Usun, ei usu
ma ei usu vanadesse kaartidesse...
... kui ainult kätega katsuda saan,
usun, ei usu...
Ja nii läks Zazibea täna katsuma, kui reaalne on tegelikult orienteeruda kaardi järgi, mis pärineb aastast 1909. Ohh-ohh-ohh. Kolmanda punkti juures andsin alla.
Vaatamata sellele, et kaardi tagaküljel oli olemas punktideta maastiku spikker aastast 2009. Üpris kohe selgus, et suuna järgi orienteerumine võib küll olla hea mõte, aga tegelikult väga ikkagi ei toida, kui pidepunkte looduses eriti ei ole. Või kui oli, siis tuli neid deduktiivsel meetodil leida ja ära tunda, nagu ajaloolise kallakuga loodusaktivistide klubis. Või kui põhjasuund on natuke kaldus ja mõõtkava on selline nagu ma kunagi kerglaselt arvasin, et võiks olla - pakkusin toona 1:13567, täna oli 1:12800 (enam-vähem :)
Õigupoolest mulle meeldib vahel vanu kaarte puurida ja neil kujutatut tänasesse ruumi üle tuua, aga tundub, et orienteeruma ei maksa mul nende järgi minna. Neid ei või uskuda mitte.
Võib-olla ei ole asi uskumises. Võib-olla see tuleb sellest, et metsa minnes lülitan tööpäeva lõpu puhul aju puhkeasendisse, madalamale rezhiimile ning kurdude krussitamine kraavide ja nende käänakutega nõuaks taas vähe teravamat toonust. Aga mina lihtsalt ei viitsi. Võib-olla aga vastupidi - tööpäeva sees, pidevalt sadat ja ühte jooksvat lahendust välja mõeldes, ketravad nad kuskil edasi ja ei lase muudel ülesannetel ressurssi täiel määral kasutada. Ometi tunnen, et mõõdukas füüsiline rahmeldamine aitab hoida tasakaalu. Et mitte mattuda. Sest jamal ja jamaotsal ei paista tööalases elus mitte kunagi piiri tulevat.
Rääkides veel uskumisest, siis rabasin mõni aeg tagasi poe riiulilt Loomingu Raamatukogus ilmunud Toomas Pauli "Uskmatu Tooma lugu" leidmaks põhjendusi oma uskmatusele. Too oli aga nii pika sissejuhatusega, et ega ma tolles punktis lõpuks endale mõttetuge ei saanudki. Aga kohtasin Toomase mõtte-teel uskmatu Tooma juurde mitmeid muid huvitavaid teemaarendusi: "Tõrges ja teistest erinev saab olla vaid mõnes konkreetses asjas. Täielik negativism ei ole võimalik. ... grammatika ja sõnade tähendused tuleb ära õppida, sest idiolektiga ei ole midagi peale hakata." Või, et tänapäevased religioonid on taandunud vaid üheks meelelahutuse vormiks. Igaüks võib neist endale sobiva valida vastavalt maitsele. Või need, kes ususvad kassidesse ja koertesse võivad tähele panna asjaolu, et paksudel inimestel on paksud laspsed ja paksud kassid ja paksud koerad ja mitte sellepärast, et neil kõigil on selline DNA, vaid hoiak kõiki lähedasi paksuks sööta. Või küsimus, kus on tuul siis, kui ta parasjagu ei puhu. Või siis lohutus, et kõik mis loetust mind kõnetab ja meelde jääb, on minus endas potensiaalselt olemas. Või äsja lahkunud pühade meenutuseks Ameerika teoloogi lausumine: "Kui Kristus on üles tõusnud, on kõik muu tähtsusetu. Kui Kristus ei ole üles tõusnud, on kõik muu tähtsusetu". Ja-jah, aga ka kogu selle pikale veninud essee lõpuks käin mina ikka metsast oma tõekspidamistele kinnitust otsimas.
Ja nagu sellest mõttepalaganist oleks veel vähe, võtsin ette järgmisena Kärt Hellerma reisikirjade valiku "Sinine missa". Seal tulistatakse meie igapäeva elu pihta samas vaimus, et mitte öelda veidi vahedamate kuulidega. Tõsi, läksin ikka märksõna reisikirjad õnge ning teos algas sootuks depressiiv-maniakaalses laadis eestlase kirjeldusest, aga Kärdi jõudes Mazzanosse läheb toon kerglasemaks (ilmsel lõunamaa mõjud) ja kohati näib eestlane juba nii jube elukas, et on kohe päris naljakas. Ning viimase aja kultuuriinimeste nutu ja hala taustal, kus viimaste poolt kirutud juhmid äriinimesed püüavad endiselt keerutada seda vähest raha, mis õnnetuid ja kotituid kultuuriinimesigi peavad vee peal hoidma, meeldib mulle lugeda mõne kultuuriinimese mõtet: " Kultuur ei ülenda inimest ega hooli tema hingest. Kultuur üksnes narrib ja osatab seda tühikut, kust hing on juba põgenenud, lükkab laiali hinge viimasedki riismed." Pean tõdema, et juba ammu on raske olnud kultuuris kultuuri leida.
Eks mu enda kasutatud terminid "kultuuri- ja äriinimene" on sama jubedad kui näiteks arvutiinimine ja kunstiinimene jne -inimesed ja kaunilt ei kõla. Kuigi mu kunagine sõiduõpetaja arvas, et arvutiinimesi on sama õudne sõitma õpetada kui kunstinimesi ja ohkas sügavalt kui me esimest tundi alustasime. Nii et pole meil vahet. Tundub, et ilma vastandamiste ja lahterdamisteta ja eelarvamusteta me ei oska.
Eks ma ise püüan neid kultuuri poolt hinge tekitatud auke ikka edasi metsas täitmas käia. Mulle tundub, et nad täituvad seal. Vähemalt ma usun nii.
... kui ainult kätega katsuda saan,
usun, ei usu...
Ja nii läks Zazibea täna katsuma, kui reaalne on tegelikult orienteeruda kaardi järgi, mis pärineb aastast 1909. Ohh-ohh-ohh. Kolmanda punkti juures andsin alla.
Vaatamata sellele, et kaardi tagaküljel oli olemas punktideta maastiku spikker aastast 2009. Üpris kohe selgus, et suuna järgi orienteerumine võib küll olla hea mõte, aga tegelikult väga ikkagi ei toida, kui pidepunkte looduses eriti ei ole. Või kui oli, siis tuli neid deduktiivsel meetodil leida ja ära tunda, nagu ajaloolise kallakuga loodusaktivistide klubis. Või kui põhjasuund on natuke kaldus ja mõõtkava on selline nagu ma kunagi kerglaselt arvasin, et võiks olla - pakkusin toona 1:13567, täna oli 1:12800 (enam-vähem :)
Juba teise punkti minnes sai selgeks, et töötada tuleb kaartidega - kui suutsin punkti asukoha kaasaegsel variandil välja nuputada, siis oli vaid kohalejooksmise vaev. Esimesse sattusin veel kuidagi pool koba peale suuna järgi. Teist (35) punkti otsides tegin algatuseks ringi peale terve kvartali kraavikäänakutele. Asusin siis juurdlema ja võrdlema minevikku ja tänapäeva ning mõtlesin välja kvartali sees asuva kaduva kraavi nurga. No nii oligi.
Kolmanda punkti kraavide nurka ma tänasesse päeva tuua ei osanudki. Suuna ja vahemaa sain paika. Küll ma sättisin teed mööda silgates seda kraavi küll ühe teerajaga jooksma ja hindasin kaugust reljeefsest osast ja püüdsin harunevaid ristuvaid kraave leida, aga et tegemist on taas omas suunas kulgeva kuivanud kraaviga, seda välja ei mõelnudki. Kant, kus ma punkti oletasin olevat, väga mööda ei olnudki, aga õiget kraaviotsa sambla alt ära ei tundnud ega revolutsioonieelsest ajast üles leida ei suutnud. Sirkel, mall ja joonlaud pole ka kunagi mu suured sõbrad olnud ja nii polnud neid tänagi mul taskust võtta.
Õigupoolest mulle meeldib vahel vanu kaarte puurida ja neil kujutatut tänasesse ruumi üle tuua, aga tundub, et orienteeruma ei maksa mul nende järgi minna. Neid ei või uskuda mitte.
Võib-olla ei ole asi uskumises. Võib-olla see tuleb sellest, et metsa minnes lülitan tööpäeva lõpu puhul aju puhkeasendisse, madalamale rezhiimile ning kurdude krussitamine kraavide ja nende käänakutega nõuaks taas vähe teravamat toonust. Aga mina lihtsalt ei viitsi. Võib-olla aga vastupidi - tööpäeva sees, pidevalt sadat ja ühte jooksvat lahendust välja mõeldes, ketravad nad kuskil edasi ja ei lase muudel ülesannetel ressurssi täiel määral kasutada. Ometi tunnen, et mõõdukas füüsiline rahmeldamine aitab hoida tasakaalu. Et mitte mattuda. Sest jamal ja jamaotsal ei paista tööalases elus mitte kunagi piiri tulevat.
Rääkides veel uskumisest, siis rabasin mõni aeg tagasi poe riiulilt Loomingu Raamatukogus ilmunud Toomas Pauli "Uskmatu Tooma lugu" leidmaks põhjendusi oma uskmatusele. Too oli aga nii pika sissejuhatusega, et ega ma tolles punktis lõpuks endale mõttetuge ei saanudki. Aga kohtasin Toomase mõtte-teel uskmatu Tooma juurde mitmeid muid huvitavaid teemaarendusi: "Tõrges ja teistest erinev saab olla vaid mõnes konkreetses asjas. Täielik negativism ei ole võimalik. ... grammatika ja sõnade tähendused tuleb ära õppida, sest idiolektiga ei ole midagi peale hakata." Või, et tänapäevased religioonid on taandunud vaid üheks meelelahutuse vormiks. Igaüks võib neist endale sobiva valida vastavalt maitsele. Või need, kes ususvad kassidesse ja koertesse võivad tähele panna asjaolu, et paksudel inimestel on paksud laspsed ja paksud kassid ja paksud koerad ja mitte sellepärast, et neil kõigil on selline DNA, vaid hoiak kõiki lähedasi paksuks sööta. Või küsimus, kus on tuul siis, kui ta parasjagu ei puhu. Või siis lohutus, et kõik mis loetust mind kõnetab ja meelde jääb, on minus endas potensiaalselt olemas. Või äsja lahkunud pühade meenutuseks Ameerika teoloogi lausumine: "Kui Kristus on üles tõusnud, on kõik muu tähtsusetu. Kui Kristus ei ole üles tõusnud, on kõik muu tähtsusetu". Ja-jah, aga ka kogu selle pikale veninud essee lõpuks käin mina ikka metsast oma tõekspidamistele kinnitust otsimas.
Ja nagu sellest mõttepalaganist oleks veel vähe, võtsin ette järgmisena Kärt Hellerma reisikirjade valiku "Sinine missa". Seal tulistatakse meie igapäeva elu pihta samas vaimus, et mitte öelda veidi vahedamate kuulidega. Tõsi, läksin ikka märksõna reisikirjad õnge ning teos algas sootuks depressiiv-maniakaalses laadis eestlase kirjeldusest, aga Kärdi jõudes Mazzanosse läheb toon kerglasemaks (ilmsel lõunamaa mõjud) ja kohati näib eestlane juba nii jube elukas, et on kohe päris naljakas. Ning viimase aja kultuuriinimeste nutu ja hala taustal, kus viimaste poolt kirutud juhmid äriinimesed püüavad endiselt keerutada seda vähest raha, mis õnnetuid ja kotituid kultuuriinimesigi peavad vee peal hoidma, meeldib mulle lugeda mõne kultuuriinimese mõtet: " Kultuur ei ülenda inimest ega hooli tema hingest. Kultuur üksnes narrib ja osatab seda tühikut, kust hing on juba põgenenud, lükkab laiali hinge viimasedki riismed." Pean tõdema, et juba ammu on raske olnud kultuuris kultuuri leida.
Eks mu enda kasutatud terminid "kultuuri- ja äriinimene" on sama jubedad kui näiteks arvutiinimine ja kunstiinimene jne -inimesed ja kaunilt ei kõla. Kuigi mu kunagine sõiduõpetaja arvas, et arvutiinimesi on sama õudne sõitma õpetada kui kunstinimesi ja ohkas sügavalt kui me esimest tundi alustasime. Nii et pole meil vahet. Tundub, et ilma vastandamiste ja lahterdamisteta ja eelarvamusteta me ei oska.
Eks ma ise püüan neid kultuuri poolt hinge tekitatud auke ikka edasi metsas täitmas käia. Mulle tundub, et nad täituvad seal. Vähemalt ma usun nii.
Comments