Kaerepere sprint
August (see kuu) tormab üle, läbi, mööda.
Teiste kadunud asjade järele.
Keset teed laiutab hiigelsuur kollane pärna leht.
Justkui kiri sügiselt - ma olen tulemas.
Kaerepere alevikus, spordimaja ees, praeb päike kohalejõudnud o-sprindifänne. Kuumad kõrbetuuled vihuvad kangekaelselt liibuvat tantsu endale kompasse, peapaelu ja si-pulki külgeriputavate orienteerujate ümber. Tõsi, mõned riided peab siiki ka panema. Paarikümneminutiline o-silkamine Kaerepere majade ümber lõikab jupi sumedast 13. kuupäeva reedeõhtust.
Soojendust, mida ma ei viitsinud teha, oleks võinud ikka teha. Siis poleks vast 27-kraadine õhk kohe nuiaga pähe lajatanud. Teine punkt, mille leidmiseks sain tihedas võsas rapsida, raputas hingamise lahti. Kivikuhilad aleviku vahel tulid kenasti kätte. Kuksilt majast tuli pannkoogi haisu. Üheksandas, purskkaevu punktis oleksin jahutuseks meelsasti otse vee alt läbi jooksnud. Kümnendasse punkti sibades tundsin aga oma jõudu raugevat ning iga järgmine samm kuumuses oli kui enda jõuga läbi seina pressimine. Keel läks ripakile nagu berhardiini koeral ja jalad tolpnesid edasi-tagasi nagu puunukul.
Seekord ei tekkinud suuri mõttetakerdusi rajavaliku osas (va teise punkti, kas otse läbi võsa või ringiga rajalt) ega kaardi ettelugemisel (va aianurga punkt, teiselt poolt spordimaja oleks lühem tee olnud), peamine kiiruse pärssija oli iseenda suutlikkus koibi väledamalt liigutada.
Spordimaja tagusel muruplatsil oli pärast finishit hea teistega juteldes aega õhtusse veeretada. Maja ees autasustamisel aga kõndis keegi piiga uudse (vähemalt minu jaoks) trendiga koduloomanduse vallas - tuhkur keti otsas jalutamas (nagu kassidega käiakse). Loom andis nunnumeetri põhja keeramiseks põhjust, aga siiski - millal hakatakse hülgeid kodudesse jagama.
Sumedat õhtut jagus ka veel siis kui kõik peale korraldajate olid laiali läinud. Koristasin ennastki siis selle küla vahelt ära. Sümpaatne küla sümpaatse sprindiga oli.
Teiste kadunud asjade järele.
Keset teed laiutab hiigelsuur kollane pärna leht.
Justkui kiri sügiselt - ma olen tulemas.
Kaerepere alevikus, spordimaja ees, praeb päike kohalejõudnud o-sprindifänne. Kuumad kõrbetuuled vihuvad kangekaelselt liibuvat tantsu endale kompasse, peapaelu ja si-pulki külgeriputavate orienteerujate ümber. Tõsi, mõned riided peab siiki ka panema. Paarikümneminutiline o-silkamine Kaerepere majade ümber lõikab jupi sumedast 13. kuupäeva reedeõhtust.
Seekord ei tekkinud suuri mõttetakerdusi rajavaliku osas (va teise punkti, kas otse läbi võsa või ringiga rajalt) ega kaardi ettelugemisel (va aianurga punkt, teiselt poolt spordimaja oleks lühem tee olnud), peamine kiiruse pärssija oli iseenda suutlikkus koibi väledamalt liigutada.
Spordimaja tagusel muruplatsil oli pärast finishit hea teistega juteldes aega õhtusse veeretada. Maja ees autasustamisel aga kõndis keegi piiga uudse (vähemalt minu jaoks) trendiga koduloomanduse vallas - tuhkur keti otsas jalutamas (nagu kassidega käiakse). Loom andis nunnumeetri põhja keeramiseks põhjust, aga siiski - millal hakatakse hülgeid kodudesse jagama.
Sumedat õhtut jagus ka veel siis kui kõik peale korraldajate olid laiali läinud. Koristasin ennastki siis selle küla vahelt ära. Sümpaatne küla sümpaatse sprindiga oli.
Comments