Ühe maja mehed ning varaöösel Lepistikus

Mustamäe on Zazibea jaoks elu aeg olnud kohati nagu ristsõnamõistatus. Pole harvad juhud, kus kindel plaan sõita mööda Sõpruse puiesteed, avastan et olen hoopis Mustamäe teel või vastupidi.

Lepistiku park suutis esiotsa kujutlusse manada ainult trollipeatuse, mille nimi ammusel ülikooli ajal trollitädi püüdlikust suust kõlas alati kui mingi Poola koht.

Kohapeal selgus, et Lepistiku park ise on üks paras mügerik, kuigi seal on pingid ja teed ja vulisevad ojad . Valdav enamus sai silgata majade vahel hoovides.

Seda õiget ööpimedust linnas ei saavutaks isegi siis kui linnapää peaks rubilnikutega juba varaõhtul vehkima hakkama. Aga lambist oli kaardi jälgimisel siiski kohati abi. Kompass jäi taskusse.

Sedapuhku sai 3 vahepuhkusega sebida 4 ringi. Pelgasin pisut seda pikemat rada, aga lihtsalt tulla Kadriorust paarikilomeetrisele jalutuskäigule Lepistikku parki, tundus veidi liiga napakas. Kui juba nii hilisel tunnil linnapeale kondama tuldud sai, siis kondame.

Nagu linnamiljööle kohane, lisavad harjutusele värvi kahel jalal liikuvad looduslikud elemendid. Seekord ei olnud küll atraktsioone "Põlev tähis" või "Liikuv tähis" või "Nätsu täis topitud mulk"vms, milliseid kuulukse ettetulnud olevat. Aga näiteks teatasid kohalikud nagamannid juba teises punkti juures, et siin ei ole punkti, see olevat ammu kooli nurga taga. Kui ma siis uurisin, et mis te tast siis sinna kooli taha tassisite, arvasid nad, et ei tule vaata, ikka siin puu taga on. Naljahambad.

Seevastu eelviimane punkt tekitas mus juba sootuks segasemaid tundmusi. Niutsusin juba mõttes, et kas tõesti nüüd eelviimase punktiga selline tüng. Tammusin ja ringelisn järjekordses majade hoovis juba mõnda aega, aga punkti netu. Keerutasin aga peale ümber puude, mille küljes äkki mulgustigi oleks olla võinud, aga no ei ole. Ringi sisse jäi ka üks vaibakloppimis rööbaspuu ja mõtisklesin, et tea kuhu hilisõhtul andunult vaipa kloppida soovinud isend punkti tähise oleks võinud eemaldada. Õnneks tuli sootuks nutikam härra TAOK värvides ja taipas ruttu õige puu otsa vaadata. Ahaa, ronida lauasa vaja ei olnud, aga üks sirutus ikka, et punkt kätte saada. Vot no ei taipa, kes neid rattalukkudega kinnitatud punktialuseid manööverdada viitsivad. Või oligi nii mõeldud.

Korra ma sattusin basseini. Või kuidas nimetada nelinurgelist hiigel jää- ja veesegust lompi, kus ma nina kaardis esmalt lõigata püüdsin ning umbes viis sammu üle saapääre tulvavas vees solberdasin. Uhh, mõnna.

Ja pori juba jätkus. Kusjuures sellist olmelaga nagu lume sulades vastu jõllitama hakkab, väga näkku ei karanudki.

Aga muidu ma uitmõtisklesin natuke majadest ja nende asukatest. Stardi nurgas on maja, kus asub mammograaf - maja kus võib saada diagnoosi omanikuks, mille vastu ei aita isegi mitte orienteerumine. Ja teisel pool oli maja, kus oma esimesed sõõmud Maa õhku on hinganud mu vanem poiss.

Ning kui ma viimasel nädalal olen sattunud lugema järjest ühe maja poistest - Juhan Viidingust ja Mihkel Rauast, kellede värvikam osa elust on möödunud samas majas. Siis mulle tundus, seal kümnete sarnaste Mustamäe majade vahel kablutades, et võib-olla on hoopis majad need, mis meie iseloomu ja käitumist määravad. Et tegelikult paganama oluline, missuguse maja uksi sa iga päev kulutad. Et kui on vaja midagi oma elus muuta, siis vaheta maja. Ja kas meie oleme need, kes valivad omale elamiseks maju või valivad majad omale meid. Ah, lihtsalt selline pähekaranud luul.

Aga muidu on väga broo, et Tallinna Kompass toimetab ja tegutseb.