Rogaini EM San Gimignanos

 

See võis ju olla nii 15. sajandi alguses, et kui sa tahtsid end tõestada, olid noor ja andekas, pakkisid kokku oma värvid ja pintslid ja asusid teele Firenze poole, mis oli sel ajal sama tähtis kunstikeskus kui Pariis 19. sajandi lõpus. Siis tänasel päeval pakid sa kokku oma tossud ja kompassi, isegi siis kui sa pole kõige andekam ning püüad end tõestada Rogaini EMil, mille kese asus sedapuhku Toskaanas, Firenze ja Siena vahel San Gimignanos.

Koht tõotas taaskord ebaharilikku maastikku ning põhjala talvest lõunasse siirdunuile, pakkus aeg mõnusat varasuvist ilmet ja leebet soojust, mist kiiremat liikumist ei lämmatanud.

Ürituse keskus asus San Gimignanost kahe kilomeetri kaugusel Boschetto di Piemma kämpingus ning nii kulgesime reede lõunal Firenze mõnusast väiksest lennujaamast rendimasinaga mainitud kämpingu suunas, kuhu mõneks päevaks pidama jääda. Ühtlasi andis see võimaluse koju maha jätta telk ning teha rogaini ajal kultuurne ja ebasportlik puhkepaus valgete linade vahel.

No selge asi, ega ei pea sporti tehes lõpeks 24ndaks tunniks haisema ja käituma nagu mõni metsik goot või vandaal.

End majakesse sisse seadnud, oli paras enne kohaliku maakonna spetsialiteetidest valmistatud õhtusööki, mida sai manustada kämpingu restoranis koos laialdase kohaliku veinivalikuga, minna ja tutvuda lähemalt mõnede kohalike maastiku ja kaardikujutamise eripäradega. Selleks oli valida kahe modeli kaardi vahel, millest võtsime ette Monteriggioni kindlusküla, millest on ülistusluuletusi kirjutanud juba Dante Alighieri.

 

 

 

Oli üpriski abiks näha lähedalt kui läbimatult roheline võib olla rohelisega kujutatud mets ja kohaneda värvide kujutamisega kaardil, kus valge tähistas lagedat põlluala. Ning ajal, mil teised kaardikunstnikud loovad oma taieseid vaid tehniliseks materjaliks, on Itaalia kaartidel kujutatud sajandivanused oliivisalud ja viinamarjaistandused koos läbitavuse suunaga. Puudu on veel vaid küpressialleed, et paljalt kaardile peale vaadates kerkiks silme ette idüllilised Toskaana loodusvaated.

Hommik algas samas kämpingu söögipaigas paari sooja croissanti ja ergutava espresso saatel hunnitu vaatega San Gimingano keskaegsete tornidega siluetile. Mõelda, milline manhattanilik vaade võis avanada linnale tema kõrgajal, kui seal turritas 72 torni, igaüks püstiatud wannabelikus võtmes omaniku poolt, näida rikkam ja ilusam kui naaber.

Tummisema tavaari sai kõhutäiteks valmistada kämpingu majakeses, mida elu edenedes tuli jagada kohalike sipelgatega. Tõsi, lisaks kõikidel muudele puhkuseks vajaliku atribuutika, nagu pesurest ja kaks grilli, oli majapidamine varustatud ka sipelgamürgiga.

Meeleolukas hommikusöök asendus peagi kell 9 välja jagatud kaardi mõõdistamisega. Mõõtkava 1:25000, 10m kõrgusjoonte intervalliga kujutis andis juba tapeedi paani mõõdu välja. Ikka see renessanslik soov, millegagi silma paista.

Agrikultuursele idale, lõunale, põhjale sekundeeris tükike metsasemat, ent ometi massiivselt radade võrguga kaetud läänt. Punktide paigutus oli huvitav ja andis päris nuputada, millisest servast enda kuni 50 kilomeetrine tiir välja joonistada. Erilisi maastikulisi eelistusi või piiranguid ei tekkinud - sujuvat lainetust jagus igale poole. Samuti ei hirmutanud eriti ka rohelisem lääne osa, sest punktid paiknesid valdavalt teedel ning rohelisse metsa asetatud tähised tähendasid eelkirjelduse kohaselt seda, et neisse paigusse pääseb ligi ilma mitmemeetriseid põldmajarapõõsa valle läbimata.

Ka ilmafaktor, mis sai väga määravaks mullu Baskimaal, ei olnud seekord eriline tegur. Kraade 10st üle, 20st alla ning suhteliselt karge tuul jahutamas. Seega tuli lihtsalt kirja panna jõukohane punktide jada võimalike alternatiivsete lõpuosadega õhtuks ja hommikuks. Tõsi, punktide vahelisi teevalikuid tasus siiski veidi jälgida, sest mõnel puhul tekkinuks kas päris suured ringi variandid mööda teid või lotolik rohelisest otse läbiründamine.

Stardipauk pidi kostma aga 14 torninga San Gimignano linnakese keskväljakult - Piazza della Cisternalt, mis tähendas täiendavat bussidega logistikat keskusest kahe kilomeetri kaugusele. Bussid hakkasid sõeluma poolteis tundi varem ning oma marsruudi planeerimist sai jätkata endise vangla territooriumil ja ühtlasi tutvuda soovi korral vaatamisväärsustega igivanas linnas, mis pidi alla vanduma Firenze võimule kaotades oma iseseisvuse 1353.

Tšilli meeleolu siseõues aitasid luua kaks kaarti taguvat vanemat meesterahvast, kes end kogunevast spordirahvast eksitada ei lasknud ning siseruumides hiigelpannil podiseva söögi poolt levivad isukad aroomid.

11.45 oli vangla värava juures juba pilv aina närvilisemaks muutuvaid sportlasi, kel kõigil SI-pulgad veel nullimata. Ja kuigi ma olin juba varem püüdnud kahel korral erinevate korraldajate käest uurida, kus ja millal saab pulki nullida, ei jäänud muud üle, kui segaste vastuse lahtimõtestamisel võtta sisse tšill poos jälgimaks, mis päev toob. Küllap pääseb kunagi ka põõsaste vahele, mis sellega õieti kiirustada.

Lõpuks sai see, et keskpäev oli juba kukkunud, kui sportlased järjekorras oma pulki nullima asusid, et siirduda riburada pidi mööda Via del Castellot stardiplatsile, kui 12.10 nad seal linnamüüride vahele laiali pudenesid. Suusõnaliselt levis osalejate vahel kuuldus, et ka finišiaeg on vastavalt 10 minutit hiljem.


Alustasime oma ringkäiku linnaväravate poole suundudes läbi segaduses turistide voo ning esimesed punktid tagahoovide ja teede rägas tulid veidi rabedalt: 22-38. Võttis aega kohanemaks kaardile joonistatud ja joonistamata teedega ning võimalusega, et lillaga kujutatud viinamarjaistandustest võib läbi joosta.

 Kaasvõistlejad hajusid kiiresti mööda maastiku laiali ning kohtasime vaid veel omamaiseid, kes esitasid 'teravaid' küsimusi näiteks laadis: "Miks te sealt tulete?" või "Mis TEIE eesmärk sellel võistlusel on?", milledele sobisid näiteks vastused: "Me lähme 38sse." või "Katsume ühes tükis koju jõuda."

Teele sattus kohalikke, kes oma Range Rover Defenderitega põldude vahel sebisid ega pidanud paljuks peatuda ja uurida, mis me teeme, kust tuleme ja ahha, kas võib teist pilti teha, mulle väga sellised asjad meeldivad :)

Keerasime metsavahelistele radadele 93-54-59-71-72, kus leidus jälgi intensiivsest jahitegevusest, padrunikesti vedeles teedel palju ning põldmarja ja luuderohu liaanidest põimitud pöögisalud vaheldusid taas viinamarja põldude ja oliivitukkadega. Riskisime teha mõned otselõiked läbi rohelise, kuid trajektoor muutus seal kohati päris sakiliseks otsimaks auke põõsaste vahel või vältimaks päris järske ojakaldaid, mille kõdunematud pöögilehed libisemisaltiks muutsid.

Sattusime mõneks etapiks kokku ühe Läti tiimiga, kelle tempo oli teedel meist oluliselt kiirem, aga keda punktis taas kohtasime, kui nad olid aega kaotanud mõnd rohelist läbivat otselõiget tehes. Kõik see veenis aina rohkem radadelt kõrvale kaldumist vältima.




33ndast punktist 87 poole liikudes sattusime täbarasse olukorda, kui punktist lahkudes asfalttee äärde teise nurga all tagasi jõudes selgus, et sinna pääsemiseks tuleb ligi kahemeetrist betoonvalli mööda üles tõusta. Seekord oli kasu valli ääres kasvavast jändrikust ogalikust põõsast, mille okstele astudes õnnestus leida toetuspind ülespääsemiseks ilma, et taime okkad tossu taldu päris sõelapõhjaks muutnuks.

Jõudnud 49sse, oli päev teinud oma töö ning võttes lageda ääres viimaseid päiksekiiri, vaatasime üle oma edasise trajektoori väikese eine saatel - mind turgutas üks kotti poetatud singi-juustu võileib poole liitri kokakoolaga. Jaan krõbistas ka midagi, aga sealt alates läks asi imelikuks. Jaan kippus tõusudel ähkima rohkem kui mina. See oli kahtlane.

Liikusime poolhämaras veel lampideta 51-88-73 ning 62 juurde orvandisse sukeldusime juba lisavalguse jõul kottpimedas. Pimedus ikka halvab meie tegutsemisvõime. Ei suutnudki kohe esimese hooga punkti leida. Kui pärale jõudsid ka teised võistkonnad, sai hõredamas metsas nende valgusvihkude liikumise järgi täpsemat aimu punkti võimalikust asukohast. Piisab meil vaid pimedas korra teerajalt metsa sattuda kui muutume peata kanadeks.

 Jaani kehakeel läks aina kahtlasemaks ja selgus, et ta ei suuda kuidagi manustada kohalikku mineraalvett, mis joogina kaasa sai võetud ning kogu sisemuse keerlema oli pannud. Käisime ära 42 ja 57, hüppasime teeradadelt kõrvale 56 leidmiseks ja keerutasime ennast natuke segamini pimedas lagedate ja teeradade vahel vahede tegemisel, et jõuda 36sse. Kuid pärast seda lahkus Jaanist kõik päeva jooksul vee ja toiduna tarbitu mitte just tavapärasel viisil. Kuna oli pime, siis ma õnneks ei näinud kui hall ta näost olla võis. Aga mis värvi sa ikka oled kui energiavaru on nulli lähedal pärast kümneid läbitud kilomeetreid.

No siin ei olnudki enam muud kui leida mõistlikum tee keskusesse tagasi. Südaööst oli juba omajagu üle kui veel 70 järgi käisime, pimedas teeriste segamini ajades ja lisahaake tehes. Punkt asus miskis omapärases põõsalabürindis ning künkaharjalt oli tuledes särav San Gimignano juba näha.

Pusserdasime veel ühst majadekobarast möödumisel, pimedas ei lugenud väga hästi teid välja ja majade ümber nad kipuvad päris looduses paljunema, hoovist ei tahnud ka päris otse läbi marssida. Või kuidas käituksid sina kui su suvekodu akna taga öösel kaks pealampidega tüüpi kakerdavad. Siin võib toskaanalik sõbralikkus otsa saada.

Ja kuigi punkt 21 oli viinamarja väljade vahel käeulatuses, tundus sellel hetkel ainuke väärtus pääseda mõneks tunniks horisontaalasendisse, et vaadata uue päeva valguse saabudes, mis tunne on ja mida hommikuga veel peale hakata.

Tõsi, mul endal seekord sellist kesköist totaalset ärakukkumist ei tekkinud. Tavaliselt muutub pimedas ja unisena soodes ja padrikutes paiknevate punktide püüdmine mõneti ääretult vastumeelseks ja mõttetuks. Võib-olla sel korral lihtsalt polnud neid ebameeldivaid punkte. Polnud soid ega pimeduses lõputuna näivat metsa. Olid pidevalt ümbritsetud tsivilisatsioonist - tihe radade võrk, külad ja põllukultuuride väljad. Võib-olla kogu see toskaanalik kergus lihtsalt ei mõjunud nii raskepäraselt ja väsitavalt. Ilm ei kurnanud samuti nii nagu näiteks kuumus Hispaanias või Ameerikas. Fauna ei rünnanud nii nagu Venemaal või Baltikumis. Jalad kuivad ja villivabad, võib-olla mõni valuga kiusav põlveliiges pidevast üles-alla laskumisest.

Hõljud nagu inglike mööda maastike mõnel renessansi aegsel maalil. Kui sind ei ole just tabanud õõvastav sisemine tühjus, mis manab näole rohkem traagilise märtri kandilise ilme.

Hommikune ring oli plaanitud arvestusega, et see on läbitav ajaliselt juhul kui äragata kell 6, tagasi rajale pääs mõned tunnid hiljem, kärpis seda mõnevõrra.

Nüüd oli Jaan jälle see reipam ronija ja minule näisid nelja kõrgusjoone kaupa võetavad viinamarja põllud päris kurnavad. Võtsime lähikonnast 65-30-35-27 ja minu keeldumisel jätsime käimata 44s, mille jaoks teoreetiline ajavaru isegi vist oli.

Nagu see midagi enam päästnuks. Lõpuprotokollis ilutseme vaatamata juhitud tähelepanule endiselt meesveteranide klassis eelviimasel positsioonil :)

Lõpuprotokoll näeb veidi selline välja nagu keegi oleks selle kuulmise järgi stardilistist ümber tippinud. Näiteks Eduardist on saanud Edward ja üleüldse on kõik osalejad Itaaliast.

Välisel vaatlusel oli kerge tekkima ettekujutlus, et kõik on selline nagu see 16. sajandi lõpust on jäänud, mil Firenzet ja Toskaanat iseloomustab selge tendents enesessetõmbumisel ja seisakule. Firenze oli muutunud rantjeede ja ametnike elukohaks, nagu tänapäevalgi.*  Ja näib pisut üllatavgi kui laual on arvuti SI-pulkade mahalugemiseks, mis põhimõtteliselt siiski töötab.

Sealkandis ringiliikudes isegi nagu ei taju mingit vajadust tänapäevase kõrgtehnika järgi. Kõik näib sujuvat sajanditetaguses rütmis sajandite tagusel viisil. Ilma tõblemiseta, optimistlikus toonis, ilu ja naudinguga. Sööd ja oled ning ei mõtle luterlikul viisil, et kui kõik on nii ilus ja lihtne, siis peab kindlasti midagi halba selle peale juhtuma.

Aeg-ajalt on siiski pidanud toimuma elu ühtlast kulgemist muutnud murrangud, näiteks tekkis meil Jaaniga arutelu, mida nad panid pizza peale tomatipasta asemel siis kui Ameerika ei olnud veel avastatud.

Hingesoojendav oli näha, et poodiumile jõudis ka igavesest novembrist tulnud kaasmaalasi ning mitmed suutsid end pressida sellele päris lähedale.

Orienteerumist oli kindlasti kordades vähem kui varasematel rogainidel, tähised olid eemalt näha ning neid ei pidanud otsima põõsatihnikutest kraavides või peidus koobastest, mis muidugi lahjendas üldist seikluslikkust kui see on rogaini eesmärk.

Meile sobis aga hästi seekord see osa rogaini eesmärgist, mis on võõraste maastike uudistamine ja kohalike kultuuridega tutvumine, sõbralikus seltskonnas, väikese kehakultuurse elemendiga.

---

* Giuliano Procacci, 'Itaallaste ajalugu'

Kaart: http://www.rogaining.it/images/Meiting/Risultati/Finale_x_stampa_mio_bassa.jpg