Linnamäel

Seekord viis päevak orienteerujad metsa asmel iidsesse linna - Linnamäele, kus kauged esivanemad juba Kristuse ajastul vilkalt tegutsesid, ühe Eesti suurema õuealaga linnuses. Njah, no Honduurases, Guatemalas jne on ju ohjeldamatult välja kaevatud ja eksponeeritud maiade aegseid klotse. No mis need meie linnused turistide jaoks kehvemad klotsid oleks, kui neid eksponeerivalt välja kaevata. Aga on neid horde nii väga siis jälle vaja.

Zazibea rada teda linnusesse ei viinud, aga mitmed teised said küll silgata üle 1922. aastal rajatud hüdroelektrijaama tammi, millele omistati kunagi Eesti kaunima tööstusehitise nimetus. Taganevad vene väed õhkisid selle täielikult 1941. aastal ning nii sai Tarkovski seal oma "Stalkerit" filmida.

Ja nii me konutasime klassiõde Maariga juhuslikult kokkusaades mõnda aega stardis, kus tema pidi minema silla poole ja mina sootuks teisele poole, aga mõlemad tõdesime, et tõmmet üldse ei ole. Aga kui juba starti tuldud sai, eks siis pea ikka liigutama.

Peab mainima, et minu esimesse punkti minek oli veidi stalkerlik tõesti - madal päike silma kiirgamas, kaardil objektid, mida tõelisuses ei paistnud eksisteerivat ja nii ma püüdsin esimese punkti (56) puu enda jaoks lihtsalt välja mõelda. Aga ju ma panin pisut puusse, sest puid oli sootuks rohkem kui üks silmapiiril. Ning nii ma tundusin endale olevat juba esimese 100 meetri peal täiesti eksinud. Aga nii ei saa ju orienteeruda - keerasin unenäo reaalsuseks tagasi, pöörasin otsa ringi ja käisin võtsin punkti õige puu juurest ära.

2(50) seevastu oli väga realistlik. Edasised punktid 3(54), 4(53), 5(42), 6(43) olid veidi Tõrrepõhjalikul maastikul - liivasel põndakul madalate mändide, kaevikute ja tipukeste koosluses. Ja siis, otse põhja, kivi juurde. Mmm, minu eilsed suuna järgi otsisklemised, mmmm, no on seda nüüd siis vaja. Aga kui põhja, siis põhja. Vahepeal sattusin tärkavale pokumaale, mis liikumist just ei hõlbustanud, aga rahu nendega. Õnneks oli rajameister paigutanud kaardile ühe lagendiku, kuhu sai ennast eelnevalt kinni joosta, et siis sealt suhteliselt tihedas võpsikus uduumbes kivini 7(51) rapsida.

Aga see ei olnud veel kõik - veel pikem sirglõik KP-sse 8(49), vahepeal abiks kraavid ning siis lagendikud, mida päris korralikult ei lugenud ja nii hakkasin punkti liiga vara ootama ja kahtlustama, et olen mööda põrutanud, aga kui kõrvale ilmus väga selgelt eristuv lageda siil (lage siil - see ei ole siil, see on täispuhutud hüljes; inglise keeles ongi hüljes tegelikult si:l), siis oli punkt praktiliselt ka käes. Edasi natuke rästikupesa (ma alati eeldan millegipärast, et rästikud elavad raiesmikul) ja kui teerajal väljas siis 9(59) leidmine suur vaev ei olnud. Järgmised 4 punkti (46,45,44,43) olid näiliselt puhas otse jooks, aga ikka liikusin sinusoidselt tipukeste meres, 13(41) tuli küll puhta kosiinuslikult välja.

Nii-nii, jalad on ju ikka veel kuivad ja kui nad seda veel peaaegu ka 14(40)-sse jõudes olid, siis pidi neid ometi turgutama 15(58) minnes. Rohesinised ribad olid selles otsas sootuks sinised - koht, kus varsakapjatele meeldib, mulle ei meeldinud kohe mitte. Aga paljudele meeldis. Isegi kui kodanikud kohe esimesse mustavasse olusesse sisse ei hüpanud, siis palju mööda serva ragistada nad ei mallanud - ikka kohe plumpsaki-mulksaki. Seniks kuni ma ikka hõredamat vett leida lootsin, jõudsin lõpuks sihini ja kuiva jalaga rada mööda punkti välja. Viimane koos finishiga juba kuivas kõrbes ja päikeses.

Väga vahelduv maastik ja väga huvitav rada. Kaotus Triinale lubatud normi piires - kümmekond minutit. Aga ikkagi. Kuidas on seletatav, et päevakul suudan hädapäraselt võrreldavas tempos püsida ja siis keerulisema maastiku peal saan üle pooletunnise laksu. Ilmselt aju eripäraga.

Siirdusin auto poole oma kreiziraadioliku Kivipalluri tarkusetera üle järgi mõtlema: "Mida rohkem te orienteerute, seda rohkem te vigu teete."

Tuttkellukad tuules kaasa noogutamas.

PS Piret olevat mind naiste riietusruumist (kolme kuuse tagant, nagu ta ise kirjutab) näinud, aga mina teda küll ei näinud. Juhm. Ja pime ka veel.