Jõulujooks 2023

Kõikvõimalikud põuad näikse olevat kuivatanud õhemaks ka seda punakuubede kampa, kel õnnestus end viimati ühiselt Jõulujooksule üles rivistada aasta 2018. Vahepealsetel aastatel on olnud jõulude ajal üht koma teist o-nuputamist lahendada, aga rohkem omas mahlas omaette.

Selle aasta IV advent lasi pikad päkad jälla koos ja korraga ühiselt joonele. Ja selline käega katsutav rõõm avanevast võimalusest punkti ümber ühiselt tungelda keris meeleolu aina pidulikumaks.

Hakatuseks olid Manufaktuuri õues kõik hoiatatud, et ega kohe liduma tasugi panna, vaid peaks natuke lugema. Veel hullem, lahendama ära ristsõna.

Kaasvõistlejate eksitamiseks lahendame ristsõna vale raja juures
Aldis Toome foto

No lahendasime, mis me seal Jaaniga lahendasime, aga mida vanad eestlased ei tohtinud jõulude ajal teha? Kahtalne kamp niikuinii. Vanad eestlased ma mõtlen...

Ma ei ole Jaani mitte kunagi näinud pirparkoogi tainast tegemas, aga kuidagi ta teadis, et sinna sisse käib kardemon. Imselt lõhnast.

Jõuluvanal on minu teada ainult üks põhjapõder ja see on Rudolf, aga selle tegelase nimi, kes veel armastust jagab on viie tähega ... Kuidas selle silmaringiga oligi.

Jõululaulu kohta arvas keegi naaberpäkapikk, et "Aisakell" on väga popp lugu. Proovime.

Populaarne balett, mida küsida jõuluhõngulises ristsõnas saab olla ainult "Pähklipureja". 

No olgu, riputame kuuse otsa piparkoogi, aga talvine tegevus õues võis olla mida iganes.

Igatahes meie ristsõnale tuli klaaslagi vastu ja tuli haarata kaardile kantud o-punktide järele, et naaber auulis puuduvaid sõnu R1, R6 ja R3 otsima minna. R1 juures tuvastatud "puudelõhkumine" andis nüüd jõululauluks "AisaLell", aga see on ka kindlasti väga hea laul. Saime ülejäänud puuduvad sõnad ka kätte ja saime lõpuks siirduda üle Sõle tänava tulevasele Putukaväilale - täpsemalt sumada põlvini lumes garaažikoperatiivide vahel. Jaan arvas, et ostaks meile mõlemale ühe sapaka, oleks midagi garaažis remontida. Nojah, tuhla siin nüüd mingit maadeavastajaid avastada.

Punktid ise olid ju lihtsad, aga olid sellised Näärilaksu stiilis vihjepunktid, mis tuli mingil viisil siiski omandada, et läbida järgmine etapp määruste päraselt - täpsemalt tuli võtta kasutusele oma ristsõna lahendus ja tuvastada seal punase raamistusega tähed, mis tuli omakorda leida sellelt laevade pommitamise kaardilt, mida vihje punktid 1965. aasta aerofotodega püüdsid täpsustada. 

Enda kaardijoonistamise oskust peaks veel arendama, aga kuidagi mälu (telefoni oma) ja uusimaid linnaplaneerimise võtteid kasutades, püüdisme midagi endale koguda.

Punktid tuli võtta tähestiku järjekorras  - eksole, veel midagi, mida mäletada ning nii tormasime punkti D suunas, kuhu jõudsime Maariga samal ajal, aga meid valdas mõningane hämming kui leidsime sealt hoopis punkti 77, mis oli M. Ausalt öeldes sai üpris suuna peale tuldud ja M on kaardil hoopis teises kaares. Korra käis peast läbi, et äkki see ruudustik on veel omakorda keeratud (midagi Näärilaksulikku jälle), aga teede asetus ruudustikus veenis, et vist ikka ei ole. Arendasime seal veel mitmeid hüpoteese, aga lõpuks võtsime selle punkti ära.

H tundus nüüd ikka kindla peala minek, aga ka seal parkla servas oli hoopis mingi teine punkti number. Lappasime sealgi oma asukohta edasi ja tagasi, ümber erinevate postide, aga lasime minna ka pulkadel kui trumm juba eelmises punktis läks, võtsime selle vale numbriga punkti õige pähe ära. Paar numbrit vist ka klappis, aga lõpuks taandasime ülesande sellele, et mis võis rajameistril siin kaardi vormistamisel valesti minna. Võib-olla ta oli unustanud tähestiku ...

Enne viimast, punkti O, jalutas meile vastu Triina, kes juba teadis, et võtku me rahulikult, rajameistril läks siin midagi vussi. No päkapikkudel kiiruga ikka vahel juhtub - näiteks lapse akna peale sätitud sussi sisse kallab õlut ja issi kummikuse viskab legoklotse.

Edasi jätkus lõputu tee mööda tuulist Stroomi randa ning uued keeratud aerofotodega vihje punktid juhatasid läbi Kopliranna Kase parki.

Pildil ...

... ja päriselt

Kase pargis olid närvide rahustuseks mõned klassikalised suund-o punktid ning mind valdas totaalne kadedus Kopli rahva vastu, kes saab Kase pargis tuulutades paaris kohas omale Lavazza kohvi lubada. Mhm, mis alaarenenud linnaosas ma küll elan - kus on Cederhelmi koerapargi kõrval olevad kohvimüügimasinad.

Ja nagu sellest vähe, lõppes see etapp ergutuspunktiga, soe jook polnud üldse mitte paha lürbe, sest edasi läks mingiks külamooride ja -taatide latataraks. Kolm erinevat plakatit pakkusid erineva raja ja leida tuli punkt lõigult, mis kõigil kattub. Jaan oli kohe veendunud, et tuleb ronimine mäe otsa. Ma jälle pakkusin, et äkki tünga mõttes on ikkagi Neeme tänav see võtme paik. Aga otsustasime alustada mäest.

Üritasin mingit osa kolmest rajast oma kaardile kanda,
aga otsustasime ikka otse mäkke minna alt kagu nurgast

No muidugi, ikka ja tõesti, milline kahar kuusk täpselt keset mäge. Jätsin esimese hooga tähelepanuta kuuse all kastis olnud nn kompassid, aga krahmasin siis ikkagi ühe meeneks kaasa. 

Tuli välja, et alates punktist 22 oli seda riistapuud vaja, et järjekordsetelt fotodelt saada kätte järgmise kolme punkti asukoht. No annab ikka leiutada.

Maari lahendab kompassi ülesannet peast
Aldis Toome foto

Kopli kalmistupargis läks asi aga hoopis peeneks. Esimese punkti juures oli ekraan, millelt sai tuvastada pargis liikuvaid punkte. Õiges järjekorras tuli leida seal juba teab mitmendat tundi ringi kepsutavad põhjapõdrad Rudolf, Blitzen, ja Comet. Neil olid GPSid küljes ja ekraanil oli näha nende liikumist - mine ja püüa põtru väljal. Õnneks nende kostüümid siiski tiba erinesid tavalise pargi külastaja omast ja olid ka kaugemalt märgatavad.

Kostüümist tingitud eripäradega tuli jätkata trassi järgmises osas, kus tulenevalt su isiklikust taluvusest karnevalidest osa võtta, said punktidele läheneda, kas natuke otsemat või natuke pikemat teed pidi. Me Jaaniga püüdisme säilitada sellise keskpäraste tegelaste eksterjööri ning lisaks kahele karude peletamise kellukesele, mille tilin meid kogu aeg saatis, oli mul triibuline päkapiku müts ja Jaanil punane valgete kirjadega nokats. Viimase suhtes avaldas nii mõningi stardis kahtlust, et selliseid nokatsiga päkapikke pole olemas. Aga päriselt? No kes on näinud?

Aldis Toome foto

Võib-olla nad hakkasid ilmuma viimasel, labürindi etapil Manufaktuuri vanas tehasehoones, kus valgusega olid nigelad lood ja endal kolmandast tunnist lumes sumpamisest jalad rullis all. Selleks hetkeks ei olnud mitte ainult päkad kõverad, vaid ka mõistus hakkas trikke tegema - no ei pääsenud ma seal jokutamisest, kui pärast 43. punkti võtmist, mille number oli 99, hakkasin otsima kaardilt punkti nr 100, ega saanud aru, miks tuleb minna punkti 104. 

Jätsin selle järjekordse rajameistri triki arvele ja väljusin võidukalt rõskest hoonest.  

Zombi päkapikk
Jaan Metsa foto

Ma ei tea, millega ma küll sisustaksin oma pühapäevi, kui ei oleks selliseid nihkes o-ettevõtmisi. Suusataksin jaburalt kuskil kuuskede vahel või ikkagi, tiliseksin mööda Kopli poolsaart ringi. 

Ma täiega tänan!