Küngastel kaduma läinud ja apsakad aias

Hunnitud maikuu alguspäevad on pakkunud hõrke palasid - 2-4. mai Taheval Ilves-3 ja 5. mail Kadriorus Tallinna MV Sprindis. Äärmuslikult erinevad üritused Eesti eri äärtes äärmiselt erinevatel maastikel nõudes siiski osalejalt kahte peamist komponenti - jõudu ja mõistust. Peab tunnistama, et Zazibeal napib endiselt mõlemat. Aga mitte sellest ei ole mõtet kribida.

Ilves-3 sai juba jaanuaris puhkusegraafikute koostamisel ajaplaani vaikselt mahutatud - tõsi, raske oli leida lähikondlasi, kes oleks olnud nõus kolme päeva metsas veetma, aga kaheks päevaks oli Jaan nõus tulema :)

Nii me siis seadsimegi oma jõumasina reede ennelõunal lõuna poole teele. Vurasime malbes pilvealuses ning tegime lõunapeatuse Viljandis (linn, mis ei ärka kunagi nagu Jaan irooniliselt märkas) - EVE hotellis 2x70 krooni kolmekäiguline kodune bufee. Ja taas nina lõuna poole. Keskuses autost välja ronides, arvas Jaan et Läti lõhna on tunda, pidades silmas mõne kilomeetri kaugusel olevat piiri. Mu meelest sai see siiski kõrvalparkivast autost tulla. Lätlasi juba jagus platsil ja metsas.

Nii kaugele sai õigupoolest mitmetel erinevatel põhjustel mindud - natuke aimu saada Rogaini MM maastikust, proovida lõunamaa pinnavorme, katsetada proffide radasid ning lihtsalt hingata ja ahmida värsket kevadet.

Ning egas midagi, Jaan asus pinnvormidega tutvuma 17:20, mina 18:02 - vist pea viimase startijana, millega korraldajad tegid selle vea, et said finiši kokkupakkimist alustada vaid 10 minutit enne kontrollaja lõppu. Ja mis andis võimaluse neil minu startimisel järgmine päev nalja visata, et täna näe saab varem metsa :)

Start oli varustatud halgude, lõkkeaseme, puutseega, sillerdava järve ja hulgalise muu loodusega - ega väga polekski tahtnud sealt lahkuda. Õnneks ma veel ei teadnud, mis mind ees ootab ja ma ikka läksin.

Alguses läksin paar punkti üllatavalt ladusalt ja otse - künklesin männikus ja 1(33), 2(71) ning 3(54) tulid lops kätte. Siis saabus aga ilmselt alateadlik soov teha tõsisemat maastikuluuret rogaini tarvis ja asusin külastama kõiki lähedal olevaid künkaid ja nende vahel olevaid lohke. Ühel hetkel hakkasid mul silme ees kumenduma mürkarude figuurid, kellel pole reeglina söögi olemusest suurt lugu - kompassi ja SI-pulga saab ju söömata jätta. Ning mõte karusöödud saada sundis mind muutma oma sihitu ekslemine siiski veidi sihipäasemaks.

Kui ma 4(53) asukoha suutsin siiski küngaste vahel edasi-tagasi kügeledes välja mõelda, kus ja mis asuda võiks, siis 5(60) leidmiseks ei olnud mul oidu muud teha, kui end üle oja teerajale välja murda ja seda kaudu hoopis teiselt poolt läheneda - nii koperdasingi sihini välja, laskusin sealt mööda kuuendast, käisin viiendas ära ja tulin võtsin 6(59) ka ära.

Edasi otse mäkke lootes ristuvale sihile pihta saada. Jõudnud tippu välja, sain aru, et sobivasuunalist sihti siin küll pole - küll aga laiusid silmapiirini metsaga kaetud mügerikud ja oleks tahtnud seal künka otsas niisama hõisata - hüüda üle metsade ja laante. Aga kaua sa ikka seda isamaailu seal hoieled, tuleb alla džunglisse tormata - siblisin mööda raiesmiku äärt alla, natuke mööda sinise lohu serva, kuni kaks küngast omavahel kokku said ning siis taas üles, et leida täpilisest metsast lohk 7(63) - see ei valmistanudki raskusi. Järgmine 8(63) leidmine ei põhjustanud ka suuri elamusi, kuid tee mööda lodu-risu rohelist piiri, oli paras pugemine. 9(67) oli midagi sarnast, aga vahepeal oli veel tihedam padrik ja väga tugevat tunnet just ei olnud, lodust algav sihiots oli kõvasti abiks, et ebakindlust vähendada ja asukohta fikeerida aidata. Eelviimane 10(72) ei jätnud ka kahtlust - sihile ja siis kontuuri servast teed mööda jupike tagasi. Viimane 11(100) nõudis ka keskendumist, aga mitte enam nii terast.

Jaani esimese päeva nending oli, et kui esimene punkt ja kõik järgnevad välja arvata, siis ei olnud väga vigagi. Minu tähelepanek oli, et peaks suutma korraga suunda jälgida-hoida, reljeefi lugeda ning paksus metsas risu vahel joosta, siis ei oleks väga vigagi. Karude käest olime siiski pääsenud.

Magasime vahepeal ööraasu Jaani õe juures Tartus ära ja tagasi Tahevale. Teisel päeval alustuseks kribum ja rohelisem kaart. No mul tekkis korra peaaegu sama tunne, mis Jaanil ühe punkti otsimisega tihedas rohelises, et võtke mind siit ära palun. Esimesed kolm (53,40,41) tulid enam-vähem välja - etapid ilmselt lühemad ja ühte küngast ja ühte lohku kahe punkti vahel ma suudan kokku lugeda.

4(57) muutus elu-olu taas väga trööstituks - omameelest liigud rahulikult, hoiad suunda ja jälgid künkaid - siis kui peaks saabuma punkt, pole enam midagi selle moodi ka, mida kaart näitab. Piisavalt paksus rohelises on teisigi ragistamas kuulda - aga mille järgi siin madal-tihedas kuusevõsas KP asukoht tuvastada. Ei, aitab - teerajakasele välja. Aga ega sealt ka midagi väga head silma ei hakanud, mille järgi kindel olla, et KP-sse välja ka jõuab. Ometi suutsin teelt teise nurga alt lähenedes punkti päris ilusti kätte saada.

Edasi tekkis natuke rohkem pidepunkte - nii läksin 5(59) raiesmiku servast, 6(62) jõudmiseks kasutasin sihti ja suutsin ikka alguses valesse madalikku surfata. 7(63) mööda radu nii kaugele kui annab ja siis lodu serva mööda. 8(70) mõtlesin ka nii- ja naasuguseid variante, aga liikusin mööda sihti kuni kuni järveäärse rajani, mida mööda jälle nii kaugele kui annab. 9(73) liikusin alguses lihtsalt joogipunktide suunas, millest ühte ma ka sattusin ning vett kulistades nuputasin välja, et aitab selles rohelisega võitlemisest - mööda teed ringi ja siis kontuuri mööda kaarega ümber lohupõhja punktini. 10(78) jälgisin piinlikult suunda ja pikliku künka langust, aga ikka kaldusin alguses mingisse teise punkti. Viimasesse 11(100) rändas erinevalt eilsest ka teisi inimesi, nii et lasin teistel ees minna ja püüdsin vaid järgi lohiseda.

No oli see ikka ukerdamine, mõtlemist ja rassimist rohkem kui esimesel päeval, joosta õnnestus vaid mõnel üksikul rajakese lõigul. Rahuolu läbitud rajast (! kontrollaja lõpuni veel üle poole tunni :) ja lätilõhnalisest ürgmetsast aga missugune.

Pühapäev vahepeal orienteerumisvaba, et esmaspäeval kodu"aias" lõunamaiseid pinnavorme kangevõitu jalgadest välja raputada. Suurem poiss oli taas kuskil omi asju ajamas ja nii ei jäänud muud üle kui väiksem mänguväljakule mängima panna. Eks veidi kripeldas, aga lootus oli, et saab poole tunniga hakkama.

Võistlus Kadrioru pargis oli juba selle poolest põnev, et keelel oli küsimus, no millega suudab rajameister siin ometi üllatada. Ai-jah, suutis küll. Isegi nii hästi, et mul õnnestus üle pika aja tühistatud tulemus vale KP võtmise eest saada :). Kompassi jätsin tuppa - see saab ainult segada.

Nii jah, põngerjas veidi murelikult üksi maha jäetud, siirdusime kogunemispaika - tänu Laste(!)muuseumi ehitamisele ei saa mänguväljakult otse staadioni parklasse kui just üle aia ei turni. Aga ju me nägime juba niigi pisut veidrad välja jättes lapse üksinda maha, ise soendust tehes minema joostes ja üle aia hüppama ei hakanud. Läti lõhna asemel oli pargis pigem veidi tolmune linnaõhk, kuigi kastanilehed on juba päris suured ja peavad kanalitolmu aina rohkem kinni. Parklast sai huvitava lipiku starti siirdumiseks - mhmh kodumaja juurest üles, kanali serva mööda Kumu transpordiväravate juurest üles, värskelt valminud laevaliikluse juhtimise keskuse kõrvale klindipealsele. Noil on seal nüüd hää jälgida, mis merel toimub.

Klindiservas puhuv kõle tuul muutis kogu kere puiseks ning startides rabasin kangestunult kohe kaks kaarti. Pistsin siiski teise tagasi ja alustasin paejärsakult alla pudenemist, et otsejoones läbi Ringtee Väikese Hundikuristiku poole putka taha 1(35) söösta. Naadid ja ülased jala all sahisemas - ringi keskel on kohati päris tüma maa - vesisel ajal lausa pardid ujuvad ja krõbistavad tammetõrusid, mis neile kurku kinni jäävad ja siis kaelu koogutama sunnib. Hetkel mitte ühtegi parti, küll aga jalutajaid, kellede esinemisest hea ja väga hea läbitavusega maastikul oli ka eelinfos hoiatatud.

Teine punkt (47) otse üle ujuda või ringiga Kirdetiigi nurka, kus alati pargi kõige kahtlasemad kambad kogunevad. Nii ka seekord, kuid sedapuhku säherdused sõbralikuma moega. Kolmas (48) Kadri tee algusesse mäeveerule - mahalammutatud Presidentikantselei majade taha. Neljas (49) ja viies (37) uuesti Ringtee keskel tammesalus mustavate kraavide servas.

Punktid 6 kuni 9 olid aga siseorienteerumuslik pusserdamine KUMU sisehoovis rataste abil liikujate kaldteede vahel. Kulgesin Ringteelt Peetri maja tagant üles trepistikust, millest vasakule jääb eraomaduses olev endine Peetriaegse kaevumaja restauratsioon, kuhu sel talvel on ümber loodud trepistiku suhtes vale nurga all olev aed ja kuhu paenõlvast on tehtud astmestik, mis viinamarjade kasvatamiseks siiski vales ilmakaares. Igatahes on viimasel talvel tekkinud tollesse majja ja elu ja hoov korda tehtud - liivahunnikut ja muud ehituskola, millega mängida, enam pole. Paremal pool trepist segase taustaga Kantselei valduses olev elumaja, kus väidetavalt Rüütlilgi ruumid oma toimetamiste jaoks - pole küll kunagi näinud seal teda hulliu teadust tegemas. Aga KUMU sisehoovis oli mitmeid edasi-tagasi nikerdavaid kodanikke, keda ülevalt servast oleks päris naljakas jälgida olnud.

Edasi ümber KUMU kunstiliselt kujundatud ventilatsiooniavade vahele. Liikusin siseringist ja esimesena jäi ette KP 42, teise posti küljes. Numbrit ei vaadanud. Oleks pidanud aga võtma hoopis kolmanda posti küljes oleva 50. Võib-olla hajutas mu tähelepanu mõte, mis punkti siirduses läbi pea käis - näe nüüd ongi veel vaid ainult nõlvast alla finiši poole ja siis saan põnni mänguväljakult ära tuua. Keskendumine oli kadunud ja allesjäänu tundus nii lihtne.

Kammisin paeastangutest alla mööda selle maja tagusest, kus elab pensionär, kelle maja ümber 1800-ruuduse maalapi obrok tõusis 39 000 krooni peale. Ning maabusin alla Mäekalda tänavale illegaalse autoremondi töökoja juures, kus vana vunts ise pisut kummastava näoga neid servast alla langevaid numbritega tüüpe jälgis. Illegaalses töökojas on ka elujärg viimasel ajal parananud - teeserva ja selle vasta olevat krunti ei kata enam vanad läbiroostetanud valged Fordi ja Toyota bussid, vaid kohati juba mittenii roostetanud maasturidki. Muideks illegaalne remonditöökoda oli vahepeal 30 miljoniga müügis, viimaseid trende ma pole küll enam jälginud. Vunts jäi vähe hiljaks mulle tundub. Aga maad on seal vaid 300-ruudu jagu - oluliselt odavam pidada kui vastasolevat krundilahmakat.

Siirdusin oma rõduakna alt mööda, Apollo platsi serva, näe purkkaev on tööle pandud, Vene muuseumi, lagunenud aiapostide rivi kõrvalt muusemi aeda, et kätte saada KP 51. Ausalt öeldes, ei näe ma tolle maja eksponaate hordide viisi just kedagi külastamas ja kas seal üldse midagi eksponeeritakse. Viimane aktsioon, millega maja silma paistis, oli olla võtteplatsiks ühele "Ohtliku lennu" seeriale, kus paha hoidis kinni ühte piigat. Väiksem poiss ikka vahest seletab sealt mööda kõndides, kuidas Västrik sealt pahasid minema peksab. Lapsel nüüd Vene muuseumist täitsa vale mulje.

Vene muuseumi aia nurgast liikusin otse tennisehalli suunas Koidula tänavale ja selle servas kulgedes veendusin, et laps paistab mänguväljakul täiesti normaalses konditsioonis olevat. Halli tagant 12(32) - mh, selle grillinurgaga ma polnudki kursis - huvitav, kelle looming see olla võiks - tenniseklubi? Aga tühja, klubihoonest mööda, väljakute aianurkades veel kolm punkti ja finiš. Suutsin kaardi hetkeks valesti ette võtta ja tegin mingeid omapäraseid kujundeid seal aedade ümber ja võtsin 60-nda paar korda, aga lõpuks said õiges järjekorras peale. Mis kasu sellest aga oli, kui üleval juba apsakas tehtud. Toda sain ma muidugi alles SI-pulka mahalugedes teada ja esiotsa olin kindel, et ma ei oodanud piiksu ära. Alles pärast Jaani kaarti vaadates ja aegade lipikusse süvenedes hoomasin oma udupäisust. Ah, tühja ka ega aeg 27 minutit ja sekundeid peale ikka palju paremat kohta poleks andnud kui praegune DQ.

Ja siis ruttu põngerjale järgi. Oli teine mõnevõrra liivane, aga muidu rahul ja oleks veel mängida tahtnud, ainult mul hakkas tuule käes kole kõle ja ajasin poisi kodu poole liikuma. Jälgisime veel issi ponnistusi ümber tennisehalli ja ajasime ta finišisse numbrit ära viima, kui ta Kaarna alleel meile number 53-na vastu jalutas.

Jaani rada viis ta ka Suurde Hundikuristikku. Ise pelgasin, et sunnitakse äkki paekaldast rohkem üles-alla jooksma, aga tegelikult oli just selline vahelduv ja päris põnev ning ilmselt oleks variante veelgi põnevate rajalahenduste jaoks ja tavaliselt ma sellist trajektoori pargis joostes ei kasuta.

Igatahes kaks muhedat ja sümpaatset üritust ja nüüd kohe hingaks vahepeal natuke, muidu hakkab juba sellise "hullu" sportlase tunne peale tulema.