Äigrumäe
.. on mõningate entsüklopeediliste teoste arvamusel siiski Aigrumäe, tulenedes haigru e kalakure nimetusest.
Aga tühja neist kaladest ja kurgedest kui endal mäluga tõsiseid probleeme. Vähemalt andis selle testimiseks võimaluse Tallinna Kompassi päevak. Peab nentima, et rajameistri näpukas mõõtkava tõlgendamisel sobis mulle täna, sest küllap ma oma 5 kilomeetrit täis sain ja rohkem ka veel. Kui oleks õiged rajapikkused olnud, siis oleks kindlasti lühima variandi valinud.
Kuna kaarti kätte ei tekkinud, siis visualiseerisin siin kiirelt ise mingid pätsikesed, et tekitada ettekujutust, mida rajal teha sai. Mõnede punktide täpsed asukohad ei meenu ka praegu enam eriti hästi.
Esimesed 5 punkti sain päris hästi meelde jäetud ja seal olid punkti numbrid ka kenasti järjest 33-34-35-36-37. Või vähemalt nad olid looduses selgelt tuvastatavad. Siis silkasin uuesti kaarti vaatama ja omas lolli lootuses uskusin, et kõik järgmised 8 jäävad ka meelde. Punktide asukohad enam-vähem jäid, aga natuke liiga suure raadiuse sisse ja nii sai nopitud samas sektoris alternatiivseid tähised. Punkti numbrid ei tulnud ka enam järjest ja kui ma olin uduumbes teele jäävad 4 punkti ära märgistanud, siis oli kõik nii sassis, et kõhkluste seljatamiseks tormasin algusesse tagasi. Tuvastasin, et 2 esimest antud seeriast läksid pihta, aga siis olin 9(40) ja 11(39) segamini ajanud, õieti üheksanda asemel 11nda võtnud. Püüdsin alles jäänud rodu meelde jätta ja siirdusin tagasi tolmusesse männikusse. Otsisin üles õige üheksanda ja omameelest läksin 10ndasse, tegelikult võtsin 12nda, liikusin siis 11ndasse ja siis mööda serva finishi poole, kus võtsin ka 13nda ja kui oleks pidanud enne finishit veel üks punkt tulema ja seda mitte ei tulnud, siis oli selge, et olen taas mingi nihkega toimetanud. Läksin uuesti kaardi juurde ja muidugi ei olnud ma tegelikku 10ndasse jõudnudki. Uuesti serva mööda tolmutades minema kuni õige 10ndani ja taas 11 (kus ma viibisin juba kolmandat korda) ning siis juba viimased kaks.
Juhm inimene.
Mälu-orineetrumise omapära näikse olevat, et teiste järgi jooksmiseks tuleb enda ette veduriks võtta ikka väga targad jooksijad, sest enamus siblivad kuskile täiesti suvalistesse suundadesse.
Jaan ja Raiden tegid ka tiiru ja kuigi normaalraja lühim variant 1km tundus liiga vähe, ei tihanud vennikesega 3,7 km ette võtta. Oleks ikka võinud - poisil olid õhtul energiavarud veel väga suured.
[28.04 9:22 Tagatipuks esinen ma protokollis konspiratsiooni mõttes Juhani nime all.]
Aga tühja neist kaladest ja kurgedest kui endal mäluga tõsiseid probleeme. Vähemalt andis selle testimiseks võimaluse Tallinna Kompassi päevak. Peab nentima, et rajameistri näpukas mõõtkava tõlgendamisel sobis mulle täna, sest küllap ma oma 5 kilomeetrit täis sain ja rohkem ka veel. Kui oleks õiged rajapikkused olnud, siis oleks kindlasti lühima variandi valinud.
Kuna kaarti kätte ei tekkinud, siis visualiseerisin siin kiirelt ise mingid pätsikesed, et tekitada ettekujutust, mida rajal teha sai. Mõnede punktide täpsed asukohad ei meenu ka praegu enam eriti hästi.Esimesed 5 punkti sain päris hästi meelde jäetud ja seal olid punkti numbrid ka kenasti järjest 33-34-35-36-37. Või vähemalt nad olid looduses selgelt tuvastatavad. Siis silkasin uuesti kaarti vaatama ja omas lolli lootuses uskusin, et kõik järgmised 8 jäävad ka meelde. Punktide asukohad enam-vähem jäid, aga natuke liiga suure raadiuse sisse ja nii sai nopitud samas sektoris alternatiivseid tähised. Punkti numbrid ei tulnud ka enam järjest ja kui ma olin uduumbes teele jäävad 4 punkti ära märgistanud, siis oli kõik nii sassis, et kõhkluste seljatamiseks tormasin algusesse tagasi. Tuvastasin, et 2 esimest antud seeriast läksid pihta, aga siis olin 9(40) ja 11(39) segamini ajanud, õieti üheksanda asemel 11nda võtnud. Püüdsin alles jäänud rodu meelde jätta ja siirdusin tagasi tolmusesse männikusse. Otsisin üles õige üheksanda ja omameelest läksin 10ndasse, tegelikult võtsin 12nda, liikusin siis 11ndasse ja siis mööda serva finishi poole, kus võtsin ka 13nda ja kui oleks pidanud enne finishit veel üks punkt tulema ja seda mitte ei tulnud, siis oli selge, et olen taas mingi nihkega toimetanud. Läksin uuesti kaardi juurde ja muidugi ei olnud ma tegelikku 10ndasse jõudnudki. Uuesti serva mööda tolmutades minema kuni õige 10ndani ja taas 11 (kus ma viibisin juba kolmandat korda) ning siis juba viimased kaks.
Juhm inimene.
Mälu-orineetrumise omapära näikse olevat, et teiste järgi jooksmiseks tuleb enda ette veduriks võtta ikka väga targad jooksijad, sest enamus siblivad kuskile täiesti suvalistesse suundadesse.
Jaan ja Raiden tegid ka tiiru ja kuigi normaalraja lühim variant 1km tundus liiga vähe, ei tihanud vennikesega 3,7 km ette võtta. Oleks ikka võinud - poisil olid õhtul energiavarud veel väga suured.
[28.04 9:22 Tagatipuks esinen ma protokollis konspiratsiooni mõttes Juhani nime all.]
Comments