L Jüriööjooks Kilingi-Nõmmel

Harrastajate ühendus 'aasa 5' andis endast parima ja oleks ma metsas olles vaid teadnud, et kolmas positsioon on vähem kui pooleteist minuti kaugusel... ;-)

Sümpaatne sehkendamine sümpaatses paigas. Rada oli minu tagasihoidliku arvamuse juures mõõdukalt tehniline, lõpu osas rohkem jooksuvõimeid testiv. Esimene punkt oli piisavalt lihtne, et pimeduse ja kaardiga kohaneda. Sellele vaatamata oma suurima ekspeditsiooni mõõtmetega otsingud korraldasin teise(32) punni ümbruses. Seal ei saanud paika ei teede pikkuseid, ega nende hargnemisi, soo-ala ning reljeef näis kulgevat mingis omas voolus ja veeaugu kohtamine sooservas osutus mõnevõrra juhuslikuks. Aga leidis siiski pärast 7-minutilist pingutust aset. Lohutuseks vaid veendumus, et ma ei olnud seal ainus öös uitaja, kes punkti tabada püüdis.


Edasi klammerdusin kaarti ja püüdsin mitte tähele panna kõiki teisi uljal jooksul liikuvad virvatulukesi, sest vaevalt need õigesse punkti kohale viivad. See ei ole neil kombeks. Liikusin väga tasa-tasa ja mööda nelinurki, aga sain kõik punktid (33-36-39-42) reljeefi osas kätte sealt, kus nad eeldasin olevat. Ja selle osaga jäin ise päris rahule. 42s küll kõndisin esimese hooga umbes kahe meetri kauguselt punktist mööda, aga kui vastu voogavate meeste näod andsid selgelt mõista, et olen liiga kaugel, siis keerasin otsa ringi ja murdunud kuuse tagant tähise leidsingi.


Järgmiseks tuli ennast majade vahele võpsikust välja tagasi rapsida ja edasi olid teel tiigi(43)-turu(45) ja tuusamise(46) punkt. Viimane on selline punkt, mille osas me klassivend Rainiga enne starti arutasime, et selleks punktiks tuleb ennast rajal korralikult ette valmistada. Kõigpealt võtad hoo maha, teed selgeks, kuhu täpselt punktist edasi liikuma peab ja kui sa siiamaani eriti jooksnud pole, siis nüüd võtad eriti tuusa orienteeruja jooksuasendi ja kappad punktist täie intensiivusega läbi. Kui rahvamasside silma alt jälle võsa vahele saad, siis ähid ja hingeldad natuke ja vaatad, mis edasi. Rain kogenud inimesena teadis, et pärast seda punkti tehakse kõige suuremad vead. Helerii hõikas mingeid toetavaid lauseid mulle seal vaatlusalal ja kohe soe tunne tuli. Kõigest sellest tulenevalt ma algatuseks oma kivi (53) üles ei leidnudki. Võtsin vale nurga veidi ja kõndisin ristuva kraavini välja. Aga uue nurga all tuli kätte.

Eelviimases (51) sain ehmatuse osaliseks kui punkti võttes tähise taga korraga kivikuju istumas märkasin. Raidkuju jättis siiski mulje, et tegemist on pigem korraldusliku orgaaniga kui et kohaliku maniakiga, aga kiirendasin sealt igaks petteks kiiremini minema. Ja võidukas viimane, number 100 saabus pärast juurikatel koperdamist ruttu kätte.


Eks see harrastajate kolmanda koha varu oli mul rajal tempo mõttes täiesti olemas, aga iial ei või arvata, kuidas veidikenegi kiirem tempo ajule mõjunud oleks. Mina jäin meie tulemusega väga rahule ja suhteliselt võrdsed osalised näime summa-sumaarum olnud olevat. Jaanuse vahetuse tulemus on eriti ilus. Ehk nagu Eerik pärast tagasiteel esitas tõdemuse, vot kus järgmine kord alles paneks ;-) Igatahes on mul hea meel, et Jaanus mu juba aastavahetusevõistllusel nö
ära broneeris. Selline hea, kiiksuga üritus, veidi friikidele tüüpidele.


Ise ma olen tänu Tarmaku öökutele sellest esimest öisest õudusest, mis mind kunagi 8 aastat tagasi pimedas Jäneda metsas tabas, täiesti üle saanud ja leian, et kord aastas kannatab ka minusugune vanainimene säherduse öise kosserdamise ära. Või nagu vanemad naised dushiruumis nentisid, et kui mehed kutsuvad, eks siis tuleb ikka tulla :)



Ma ei tea, kas ja mis sellel üritusel peaks teisiti olema. Midagi nagu peaks, aga püüdes midagi asjalikku arvata, siis on pea sama tühi kui laupäevastel kirjandikirjutajal. Et võib-olla peaks veidike filosofeerima, millised on uue sajandi väljakutsed orineteerumise jaoks - live ülekanded? Või arutlema selle üle, millised on öises metsas orieneeterujahinge kammitsevad valgus ja varjud. Seadma kahtluse alla mõtte, kas orienteeruja elu on ikka lõpetamata jääv kool. Või miks mitte diskuteerida selle üle, kas nüüdisaja orinteerumine on rohkem äri või looming (veidi ümbersõnastades, siis kas sport on äri või on seal veel kauneid või(s)tlusideaale). Algatama mõttetalgu selle üle, kas orienteerujate jala alla jäänud mets neile kunagi ka andestab. Või vaadates taas Kuuse Lempsi kaameratega vehkimas, siis kas ajakirjandus on pigem vabadus või vastutus. Mille poole õigupoolest üldse püüdlevad tänapäeva orinteerujad Jüriööl. Või kas orienteerumine Jüriööl meenutab meile igavesi orienteerumise väärtusi. Hetkeksi ei teki kahtlust, et sündmused pimedas metsas võivad inimesi muuta, aga mis suunas. Ning viimaseks - pikk tee iseendani... on sama pikk kui tee Jüriöö jooksule ja sinna ei jõuagi alati kohale.



Tagasisõites siras vastu tähti täis taevas ja linna jõudes juba ahetas. Üks täht oli lennuk.

Comments

Popular Posts