Töörahvas Saustinõmmel

Hää, et on olemas selline püha, kus töörahval tekib võimalus vaba päeva näol kodused toimetused ära toimetada. Zazibea tegeles näiteks koristamise, triikimise, söögitegemise, poeskäimise ja muu sellisega. Et päeva lõpuks mitte liialt meeleheitestuda, toppisin lapsed autosse ja kimasime metsa poole.

Seniks kuni ma väiksemaga lasteraja mülgastes ukerdasin, otsis suurem omale ise teed 21C rajal. Pelgab teine seda H18 rada, et on hardcore (loe: liiga pikk ja keeruline) temasuguse episoodilise orienteeruja jaoks. Kuigi tänane tõdemus oli, et 21C on siiski ka liiga leim. Misiganes, eks ta ise teab.

Zazibea pusserdas 21B-d. Saustinõmme maastik on kiirelt vahelduv ja rada oli päris põnev. Kaart on hirmus sigri-migriline, ja vähimgi tibatillukene värvilaigu kribul annab teinekord hea vihje asukoha kohta.

Esimene (56) ja tagasi teise (33) üle mitmete sügavate kaevikute tõmbas jalad kohe kõhu alt välja. 3(46)-sse siirdudes olid nad juba nii pikaks veninud, et kaldusin lühikese maa peal päris palju paremale. Kaardil kujutatud musti ja pruune kribulisi ei osanud ka väga oluliseks pidada - lähenesin neile väga üldistatult. 4(54) läksin mööda teed, et kaarti pisut detailsemalt süveneda ning lasin vallil ennast punkti kohale vedada.

Viiendasse minevat teed (53) nuputasin terve neljandasse siblimise ajal. Aga kui neljandast minema asusin, siis head plaani ei olnud - alguses mõtlesin siiski pikemalt mööda teed, et siis kuskilt(!) otse alla tulema hakata. Aga valisin käigult ikkagi kõlviku piiri mööda alla tulemise - see oli küll jube oksarisune, aga ukerdasin ennast ebamäärase loduni, millest püüdsin kraavi tuvastada, kuna kraavi ei olnud, aga värvilahendus sobis, siis liikusin selle järgi. Sarnases suunas liikus mitmeidki teisi - ju siis on enam-vähem. Ja nii see punkt enam-vähem ka kätte tuli, kuigi kraavi ei suutnud ma lõpuni seal piirkonnas tuvastada.

Siis rapsisin läbi oksarisu teerajakesele, püüdes looduses ettejuhtuvat kaardi peal olevateks sobivateks värvilaikudeks kujutada. Ristuva suurema teeni jõudes oli rohkem abi siiski eemalt paistvatest hoonestest, mille järgi kaugust ja kurssi korrigeerida. Nii tulid männimetsas suht kergelt 6(37) ja 7(55). Kaheksas (48) näis esimese hooga õige pelutavalt sinises asuvat, aga selgus, et lihtsalt natuke turbasem ala oli. Otsejoones aga sumama hakata ei riskininud. 9(47) ja 10(51) vahelduseks taas natuke leebemat männikut koos kaevikutega, siis 11(58) pikem rajalõik ning 12(59), mis nõudis täpsemat suuna jälgimist, mis murdunud kuuse padrikus erilist kiirust arendada ei lubanud. Jalgealune oli kohati väga mühklik ja auklik ning ühe murdnud kuuse all oli ühe, aga võib-olla ka mitme suure eluki urg. Ei hakanud jänesele külla minema, ega ma mingi karu pole lõpeks. Üritasin oma 12. punkti sinka-vonka oja äärest leida. Juhtumisi leidsin.

Edasi hakkas väsimus ilmselgelt nii jalgades kui peanupus tundma andma ning alguses udjasin natuke liiga itta kuniks mulle tundus ühe mudasema koha põhjal, et peaks rohkem läände hoopis liikuma. Kui ma ei oleks eelnevalt seda lasteraja punkti (42) juba korra läbinud, siis ma poleks teadnud, et lasteraja lint viib kohale. Oleksin seal kandis veel paar zorro-märki jooksnud. Järgnev 45 polnud palju parem - jõudsin mingis paigas pajuvõsa vahelt lagendikule, mis arusaadavalt ei olnud päris see koht, kuhu ma jõuda tahtsin. Taas aitas lasteraja meenutamine, et too punkt oli kuskil suure kuuse taga. Eks ma siis hoidsin suuremate puude ligi. Viimane ja finiš veel vaid mättasel heinamaal koibade venitamine.

Kõige naljakam, et mul on sabakont valus, omameelest nagu püsisin terve tee püsti ja ei mäleta, et oleks lapiti selili käinud.


Töörahvale ja noortebloki esindajatele meeldis.