19. nädala päevakud

Tulin väljast. Õitemeri. Ööd ei leidnud kusagilt.

Tegin mõned jooksutiirud õitsemisest paksus õhtus guljanetavate kodanike vahel. Õhk sume nagu augustiööl. Ööbikud iga tiiruga valjemalt kisendamas.

Maikuu on käimas täie hooga ja kõikide tegemiste vahel on Zazibea ka sel nädalal paar korda päevakutele sattunud. Teisipäeval Tähetornis. Kogunemisega Hiiu staadioni nurgas. Silkamistega Glehni pargis.

Tähetornis orienteerumine ei kuulu millegipärast just lemmikute hulka. Lühikest rada seal kaugele venitada ei anna ilmselt ja nii on seal alati palju teede ületamist ja aedades lõugavate koerte saatel põgenemist. Teiseks on sealkandis kombeks saanud raja lihtusele vaatamata topakaid vigu teha, mis ärritavad rohkem kui võiks ja üldine tonaalsus jääb mõnevõrra frustreerivaks.

Rada ise läks alguses suhteliselt ladusalt. 1(31), 2(33) ja 3(34) - läbijooksmise vaev. 4(42) pakkus mõtteainet rohelisega tähistatud hoovialade läbitavusest. 5(47) nõudis suuna terasemat seiramist, mida segas õitsevate jänesekapsaste hordid. 6(48) oli tõeline peavalu pääsemaks üle Kadaka tee. Tegin selleks täiesti tahtmatult veel ekstra kaare ja alustasin juba kaugemalt teeservas lonkimist, et leida ületamiseks sobiv auk autodevoolus aga seda andis oodata. 7(37) allikapunktina aga pakkus muheda võimaluse pooles sääres musta mudas mulistamiseks. 8(35) nõudis järsakust ülesponnistamist ning viimane 9(61) staadioni nurga tabamist.

Tilluraja lint on vist läinud tiba pikemaks, aga võib-olla mulle lihtsalt tundus nii. Igatahes tegid põnnile kassiraja kassid palju nalja ja umbes poole maa peal ta arvas, et võiks puuokste kogumise asemel hoopis joosmisega tegeleda Keegi lihtsalt jooksis jõhkralt mööda ja siis ei jäänuk küll muud üle kui järgi punuda.

Tuul oli kõledavõitu ja issit me oodatada ei mallanud, pagesime peale lindiraja läbimist kohe koju ää.

Kolmapäeval käisin päästmas vihmast vettinud suuremat last Harku mägedest (oli teine Tallinna Koolinoorte MV-l just suurema vihmapilve saabudes metsa saanud ja ei omanud mõistlikku ideed, kuidas sealt kandist koju Kadriorgu pääseda võiks :). Olin ise parasjagu Peterburi maanteel kui ta natuke enne kella kuut helistas, et ta ootab seni, kuni talle järgi jõuan. Nii lihtsalt tal ei läinud - ei ole mingit ootamist, tuleb jala tulema hakata - tegime mobiili-o-d. Ummikutes istudes juhendasin autokaardi järgi, kuidas ta Tähetorni tänavalt Nõmme keskuse poole tulema peab. Hiiu Õlletoa juures saime lõpuks kokku.

Neljapäeval taas päevak linnas - sedapuhku teisel pool linna servas Pirital. Ilm oli soem ning Pirita-Kose ringraja sisse jääv mets suudab ikka eksitada. Esialgu suuri eksimise variante just ei antud. Muudkui silka. Jõe serva mööda 1(49), aga veidi tihkemas võsas paiknevas 2(45) minekul unustasin ennast jõekääru serva peale - rahvavoolud aga ei andnud lisahetki palju kulutada. 3(44)oli lihtsalt mööda rada Velodroomi servast mööda ning jooksmine jätkus üle Pirita jõe, kloostri nurga tagant 4(31)-sse ning 5(32)sse läks ka üks ühtlane joru. 6(33) minekul oli ilmselgelt viga minna alt lodu serva mööda - väga nilbe pugemine toomingavõsa ja muu oksarisu vahel ning korra tundus juba, et lodule hakkab ring peale saama, aga KP-d ikka vastu ei tule - eks vahemaad saavad sellises risus uued mõõtmed. Edasi tuli Pirita-Kloostri männikud - 7(34) kergelt leitav auk ning 8(37) ka teid mööda joostes õigel ajal paremale ära keerates. 9(53) nõudis aga selgelt suuna hoidmist, sest need Pirita metsarajad on rohkem kui eksitavad. Kaldusin küll pisut kõrvale, aga suutsin suusaraja abiga oma suunda korrigeerida ning täpselt punkti laskuda. 10(51) sujus ka tõrgedeta. 11(38) künkelmine männikus ja kuna millegipärast oli mälestus tollest karjäärist kui väga võsasest paigast, siis liikusin väikse kaarega ringi, aga sain pikliku lohu ilusti kätte koos selle lõpus oleva KP-ga.

Ja siis kui mulle juba hakkaski tunduma, et kohe saab see segane metsaosa ka läbi ja ongi rada läbi, siis mitme minuti jagu jahmerdamist leidmaks 12(43) punkti tõestas, et ma olen ikkagi Kloostri taga metsas. Alguses tulin suuna peale, ühestki teerajast suurt välja tegemata, aga KP-le otsa ei komistanud. Ja siis ei saanud ma enam pihta, millise künka otsas ma olen. Sebisin edasi tagasi ja võtsin korduvalt asendeid küll ühe ja küll teise suusaraja käänaku peal, aga ei miskit. Kui mu oma pea ikka kuidagi ei jaganud, siis lisaks maastikul sigri-migritamisele hakkasin kaasjooksjaid jälgima. Osad neist olid eksitavad, sest tundus, et noil seda KP-d üldse polegi ja nad suundusid hoopis teist trajektoori pidi suusasilla poole. Aga lõpuks tuli mingi väga enesekindlalt kulgev paarike, kellel oli selline nägu peas, et nad 43 suunas liiguvad. Hiilisin järgi ja õnneks läks. Noh päevakutel on sotsiaalteadused ikka vahel väga abiks. Aga katsu sa näiteks Ilves-3l sama tehnikat rakendada kui peale ilveste ja karude enam kedagi rohkem metsas ei liigu.

Viimane punkt oli aga tõsine jooksuetapp ning pärast kurnavat künklemist mõjus see veel kõige rängemalt kokkuvõttes.

Päevakud hakkavad linnast vaikselt maale liikuma õnneks ning hurmavat õiteaega peaks mõneks ajaks veel jaguma.

Comments

Popular Posts