Kanarbikukuu alguses, vanakuu eelviimane keskpäev.
Tehvandi staadioni sellest osast, kus tavaliselt stardib Tartu Maratoni esisada ja mõned veel peale Pulleritsu, lookleb Otepää kuplite vahele ligi pooltuhat entusiastlikku o-tüüpi. Kõikidesse ilmakaartesse. Meil on neid kaheksa, mõnel pool mõnes keeles vaid neli.
Näol lõpetamata naeratused, ilmselt õndsast teadmisest, et samasse paika jõutakse tagasi järgmiseks keskpäevaks.
Käes 250 ruutkilomeetrit katvad kaardid, ainult iseendale teada oleva valuga, mis on markeeritud punase niidina ümber nõidusliku Pühajärve.
Üll riided, mis jahutavad päiksekuumuses ja murravad jää. Kui vaja, siis kannavad soost välja.
Jalas mitmepenikoorma saapad.
 |
| Kaasvõistlejate ettevalmistused |
Seljas number, et te teaks. Et me pole siin niisama uitamas. Meil on EM. Rogaini EM.
Teiste hulgas kaks tegelast, kes nii põhjaliku spordikuuri võtsid viimati ette rohkem kui neli aastat tagasi Itaalias. Nüüd on palju muutunud. Esiteks on tegelased veidi paksemad, jalad käivad aeglasemalt ning vaevalt et mälugi oluliselt paremaks läinud on.
 |
| Modeli viisime läbi siseruumides |
See ei seganud tüüpidel teha kolm tundi enne starti hunnitut rajaplaani. Ikka 55 km niipidi loodekaarest õhtuks ja 35 km naapidi kirdepoole hommikuks. Eks neil oli veidi kõhklusi oma võimekuse osas. Aga kus sa muidu ikka teada saad, milliseks füüsilise ja vaimse kombinatsiooniks valmis oled, kui sa ei lähe. Kui sa ei lähe Coca pudel koos vorstivõileiva (Jaanil kahe banaani) ja viie hapukurgiga (Jaanil tudengieine ja šokolaadiga) kotis.
Etteruttavalt võib öelda, et Euroopa tasemel oli nende kahe tegelase valmisolek siiski pisut kesine, vaatamata sellele, et keskmisele töökollektiivi liikmele tundub 60 km matk 14 tunniga äärmiselt ekstreemne ja võimaldab endast jätta mulje kui ektreemsetesse äärmustesse kalduvast ägedast sportlashingest.
Aga lõpuks on kõik ju tavapärane. JustForFun.
Ronisime hakatuseks esimese punkti (25) saamiseks Karupesa hotelli tagant Otepää linnamäele. Jahedas stardituules mahajahtunud veri sai selle turnimise peale soojaks. Päris keema õnneks ei läinud.
Esmane punktijada (66-75-60-80-90), teab mis lihtne kohale jalutamine päris polnud, kuid õnnestus võtta üllatavalt sujuvalt ja suuremate lisandusteta.
Veidi segaduses olime viburadade vahelt õige rajaotsa leidmisel 80 ja 90 vahel.
 |
| Kohtumine keeluala tegelastega |
Mets näitas oma ürgsemat palet, kuid oli siiski üpris hõlpsasti läbitav, ilma suurema rüseluseta kuusepadrikus, kaserägastikus või sarapuutihnikus. Üksteise ligi litsutud puud jätsid alusmetsa hõredaks. Kaart oli täpne, isegi kaduvad teerajad olid usaldusväärsed. Nood kadusidki seal, kuhu kaardil märgitud. Tavaliselt neid kas ei märka looduses üldse või siis kestavad kilomeetri jagu ikka veel edasi.
Aga muidu, nipernaadilikud teelõigud, mis polnud ei ilus vale ega karm tõde, vaid ilus tõde.
"Oja-onuke,
silmini täis,
lengerdab lustakalt
järve poole.
Siiradi-viiradi
kulpjal kõrremaal
helpleb jalgtee
kui hagijas." *
Punkti 71 eel hakkasid ilmnema esimesed ülemõtlemise tundemärgid. Otsustasime peale minna ülemiselt konksrajalt, ümber künka raiesmiku otsani ja siis tolle serva mööda lohku, millest saab edasi õigesse lohku. Hakatuseks oli raiesmiku ots väga ebamäärne ja liikusime vales servas liiga kaugele, siis ei saanud me sellest energiavõsast hästi läbi, siis hakkasime punkti otsima liiga vara ja liiga raiesmiku servast. Läksime lõpuks poolmadala alumisse nurka, millest suutsime aeglaselt nii samme kui pinnavorme lugedes end siiski punktini liigutada.
Enne paisutatud jõe ületust kallas vihm meid ühel lagedal ja tuulisel väljal üle. Parasjagu niipalju, et jalad ja rohi märjaks said. Olimegi kummaliselt kuivad püsinud. Kus on rõvedad kraavid. Ja üldse imelik mets, ristkkülikustatud sihte polegi.
Teel 69sse sai tutvuda kobraste arhitektuurse talendiga - mitmetasemeliseks paisutatud kraavi, tiigi ja lihtsalt veidi rõvedalt märja kohaga. Elu on näidanud, et kopratammid on ehitatud mingite kergemate olevuste tarvis, kui üks pool meie võistkonnast. See on see küljeluu pool, kellel on kombeks rapakalt vormistatud tammidest läbi vajuda, erinevalt sellest tüübist, kes küljeluust aegade hämaruses ilma on jäänud. Ilmselt ta juba teadis, mida tasub ära anda, et kopratammidest kuivalt üle pääseda.
Pärast poolte jalgadega mudas mulistamist läksid 64-70-30 ja isegi 82 jälle päris loovalt ja kenasti.
"Pronksist põllu
ja vaskse heinamaa vahel
jookseb hõbedane jõgi.
Mööda jõge jookseb tuul
kõrkjaisse,
mis on nagu roostes traadid.
Igaüks neist sosistab talle:
Olen üksi.
Olen üksi." *
Too meie valitud loodekaar oli ilmselgelt ebapopulaarsem kui muud ilmakaared. Lohasid praktiliselt polnud. Liivastel teedel oli näha umbes neli paari jalgu enne meid liikunud.
Kardetavasti tuleb uskuda rohkem GPS träkki kui enda mälu, mis siis õieti sündis punktis 101. Õige ruttu kadus tihedas metsas pätsikeste lugemisel järg käest ja sellist kaunist usjast künkakest nagu kaardil manatud, ei õnnestunud reaalsete puude vahel tuvastada. Läksime seda lihtsalt liiga vara otsima. Ühetaolisi pinnavorme oli nii palju, et sumasime alla teele, et proovida teiselt poolt. Kui kaks tuleb teiselt poolt, siis jah, kaks jõuavad loodust ja kaarti aju- ja oksaraginat miksides ikka punkti lõpuks.
 |
| Enda kahtlane mälu |
 |
GPS träkk
|
Mõtted laadis, et lähme selles suunas, kuhu me liigume, ei kippunud enesekindlust lisama. Sellist suunavalikut tuli hiljemgi korduvalt ette.
Enne 72 saabus pimedus. Nähtuse olemasolu ei ole ju üldiselt taunitav, aga mõjub meie duuole rogaini olustikus dramaatiliselt. Teada on, et siis saabub murdumise punkt. Küsimus on ainult, kui ruttu seekord.
Selleks valmistusime kolme tee ristil söögitagavarade kotist kõhtu ladustamisega. Õhk ei olnud enam embavalt soe, vaid kippus kriipivalt külmaks - oli võtta veel üks jopekiht ja kindad.
"Mööda erekollast purret,
mis vabiseb jalgade all,
astub kuu üle järve,
kus tulikate vahel
tantsivad linalakk-kased padespanni,
hallikassinised udusokid jalas." *
Pimedus ei muutnud 72 suunas rühmamist lihtsamaks. Põhjapoolne nõlv oli elust maha jäänud puudest tihedalt kaetud ning peamine viis arusaamaks kaugel üldse olla võiks, oli maapinna tõusmist ja langust mingil viisil tajuda. Suutsin märgata punktirõngasse jääva järsakulaadse asja tähist ja juhtumisi seda ka looduses märgata. See aitas kinnitada asukohta ja punkt tuli draamata kätte. Lõuna nõlvast alla tulles oli mets ikka puhta heinamaa võrreldes põhjaküljega.
20 oli selline lohutuspunkt, mida pimedas hea kerge leida. Sisendab usku, et saad ikka orienteerutud selles valgusepuudulikkuses. Säherdune ilus vale, et vaadata otsa karmile tõele punkti 99 juures.
Teaevas lasi ennast selge ilmaga passida.
"Suur Vanker
kukkus kummuli järve.
Nüüd kuu ujub kõrkjate vahel,
vesiroos suus.
Nüüd, tähed käevangus,
jalutavad linaskid mööda muda.
Häda pole midagi." *
Seisime enne punkti jääval teeristil talu juures, enne Meegaste mäe otsa ronimist. Vahetasime mingeid lauseid teemal, millised võiks olla punkti jõudmise taktikad.
Rohkem passisime taevast. Kui korraga üks täht tuli kiirustades Maa suunas ja pudenes kortsna horisondil mitmeks tükiks. Mis sa siis soovid, kui tähed langevad. Kui ei ole mitte midagi näha, ega mitte midagi kuulda ega mitte midagi tunda.
"Sinna, kus kord Pühajärv ja ta naer-
vate maastike kirkus
kiirand, voolasid ööst laisa Avernu-
se veed.
Hall kevadõhk, kus näis vaid kal-
beid, värvita värve,
hõljutas end üle maa, nukram kui
nukker ja tumm.
Öö lõpeb ööga ja taas kevadhommik
kirkana kiirgab,
vastsena taas Pühajärv helmendab
päikese käes,
kuid on mõeldagi ränk, et miski, mis
iial ei kordu,
lõppes sel ööl ning on tumm igivai-
kuse voos." **
A võib-olla see oli mõni vana satelliit hoopis, mis teenistusest lahkus. Oeh. Karm tõde. Need GPSid eksole ja ... Lähme parem punkti otsima.
No ega meil seal mäe otsas see ojakese ots kohe kätte ei tulnud. Üldse see oli rohkem nagu suur kuusk objekti mõttes. Kuusk, millest algavad ojad. Mingi emakuusk.
Mõtted hakkasid kesköö lähendes tasapisi võtma kujusid, mis selgemal päeval oleks kõlanud nagu keegi oleks ikka need seened ära söönud, mis seal tee ääres olid. 41st alla tagasi teele jõudnud, ei saanud ma aru, kuidas tee pealt asfalt vahepeal ära kadunud on. Enne ju oli.
62 on huvitav sellepoolest, et olen mälu järgi joonistanud kaardile teekonna, nagu me mõtlesime sinna minna - ülevalt. Aga me läksime ju alt hoopis. Tegin seda pühapäeval teadlikult, et enne kui GPS träkki vaatama asusin, joonistasin mälu järgi raja kaardile. Päris vastik, kui veenvalt endale valetada saab. Aga noh, enamust ma siiski mäletan :)
92 tundus pimedas suurepärase võimalusena end hulgaks ajaks paksude ümberkukkunud puude vahele kaotada. Suutsime järjekordset kaduvat rada hästi ära kasutada, aga punktist maha tulek oli täielik õudus. Lootusetu puuderäga. Väga eeskujulik ürgmets, mida külastada RMK metsaradade asemel, et aru saada, mis see mets päriselt on.
Selleks ajaks kui me 63-le liginesime, ei olnud meil enam mentaliteeti (Raideni väljend, kui teda orienteeruma sunnitakse). Meil puudus Kannistiku külas absoluutselt igasugune mentaliteet ronida järjekordsesse pimedasse ürgmetsa, et sealt mingil täiesti ettekujuteldamatul viisil punkt üles leida. Kõik pealemineku variandid tundusid korraga täiesti jubedad.
Pigem siis juba otse suund Pühajärve äärde, kust 22 ja 74 olid puhas ära käimise vaev.
"Järv hingab nagu ununenud sügavus,
Kui öö igatsevad mõtted
Uduna otsivad
Valguse eksinud helki;" ***
Mentaliteet ei andnud ennast näole ka energiasamba läheduses oleva punkti 35 külastamiseks. Kardetavasti selle punkti ära toomine Euroopa meistri tiitlit lähemale ei too.
Vahetasime sportliku mentaliteedi rohkem kultuurihuvilise omaks ja jäime pigem kuu ja pilvede vaatajateks.
Keskuse söögilauad olid jääs. Sirasid nagu jõuluöö unistus.
On beaty-sleep'i aeg.
"Ja ma kuulen ilu-unenäos
Looduse saladuste juttu
Pühajärve kõrgel kaldal." ***
Saiavormi (mida sai täiendavalt manustada reedel Tehvandi Spordikeskuse õhtulauas) ettevalmistus käimasolevaks ürituseks ei olnud läinud päris täkkesse. Kumbki Jaaniga võisime üles lugeda hulgasliselt kehaosi, mis karoonapaksudel olid hakanud käituma ebasõbralikult.
Hommikuks plaanitud ringile me ei läinud. Küll oli ilmselge, et mõnekraadises päiksetõusus Väiksel-Munamäel viibimine võib mõjuda kuidagi hinge kosutavalt. Sinna oli juhuslikult ka üks sajane punkt paigutatud - boonus seegi.
Luude ja liikmete kriginal tranduleti veidi ebamugavatel istmetel olime pärastlõunaks läbinud marsruudi Otepää-Tolli- Märjamaa-Tallinn ning saime koduses miljöös oma tegude üle järele mõelda.
Väga sümpaatne ööpäev oli.
Täiesti lummav maastik.
Ilus ja valus. Oma mõhnastike ja ürgmetsadega, järvesilmade ja kuskile talvepealinna lumekahurite ja hüppetornide alla mattunud kultuurkihiga.
Suurepärane kaardimaterjal ja rada, mida oli lust plaanida. Mingi eriline ajuergastusülesanne, mis kestis ligi kolm tundi leidmaks enda võimetele sobivamat kombinatsiooni. Veidral kombel ei olnud rajaleidmine mingi ängistav piin, vaid puhas nauding.
Magusad ja tehnilised punktid äärealadel.
Eks me imetleme. Neid kes jaksavad ja tahavad. Korraldada. Täiega panna. Lihtsalt lustida.
Tänulikult, et olemas olete.
Olge tervitatud.
* Aleksander Suuman, "Pühajärve pildid"
** Ain Kaalepi eleegia "Tuglase surm"
*** Ernst Enno, katked luuletusest "Pühajärvel enne päikse tõusu"
Comments