Kakumäe puzzle
Kakumäest teab Zazibea veel vähem kui Mustamäest. Kuna oli ette karta, et segipaisatud puslekaart ei anna asjast hoopiski täit selgust, kiikasin enne igaks juhuks, ega Kakumäe kaarti andmebaasis juhtumisi olemas pole. Oli küll ja jätsin meelde, et poolsaare tipu ossa jääb rohelisele taustale kolm kakukujulist kägarat, kõrvad sissepoole. Nood on vist küll Peeter I näputöö - mälestus rannapatareist, mille vene väed 1918 taganedes õhku lasksid.
Pika pusimise peale sain oma pusle tükid täna kõik kokku, aga ma olen täiesti läbi. Isegi sõrmed valutavad.
Esimesed 3 punkti (48-41-39) suutisn välja mõelda ilma enda peale vihastamata, aga siis mõtlesin ennast millegi pärast 34sse ning kui selle punkti võidukalt SI-pulgale olin jäädvustanud, hoomasin, et olen kolm punkti lihtsalt
skippinud. Eks see legendi järgi järje hoidmine ole jälle tera teine asi. Harutasin siis kera sinnamaani tagasi, kus õige muster sassi jooksis ning sain 36le suht kiirelt pihta, aga järgmine - 35 tekitas jupp segadust. Suutsin vales suunas ajama panna ja kui ma mõnda aega mingites segastes suundades sebinud olin, tundus, et tuleks ikka alustuseks välja mõelda, millise tüki peal ma ise olen ja millise tüki peale tuleb välja jõuda ning mis tükid vahepeale jäävad. Kuna ma kraave ja teeservi kuidagi kokku ei suutnud sobitada ja sellest jupikesest peakaldast, mis 35 punkti juures asus, suurt abi polnud, asusin kahte reljeefi krõnksu teiste tükkidega kokku passima. Seda, et 35 ja 36 omavahel sugulased on, pakkus mulle juhuslikult metsas ette jalutanud Triina. No kas ma siis ei arva, et 36 all vasakus nurgas olev jupike võiks sobituda 35 juures oleva kraavi ja rajaga. Mh. Vist isegi klapib, aga kahte omavahel vastassuundades tükki andis mul ikka veel mõnda aega kokku mõelda enne kui aru sain kuhu siirduma pean. Teel 36sse sain Heidilt vihje ka 38 osas, mis oli ka kindlasti abiks. Tea kaua ma 35 ja 38ga tükki omavahel otsapidi kokkukäivateks oleks joonistanud.
Edasi oli paras male välja mõelda 33 asukoht. Hakkasin lõpuks majade suunas liikuma ja tundsin tükil kujutatud koha looduses lihtsalt ära kruntide ja kraavi/liini nurka kujutatud risti abil, mis päris elus oli mingi saraalune nähtus. Triina jagatud juhisest tingituna oskasin nüüd iga pisikest detaili märgata ning kummalisel kombel selle risti järgi läks ka kõik muu ümbritsev paika.
Järgnevate punktide leidmine nii suurt peavalu enam ei tekitanud. Võib-olla 46 asukohta ka ei suutnud kohe koju ajada, pidin mõned jupid enne teeleasumist kokku sättima, et rada selge kuju võtaks.
49 juures oli lihtsalt üks jõledus. See must osa paeseinast punkti juures oli säherdune betoonivalu sein nagu neid sõjaväelastel on kombeks ikka teha olnud ning 49 ümber tundus maapind alt suht õõnes ja eemal üks lahtise kaevuna paistnud auk oli päris mitu meetrit sahti tollesse betoonmoodustisse. Vot sellesse lõksu küll ei oleks tahtnud langeda. Õnneks ma ei langenud.
Langesin lõpuks autosse, kus ma ei suutnud rohkem riideid vahetada kui koorisin jalast naelikud ja sokid ning pistsin paljad jalad kingadesse. Pärast tegin kodus autost väljudes luurekat, ega mõni naaber juhtumisi ei näe. Ikka jaburaks võib kätte ära minna.
Kodus juhtus kätte suurema poisi tenniseajakiri, kus silmasin juttu pealkirjaga "Ilus spordiala ilusa varustusega pakub tõelist naudingut." Haa-haa, kõõksusin mõnda aega, kui püüdsin sellise pealkirjaga vestet orienteerumisajakirjas ette kujutada. Mul ei ole tennise vastu midagi ja mulle meeldib see mäng, eriti selle plõnksu pärast, mida pall vastu reketit lennates teeb ja nende hunnitute pooside pärast, mida reketiga võtta tuleb. Aga, ma püüdsin kujutada hulgaliselt ilusaid inimesi ilusa varustusega ilusas metsas ilulemas ja mulle tundub, et tegemist on olemuselt erinevate kehakultuurset naudingut pakkuvate vormidega. Ajah, see oli vist juba Gogol, kes olevat arvanud - milline piin, olla iga päev ilus.
Pika pusimise peale sain oma pusle tükid täna kõik kokku, aga ma olen täiesti läbi. Isegi sõrmed valutavad.
Esimesed 3 punkti (48-41-39) suutisn välja mõelda ilma enda peale vihastamata, aga siis mõtlesin ennast millegi pärast 34sse ning kui selle punkti võidukalt SI-pulgale olin jäädvustanud, hoomasin, et olen kolm punkti lihtsalt
skippinud. Eks see legendi järgi järje hoidmine ole jälle tera teine asi. Harutasin siis kera sinnamaani tagasi, kus õige muster sassi jooksis ning sain 36le suht kiirelt pihta, aga järgmine - 35 tekitas jupp segadust. Suutsin vales suunas ajama panna ja kui ma mõnda aega mingites segastes suundades sebinud olin, tundus, et tuleks ikka alustuseks välja mõelda, millise tüki peal ma ise olen ja millise tüki peale tuleb välja jõuda ning mis tükid vahepeale jäävad. Kuna ma kraave ja teeservi kuidagi kokku ei suutnud sobitada ja sellest jupikesest peakaldast, mis 35 punkti juures asus, suurt abi polnud, asusin kahte reljeefi krõnksu teiste tükkidega kokku passima. Seda, et 35 ja 36 omavahel sugulased on, pakkus mulle juhuslikult metsas ette jalutanud Triina. No kas ma siis ei arva, et 36 all vasakus nurgas olev jupike võiks sobituda 35 juures oleva kraavi ja rajaga. Mh. Vist isegi klapib, aga kahte omavahel vastassuundades tükki andis mul ikka veel mõnda aega kokku mõelda enne kui aru sain kuhu siirduma pean. Teel 36sse sain Heidilt vihje ka 38 osas, mis oli ka kindlasti abiks. Tea kaua ma 35 ja 38ga tükki omavahel otsapidi kokkukäivateks oleks joonistanud.Edasi oli paras male välja mõelda 33 asukoht. Hakkasin lõpuks majade suunas liikuma ja tundsin tükil kujutatud koha looduses lihtsalt ära kruntide ja kraavi/liini nurka kujutatud risti abil, mis päris elus oli mingi saraalune nähtus. Triina jagatud juhisest tingituna oskasin nüüd iga pisikest detaili märgata ning kummalisel kombel selle risti järgi läks ka kõik muu ümbritsev paika.
Järgnevate punktide leidmine nii suurt peavalu enam ei tekitanud. Võib-olla 46 asukohta ka ei suutnud kohe koju ajada, pidin mõned jupid enne teeleasumist kokku sättima, et rada selge kuju võtaks.
49 juures oli lihtsalt üks jõledus. See must osa paeseinast punkti juures oli säherdune betoonivalu sein nagu neid sõjaväelastel on kombeks ikka teha olnud ning 49 ümber tundus maapind alt suht õõnes ja eemal üks lahtise kaevuna paistnud auk oli päris mitu meetrit sahti tollesse betoonmoodustisse. Vot sellesse lõksu küll ei oleks tahtnud langeda. Õnneks ma ei langenud.
Langesin lõpuks autosse, kus ma ei suutnud rohkem riideid vahetada kui koorisin jalast naelikud ja sokid ning pistsin paljad jalad kingadesse. Pärast tegin kodus autost väljudes luurekat, ega mõni naaber juhtumisi ei näe. Ikka jaburaks võib kätte ära minna.
Kodus juhtus kätte suurema poisi tenniseajakiri, kus silmasin juttu pealkirjaga "Ilus spordiala ilusa varustusega pakub tõelist naudingut." Haa-haa, kõõksusin mõnda aega, kui püüdsin sellise pealkirjaga vestet orienteerumisajakirjas ette kujutada. Mul ei ole tennise vastu midagi ja mulle meeldib see mäng, eriti selle plõnksu pärast, mida pall vastu reketit lennates teeb ja nende hunnitute pooside pärast, mida reketiga võtta tuleb. Aga, ma püüdsin kujutada hulgaliselt ilusaid inimesi ilusa varustusega ilusas metsas ilulemas ja mulle tundub, et tegemist on olemuselt erinevate kehakultuurset naudingut pakkuvate vormidega. Ajah, see oli vist juba Gogol, kes olevat arvanud - milline piin, olla iga päev ilus.
Muideks, meri läks õhtuks tasaseks ja siledaks ning päike liugles õige hoogsalt mööda peegeljat pinda. Kuniks ta silmapiiri juures üle ääre kukub, et kakud mägedes ärgata saaks.
Comments