist dimensiooni kannab kui praegune, mu niivõrd ära eksitas. Seisundit, kus ma kuksil orvandite vahel vaheldumisi maad ja taevast vaatan ning juurdlen olukorra üle, kus ma küll asuda võiks, ei tule viimasel ajal tihti ette. Tolles sektoris Pirita metsas aga on ennegi juhtunud.
Mõningaid punktist mööda jooksimisi tuli veelgi ette, näiteks 7(46) ja 10(47), aga siinkohal oli abi kaasvõitlejatest. Ühest küljest liiguvad inimesed punktist ära sootuks teise moega kui punkti poole ning nende ilmete järgi saab enda trajektoori korrigeerida. Teiseks on metsavahel lihtsalt sõbralikke inimesi.
Asjalikuma poole pealt, oli rajaosa Kloostrimetsa tee ja jõe vahel päris huvitav ning ilmselgelt ei vasta teeradade jämedused looduses päris sellele, kui palju tinti nende peale kaardil raisatud on. Kuigi endiselt ei pruugiks end sealkandis teedevõrgustikust nii palju ohjata lasta. Ometigi nad kaardil ju on ja püüad neid tahtlikult või tahtamata kasutada.
Hää hingamist võimaldav tahe ilm ja parajalt hõre mets - kõik tingimused õhtuseks koibade kõverdamiseks koos mõningase ajukurdude krudistamisega suurepäraselt loodud.
Mis minuga täpsemalt kolmandale etapile siirdudes juhtus, nõuab natuke fantaasiat, sest faktid on ses osas nõrgad. Igatahes ma jõudsin lõpuks punkti 35 kohale.
Õnneks sai talvel seal kandis suusatamas käidud ja tundsin Ambrose mäe tõusu ära, mis aitas seada uusi horisonte mainitud punktini jõudmiseks. Võib-olla aga just see, et talvine mets teist dimensiooni kannab kui praegune, mu niivõrd ära eksitas. Seisundit, kus ma kuksil orvandite vahel vaheldumisi maad ja taevast vaatan ning juurdlen olukorra üle, kus ma küll asuda võiks, ei tule viimasel ajal tihti ette. Tolles sektoris Pirita metsas aga on ennegi juhtunud.
Asjalikuma poole pealt, oli rajaosa Kloostrimetsa tee ja jõe vahel päris huvitav ning ilmselgelt ei vasta teeradade jämedused looduses päris sellele, kui palju tinti nende peale kaardil raisatud on. Kuigi endiselt ei pruugiks end sealkandis teedevõrgustikust nii palju ohjata lasta. Ometigi nad kaardil ju on ja püüad neid tahtlikult või tahtamata kasutada.
Hää hingamist võimaldav tahe ilm ja parajalt hõre mets - kõik tingimused õhtuseks koibade kõverdamiseks koos mõningase ajukurdude krudistamisega suurepäraselt loodud.
Comments