Tallinna MV teateorinteerumises Võerdlas

Taaskord tänu Peep O meeldetuletusele Elioni spordiklubi seltskonnale, et leidub suurepärane võimalus teha harjutusi Jukolaks, sattus Zazibea taas Tallinna meistrivõistlustele. No esimesesed saavad siis paremini silma paista ka, kui on rohkem tagumisi. Jukolale mõeldes oli meil pundis lisaks Zazibeale Helerii ja Piret. Helerii oli harjutamise huvides kohe valmis minema ja kuidagi õnnestus meil Piret talle endalegi ootamatult ära moosida :), kuigi tal jalgades veel nädalavahetuse Tartu jooksumaraton ja väga õnnelik ta seal stardis külmetavana just ei olnud. Aga ekstra tänud, et jaksas minu ja Helerii pusserdamisi ära oodata ja lõpuni vastu pidas. Muidugi seda pingelist konkurentsi, mis meil eelmine aasta Elisaga oli, seekord nende puudumisel kahjuks toimuda ei saanud, nii et taas meie võit :)

See Kallavere tagune songermaa just erilist maastikuelamust ei paku, küll aga ohtralt o-tehnilisielamusi, mida rajameister ka kasutamata polnud jätnud. Ja see oli hea, sest ometi kord sai Zazibea jälle aru, et ta ikka üldse ei oska orienteeruda. Lootsin 4,2 km ringi tunniga hakkama saada - tühjagi, 12 minutit peale. Lolluste hulk oli lausa lämmatav.

No ühe asja ma olen siiski aastaga ära õppinud - kuidas kaart starsi kohe õiget pidi kätte võtta - erinevalt päevakust, kus sa saad peaaegu et metsa enne starti läbi kammida, peab võistlustel kohe joonelt sööstma ja see tundus varem täielik absurdikas.

Lõdisema ajavalt külm ilm - tuul kratsis ja pardid lendasin lõunapoole tagasi, ilmateade lubas lörtsi. Kauaks ei maksa metsa jääda - jäätumiseoht. Kes raatsis, viskas soendusdressi maha ja läks punumiseks. Olin kahes esimeses punktis (33,40) veel täiesti rahvamurrus ja vonklesin need rahulikult läbi. Kolmandasse (35) minnes ei suutnud aga järge hoida ja kaldusin natuke paremale. Jõudsin solgineeme kaldale välja, aga kesse ütleb, kas peaks hoidma vasakule või paremale kammima. Seisin mõnda aega, vaatasin helkivat vett, õitsevaid maasikaid ja otsustasin, et keeran vasakule - natuke rapsismist võsas ja läks õnneks.

Neljandasse jõudmine ei olnud ka miskit kunstükk, lihtsalt leida rada küngaste vahel ja mitte kiviklibu otsas kõhuli käia. Viies(49) ka ainult kohalerüselemise vaev. Kuuendasse siirdumisel (48) suutsin täiesti lugeda lagendikke ja lamedikke ning kui tipuga lagendikuni välja jõudsin, siis kiilus kinni - suunataju täiesti kadunud - nagu ilma nõelata kompass oleks ees - vaatasin kaardil tippu lagendikul ja lohku selle suhteS - ei miskit. Kalibreerisin ennast ümber lagendiku, et taastada suunataju ja vajalikku lohku sisse joosta. Ei tea, mis mul hakkas.

Seevastu seitsmendasse (70)-sse jõudsin küll teele väikse kaldega, aga sain kiirelt künkad pilti - kusjuures teed mööda silkasin võidu ühe jänesega (nii et lisaks rebastele elutseb seal ka jänesied - suuri, pruune).

Järgmine punkt (52) oli kõige kräblam punkt. Nende hiigeltippude vahel ei suutnud ma neid muidugi õieti loendada ja ronisin kole vara mingist eelkünkast juba üles. Tiirutasin ümber tippude ja heitusin KP puudumisest. Kosserdasin alla ja üles, mis polnud üldse lihtne, sest künkad olid päris kõrged ja libisevat kiviklibu täis. Raiskasin aega all ja üleval, kuni lõpuks hoomasin, millise kõnka vahelt tasub KP-d tegelikult otsida. Siis tuli vahelduseks vaatepunkt, kus ma peamiselt vaatasin, et ruttu minema saaks. Seiklesin edasi - mingi ootamatu kaevik, mida kaardilt algul välja ei lugenud - sellest andis ka päris läbi roomata. Igatahes tuiasin edasi, jalad mägelemisest veidi taaruvad all ning eksisin taas puudesalu määramisega ja otsisin KP-d täiesti ebapiisavast lohust. Kuna punkti 54 antud regioonis ikkagi ei olnud, siis tuli teda ksukilt mujalt otsima siirudada ja mõned puudesalud eemal, lohust ma ta leidsingi. Seal kohtasin ka tuttavat M40 rajalt, kes lohutas, et enam pole palju jäänud. Tõesti ei ole. Vaadates punktide asukohti, aga siiski veel on. See entusiastilik lohutus taastas paariks punktiks orienteerumisvõime ning 11(54) ja 12(58) tulid otse suunapeale kenasti kätte. 13(61) suundusin ka väga optimistlikult ja lagendikke lugevalt, aga kui ma teeni välja jõudsin, oli selge, et midagi on jälle natuke viltu läinud. Tee poolt KP-le lähendes enam raskusi ei esinenud. Nii-nii, ega see eelviimane (62) enam väga hull ei paista. Aga siiski, piisavalt hull, et leida kõiki muid lohke ka KP-sid enne enda punkti. Lõpuks siis viimane, mille leidmist soodustas triibulise lindi olemasolu.

Ei tea, peaks veel harjutama.

PS Paljud kiidavad Zilmeri artiklit orienteerumisest Päevalehes, mis oli tõesti sümpaatne, aga näiteks ka Tarmo Tuule soovitab sellenädalases TV Ekspressis rubriigis "Vaba aeg" lk 38 orineteerimispäevakute külastamist.