Rauakosu-Härmaoja
... oleks sootuks iroonilis-lüürilisem, kui Raudoja-Härmakosu.
Ja võib-olla oleks olnud tervemõistusekohasem veeta hoopis nende küla eitedega üks mõnus päev selle asemel, et konnata läbivettinuna o-harrastajatest tühjavõitu äikselises metsas, puud pealegi pühapäevast peale pilla-palla laiali.
Alles viimasesse kontrollpunkti jõudes piilus päike otse silma, samal ajal kui vihma ikka kaela ladistas.
Teel koju, üle lagedate põldude võis näha päikest pilvekallistuses loojumas. Hetkele lisas õrnust pilveriba alt kumav roosa valgus, mida rebestasid traagiliselt üksikud hulkuvad hallid siilud. Taevas kirge täis.
Minu kirge o-liigutuste tegemisel jahutas pähe pladisev vihm, mis tähendas, et ma taas suuremat ei näinud, kuna veepiisad okulaaridel looduse kohati hoomamatult ekspressionistlikuks muutsid.
Rada oli tegelikult lihtne, sest mets on seal sõbralik - mustikavarred ja männid. Erilist kõhedust pakkus aga etapp 3(49)-4(51), kuna jupp aega polnud ühtki hingelist kuulda ega näha olnud ning kaardile kantud sinise-kollase viirutus just ei julgustanud poolkäsikaudu liikumist ette võtma, aga mis seal ikka, urgitsesin ilusti sihini välja ja seda mööda andis kohale mulistada küll. Vahetult punkti juures ilmusid siiski mõned inimesed lagedale, täiesti kummaline - mõned inimesed on ka tulnud.
Noh ja eks nende aukude tabamisege keset üpris siledat männimetsa, oli siiski kohati raskusi, sest kaugvaatlus oli väga puudulik ja tuli ikka väga täpselt suuna ja sammudega opereerida. Säherdune pime-orienteerumine.
Asi ei oleks nii dramaatiline, kui oleksin taibanud nokatsi kaasa võtta. Aga võib-olla olekski liiga lihtne olnud.
Stradis pajatas keegi, parasjagu siis kui jälle tihedamalt sadama ja äikestama hakkas, väga "lohutavat" lugu oma kaaslasele sellest, kuidas ta kuskil selle kaardi rabases metsas nelja selliga koos joostes järsku rinnuni sisse vajunud oli ning ainult kaasjooksjate tähelepanelikkus, et üks tüüp sootuks kadunud on ning käte laiali ajamine, et mitte kaelani vajuda, ta päästnud oli.
Toda pajatust kõrvus hoides, suhtusin erilise ettevaatlikkusega põhjatutesse soosambla laikudesse astumisel.
Saab vaid tänulik olla Kallepõllu talupidajale, kes ilmselt oma rohumaal raudruunade lasilat pidada laskis.
Ja võib-olla oleks olnud tervemõistusekohasem veeta hoopis nende küla eitedega üks mõnus päev selle asemel, et konnata läbivettinuna o-harrastajatest tühjavõitu äikselises metsas, puud pealegi pühapäevast peale pilla-palla laiali.
Alles viimasesse kontrollpunkti jõudes piilus päike otse silma, samal ajal kui vihma ikka kaela ladistas.
Teel koju, üle lagedate põldude võis näha päikest pilvekallistuses loojumas. Hetkele lisas õrnust pilveriba alt kumav roosa valgus, mida rebestasid traagiliselt üksikud hulkuvad hallid siilud. Taevas kirge täis.
Minu kirge o-liigutuste tegemisel jahutas pähe pladisev vihm, mis tähendas, et ma taas suuremat ei näinud, kuna veepiisad okulaaridel looduse kohati hoomamatult ekspressionistlikuks muutsid.
Noh ja eks nende aukude tabamisege keset üpris siledat männimetsa, oli siiski kohati raskusi, sest kaugvaatlus oli väga puudulik ja tuli ikka väga täpselt suuna ja sammudega opereerida. Säherdune pime-orienteerumine.
Asi ei oleks nii dramaatiline, kui oleksin taibanud nokatsi kaasa võtta. Aga võib-olla olekski liiga lihtne olnud.
Stradis pajatas keegi, parasjagu siis kui jälle tihedamalt sadama ja äikestama hakkas, väga "lohutavat" lugu oma kaaslasele sellest, kuidas ta kuskil selle kaardi rabases metsas nelja selliga koos joostes järsku rinnuni sisse vajunud oli ning ainult kaasjooksjate tähelepanelikkus, et üks tüüp sootuks kadunud on ning käte laiali ajamine, et mitte kaelani vajuda, ta päästnud oli.
Toda pajatust kõrvus hoides, suhtusin erilise ettevaatlikkusega põhjatutesse soosambla laikudesse astumisel.
Saab vaid tänulik olla Kallepõllu talupidajale, kes ilmselt oma rohumaal raudruunade lasilat pidada laskis.
Comments