Tere nõgesed ja sääsed

Zazibea oli suhteliselt lapiku olemisega kui ta Palukülla jõudis. Kas selle tingis kontoris taaskord ülesöelnud ventilatsioon või tüütuvõitu teekond Viljandi maantel või mõlemad kokku, see jääb esialgu teadamata. Ja kas seda kõike saab lugeda süüdlaseks nendes omapärastes olukordadaes, mida võsa vahel tekitada õnnestus. Jupp aega mõtlesin, kas nii kaugele ikka viitsin - 70km, siis võiks päevakuid vabalt ka Lääne-Virumaal teha. Aga rajameister oli selle eest juba hoolitsenud, et sõit ennast ära tasuks.

Alguses läks liigagi hästi - 1(32) minekuks tuli Hiiemäe alt leida üles sobiv rajaots ning siis teekäänakust otse lohku. Teine (33) tuli suuna järgi minnes ka täiesti perfektselt välja, vahepeal jäi ette kuusekammla, kus ma ennast edukalt läbi pressisin.

Nii-nii. 3(34), kuidas sinna läheneda võikski. Päris otse ei pruugi õnnestuda. Peaks ennast ikka teerajale välja murdma ja siis lagendiku servapidi kohale. Seda loodetud rada peegeldab sinine punktiir kaardil. Nii, hakkame siis minema, suuna järgi enam-vähem otse läände. Teeni välja, vasakule, ahah esimene lagendik on ka siin vasakul. Mets läheb kahepool ka tihedamaks. Reljeef on küll veidi kahtlane, aga nii, teine lagendik ka, siit servast vasakule ja mh, kedagi ei ole eriti, aga noh esimeses punktis olin ka üksi. Nüüd hakkab kuidagi palju maad saama, no lähme veel natuke. Eemalt on ragistamist kuulda ja mitmeid inimesi, punkt peab ka varsti tulema - paitsabki, veidi küll imelik reljeef.

Aga ... 33.

==:-O

Mis mõttes 33. Siit ma ju alustasin mõni hetk tagasi. Kahte sama numbriga punkti ei tohiks ju metsas olla. Mis värk. Väga juhm olemine. Nördimus. Hakka jälle sinna 34-sse minema. Huvitav, kuidas sinna saaks nii, et ma kümne minuti pärast siin jälle tagasi ei ole.

Kui Jaan kõrvalt mu teekonna joonistust vaatas, siis ta arvas, et ta teab mõningaid, kes punktile liginevad kontsentriliste ringidega, aga et sealt võiks ka selliselt lahkuda - täiesti uus tase.

Hea küll siis, proovime siis rohkem vaskult altpoolt teeni jõuda. Ja seekord õnnestub vähe paremini - meelespeadest sinetav küngas - tea kes seal all küll tudivad.

4(43) otse lõunasse tuli jälle ilusti välja. 5(49) murdsin jälle teele tagasi, kuid suure tee asemel keerasin juba suusarajal vasakule, ning elektriliini asukoht tee suhtes põhjustas hämmingut, kuid seda eksitust siiski suutsin käigult hoomata. 6(47) siirdusin mööda teed üritades samal ajal oma pentsikuvõitu o-elu üle natuke järele mõelda. Ilmselt ei oleks olnud suuri raskusi suuna järgi otse minnesrohelise metsa viirg piisavalt ära tunda. Kui suurema lapiku mäes servalt metsa pidin kargama, siis vastu päikest andis metsamüüris kohta leida, kus ennast läbi pressima hakata. Rohelise värviga on kaardi selles osas ikka kokku hoitud - kohati sai rohkem käsikaudu aru, kas pind langeb või tõuseb, aga pinnavormid olid õnneks hoomatavad ning KP leidmine õnnestus ilma suuremate ajakadudeta. 7(40)-sse minema hakates püüdsin leida trajektoori, et seda rohelises sumamise hulka minimeerida, karjääri taga metsas näikse keegi kunagi iidsel ajal kartulivagusid vedanud olevat- väga naljaks lainetus. Teravad mälestused eelmisel aastal figureerurunud aiast oleks mind taas teravalt tervitanud, aga kuidagi õnnestus ennast sellest ilma damage'ta siiski vabastada. Hulga meeste järgi joostes, sain selle KP ka võetud.

8(35)-sse liikusin omameelest nutikalt natuke mööda teed ja siis tee käänukohast, raiesmiku servad suunda kinnitamas, kuni kaotasin ennast 20m enne punkti ja taas mõttetud kaheksad enne KP läbimist. 9(42) tundus nii õudne, et läksin hoopis itta tee serva lagendikule välja ja siis lagendiku nurgast alla mutta saarekesele. Tagasi teele ja rada mööda 10(44). Õige dzunglisse sukeldumise koht tänu sammude lugemisele ja lohale kiirelt käes. Mmmmm 11(46) - ei, aitab sellest ahistavast toomingavõsast, mis sikutab jalast ja kägistab kaelast - selgelt rada mööda ringi. 12(52) ei jää muud suurt üle kui ülepeakaela bambusesse - kopsud õhku täis ja nõgeseravi ja toomingavihad, vaarikavarred ja muu takerduv ja torkiv. Välja ujusin. Viimane 13(50) ja finis on puhas lust.

Jaan vaatas mu telefonipilte ja nentis, et seal on ilus. Ma ei saanud alguses aru. Kontrast Hiiemäe niidetud jalami ja selle taga oleva metsaga, on kolossaalne. Parklas olles naudid loojuvat päikest vastu lainetavaid künkaid, krõbistad hapuoblikaid ja imetled niidutaimi. Mõnesaja meetri kaugusel varitseb druiidne orgia toomingatest, kuuskedest, mändidest, kaskedest ja kõigest muust taimsest, mis on su valmis alla kugistama. Nõgesed ei olnud mind see aasta veel kõrveatnud ja sääsed ei olnud veel järanud. Aga tänasega võib suve küll alanuks kuulutada.