Mida ma täna ei tea

Vahel mõtlen, et kuidas need 18. sajandi inimesed toimetasid ja elutsesid ja nad ei teadnud, et on olemas elekter. No mõelge, kuidas oleks elada ilma selle teadmiseta. 

Vahel ma mõtlen, et kuidas ma siin toimetan ja elutsen ja mida ma täna ei tea, mis veel olemas on. Paarisaja aasta pärast saaks teada. Aga kuidas saaks?

Lauanurgale on kuhjunud kaardilehti. 

Neis võib leida üht-teist, mida ma kuu-poolteist tagasi veel ei teadnud. 

Näiteks, et Rotermannis võib ümber Arhitektuurimuuseumi teha ebakompetentseid teevalikuid. 

Etapid 21-22-23 läksid veidi lappama. A kesse teab.

Või et Nõmme sillast siin ja sealpool ei ole kerge radadega üllatada, aga saab tekitada linnarogainiliku punkti vanasse raudteelaste maja varesse. 

Punkt 40. Ma tean.

Ja et Taltechi ümber saab jooksutada kodanikke viisil, mil nad ühel hetkel enam kuidagi otsustada ei suuda, kummalt poolt minna. 

Etapp 15-16. Lahendasin sujuvama maastiku poolt, ehk siis lääne poolt. Ikka ei tea, kumb siis.

Veelgi peenema  nimega Cederhelmi kaardil, mille nurgale ka kodumaja peale jääb, sai aga võetud hoopis tiba seikluslikumas võtmes - ortofotona. Kas ma kõiki koduauuli aedu tean. Sest just need võivad selles formaadis üllatada. 

Üldiselt oli tegemist jookse koju, jookse sööma, jookse tööle ja koju tagasi marsruutidega. Start oli Telia parkla nurgas ja kaugemad punktid jäid 'Weis'e kanti. No tean-tean.

Meremõisa on teada idüllilise paigana, kus neid pisikesi paiku ikka on, mida ma veel ei teadnud. 

13. punkt võis kaardile vaadates ju ka ülal olla. Aga ta oli all. Ta oli paejärsaku all. Selline punkt, kust persetades mööda kiviklibu alla tuled ja mõtled, mis on küll selle rajameistri mõtteis. Kui vaid teaks. Eks kibuvitsamarjad mererannal pärast ravi. Nemad juba teavad.

Männiku Polügoon on päris veider maastik. Ei, teagi, mis seal õieti kohtuvad. Militaaruurded liivaväljadega. Kui teaks, mida liivast välja võluda annab. Võib-olla nois pisikestes terades on veel midagi peidus peale selle, et neist kuumutades klaas saab. Võib-olla saab neist midagi veel, midagi, mida meil tegelikult elektri asemel vaja on. 

Ootamatu etapp 8(36)-9(42). Jõudsin enne ikka 10(48) ära käia kui 9ndasse siirdusin.

Õhtud jõuavad aina varem öö juurde, aga enne ööd jõudis käia Õismäe rabas, Mhmhm. See linnaraba ei reeda samuti, mis veel õhus olla võiks. 

Aga sa võid jääda seal sõnajalgade alla, kui neid parasjagu kuhjas üle aia visatakse. 

Etapp 16-17. Kulged mööda aiaäärt, millest läbi ega üle ei näe. Kui pääsed napilt aiakoristuse käigus üle jäänud taimematerjali alt. Nagu Jaan tõdes, hea, et kasepakke aiast välja rookima ei hakatud. Vahest need nina ette visatud sõnajalad on märk, et tuleks neid terasemalt uurida, et leida see, mida ma veel ei tea. Nad, need sõnajalad, tulevad nii kaugelt minevukust, et neil võib kardetavasti meile veel midagi öelda olla peale seda, kui nad kütuseks muudetud on.

Merimetsa. Vana hea Stromka. Oma võsas, hiilguses ja hobustega. 

Lõpupunktid tugevas tuules, mis tõmbab sirgeks lohesurfajate lohede trosse. Ja lahe poolt ei puhu ühtegi mõtet, mis see siis on, mida ma täna ei tea. 

Kas Sokrates teadis? 

Võib-olla häirib mind siin ja praegu kõige rohkem hoopis see, et ma olen oma aja sunnitud veetma mingis poolikus maailmas, mis polegi veel valmis. Mis paistab kahesaja aasta pärast mingi naiivikute külana. Sest mida ma praegu üldse õieti tean?