Suunto Games Kolgakülas

Sellest on möödas oma kaheksa aastat kui ma viimati Suunto Games'il käisin. Nüüd siis sedasi jälle.  Juhtumisi jäi o-kalendrist silma, et seekord on plats Kolgakülas.

Kolgaküla aga meenus kui üks ütlemata mõnus maastik 18 aasta tagusest TAOK rogainist. Tegin toona kuue tunnise tuuri mõlema poisiga - ühel vanust 12 aastat ja teisel miinus kuus kuud. Jaan oli härjamate tüüpidega hoopis omaette võistkonnas. Väga erandlik pesakonna jagunemise kombo. Aga eks see inimese maailma tulek sunnib veidraid erandeid tegema.

Võib-olla siis sellest, aga kirja ma ennast kahele päevale seekordsetele mängudele sain. 

Kui võistlemine oleks käinud punktide peale, siis teise sahmaka punkte väärinuksin selle eest, et laupäeval ennast uduvihmasesse metsa ka päriselt kohale olin tarinud. 

Seisime Maariga stardieelsel rajal ja filosofeerisime selle üle, et mis meid küll siia toonud on. Enne maailma muutvatele järeldusteni jõudmist sundis stardikell mind rivvi asjalike sportlaste vahele ja veel mõned minutid hiljem äbrist kaarti haarama. Püüdsin seda silti 'N50 N55 N21B' omale omaseks mõelda, aga enne olid ülejäänud sama minuti tüübid juba K punktis kui ma ikka ümber ämbri jalga keerutasin, et kas tõesti siis nüüd niimoodi N50 lähengi. 

Võib ju öelda, et vanus, see on ainult number. Aga no tõsi kentsakas number võib ikka olla küll.

Rabedalt, väga rabedalt läksid esimesed kolm punkti. Sisemine suunataju oli väga paigast ära ja uskusin rohkem kiivas kompassi ja mööda sebivaid masse. Ikka, ka neljas ja viies tulid kuidagi juhuslikult. Kuidagi nagu klapiks maastik, aga suund üldse mitte. Mingisuguse üldise entusiasmi pealt jõudsin kuuendasse. 

verev lemmalts *

Kuni siis ja edasi  tuli juba palju joosta - üle Valgejõe ja selle ääres.

Et siis kümnendast alates pohlametsa uurded ehk Kolgaküla terviseradade ümbruse lohud ja muhud. Terviseradu oli kohati kurnavalt palju ning keskuse kisa järgi sain viimasesse end tagasi kallutatud, muidu oleksin mõnes kurja maakoeraga hoovis väljas olnud.

Teine päev, õieti ei saagi aru, millest pärineb o-võistluste puhul see mitmepäeva traditsioon ja et liidetakse kokku ajad, mitte saavutatud kohad. Aga mis iganes. Minu puhul võib tulemust ka jagada gravitatsioonikonstandiga, ikka ei muutuks midagi. Ma tulin ju ikka rohem maastiku pärast. 

Terve see aeg tundus, et kaardil oleks nagu midagi valesti. Alles kodus sain aru, et teise päeva kaart oli mõõtkavas 1:7500, mitte 1:10000. Kusjuures punktide tabamisel see üldse ei seganud. Vestlusringis võib ju pikki diskussioone pidada, et 45+ tegelased ei näe enam midagi. Mõnede 50+ isendite seniilsus küündib selleni, et nad ei saa nikuinii aru, mis mõõtkava neil ees on. Organisaatorid võivad 1:2000 kaardi ka ette anda, ma jõuaks ikka kuidagi loobadi-loobadi pärale ilma, et asi mõõtkavas oleks.

Noh ei tea, punktid tulid kõik suhteliselt ludinal, mõnulesin pohlametsa künkaid nii- ja naapidi läbi joosta. Vaid kuuendas (47) läksin liiga alla jõe serva. Punktirõnga järgi ei oodanud punkti päris platoo ülemisel serval, vaid vähemalt kõrgusjoone jagu allpool. Nojah, väiksema krabu pealt tulevad mingid suuremad üldistused, igat kõrgusjoont ei hakka lugemagi. Nüüd sihukesed kolme millimeetrised vahed joontel vahel.

15(71) ootasin millegipärast teerajal või tolle kollase lagendiku servas, mitte rohelise tihnikuga augus. Tea, kust selline nihe sisse sai. A see võis tulla ka mingi teadvustamata mälu pealt, eelmise päeva punkt 13(76) oligi seal, kuhu ma teise päeva 15ndat otsima siirdusin. 

Tagasi keskuses. Mugavalt kõik vajalik - söök ja müük, info ja lapsed, tulemused ja olemised, ümber metsa joonistatud palliplatsi. 

Kaks päeva suunamängudega sujus suuremate suunisteta ütlemata sugestiivselt, noil nii sumedatel pinnavormidel.

----

* Verev lemmaltsa loetakse invasiivseks võõrliigiks. Kohtasin seda esimesel päeval enne neljandat (40) punkti. Või siis vahetult pärast kolmandat (38), päris kindel ei ole. Aga igatahes metsavarju jäävas lammi osas. Tähelepanu äratas loomulikult imelise kujuga õis.