Jukola 2015

Neli naist, mees ja poeg.
On normaalsus, et need liiguvad kesakuu keskpaigas põhja suunas.
O-muie suul.
Nagu mullu ja tunamullu ja nii mitmedki muud mullud ettepoole.

Ja kuigi Jaan püüdis kokku panna 7-vahetuselist võistkonda meeste öiseks jooksuks, kus tema on 1. ja 7., Raiden 3. ja 5. ning mina 2., 4. ja 6., jäi nii, et kell kaks päeval rivistus Venlaks ligi 1400 naise seas SK Aasa 5 koosseisus Tiina-Maari-Reet-Siiri. Tundus reaalsem.

O-rahva voog koondus nädalavahetuseks seekord Turust 15km kaugusele Paimio kogukonna maadele. Suurem osa keskusest asus ümber ja kõrval spordikeskuse, nagu sisesuusarajamaja, kardirada ja mitmed muud bituumenkattega väljakud. Kõik see vähendas oluliselt tolmu, mida jagus siiski laupäevasesse päiksekuumusesse ja pori, mida taganuks pühapäevane vihmasadu.

Enne kui pühapäeva varahommikul kell 5.49 vihmapiiskade krõbin üles äratas, oli saunapäev. Laupäeval ebatavalises üle 20-kraadilises soojuses ja päikselõõsas sai tippida mööda halle kaljusid, sahistada samblapurus, tolmutada mustikavartes, tuuseldada mööda männikut. Ja veel. Ja veel. Vahel lõikas sisse mõni risune raiesmikunurk, läbitungimatuse piiril võsa või veesilm.

Esimese vahetuse startijana püüdsin vudida koos teiste koduperenaistega K-punkti poole ilma, et kaarti üldse lahti teeks. Mingil hetkel tundus see aga siiski asjakohane - kiire pilk ütles, et mõttevaba lidumine võib jätkuda liinialuseni, sealt radamööda edasi ja siis hoog maha, et jõuaks ka ümbruse pinnavormidel silma peal hoida.

Mingil killukesel hetkel oli aga maastikutaju kadunud ja selle asemel, et  hetkeks aru pidada, siblisin uduumbes vooluga kaasa ja iseenesest mõista valesse punkti. Õnneks ei läinud kaua väljamõtlemaks ka ilma suulise lobata, kus asun, kuid mõnisada meetrit edasi-tagasi mustikapuhmaste vahel oli naksti tagatud ning punktist liikuma hakates näis, et nüüd on kogu mansaft eest kadunud. Siiski-siiski, hakkas vastu- ja külgsuundadelt aga kohe liikuma teisigi kanapäid, kes oma esimest punkti alles otsisid.

Hanekari kaagutas ka teise punkti hajutuspiirkonnas, kuid siin liikusin ise kindlalt punkti ning nii mitmedki kanad jäid liivasesse männikusse maha siblima.

Kolmas-neljas punkt ainult koibade liigutamise vaev. Etapp 4(126)-5(45) aga pikk teevaliku variante võimaldav faas. Selekteerisin liikumistrajektooriks metsaraja, järvekese juurest üle risuse alusmetsaga raiesmiku arstipunkti kõrvalt, künkanukist paremalt jälle radamööda liikumise. Loha aga venitas hoopis teiselt poolt mäge. Roheline tihnik osutas visa vastupanu ja sealt andis ennast läbi pressida, lohad olid välja arendamata ja tea, kas kaarega ümber tihniku paremalt metsaveo teelt liikudes ajavõitu saanud oleks.

Edasi jätkus Soome klassika, punkt punkti järel kaljustel nukkidel, objektideks kivid ja kaljuservad. Lossadi-lossadi rajad läksid risti-rästi üle lagedate kaljude ja mõte tuli hoida kaardis. Pusserdamiseks läks 10(49)ga kui veidi ära kaldusin ja kaljumustrit välja ei lugenud. Poolenisti aimamisi arvasin end õige kivi kuhila juurde.

Punktist 12(129) hakkas juba selgelt tagasitee, lõik laial teerajal läks aga hädiselt - jaks hakkas kaduma ning viimase kaljukünka otsa turnimine nõudis endale juba lugude väljamõtlemist, miks ma peaksin ikka sinna otsa ronima.

Järsku hakkasid rahulike mammide asemel, kes üldiselt lohas selja taga püsisid, mööda trügima ridamisi nahaalsemaid tüüpe - selgus, et esiotsa välejalgade teine vahetus hakkab samuti lõpetama. Taaskord tõdemus, et aeg liigub kahes suunas - keegi liigub sust kiiremini samal ajal kui ise aina vanema otsa suunas liigud, aga sina oled ikka vanem kui see möödaliikuja.

Liig filosoofiliseks ei lasknud aeg siiski minna, juba terendaski vastu lõpusirge, mille jooksul katsusin paaniliselt meelde tuletada, mis number kaardi ma plangult Maarile võtma pean, kuniks taipasin seda enda kõhu pealt vaadata. Nii soe juba peast.

Lähetasin enda asemel Maari punktide otsingule ning ise võisin pärast sellist sauna metsas, võtta paari kilomeetri kauguselt telgist oma pesutarvikud, et siirduda tagasi duššlasse ja sauna, mis sisaldas liiga palju skandinaavialikult heledaid paljaid kehi, et mitte öelda, tekitas mingi kehaküllusefoobia. Leidsin riietusalalt siiski ühe hõredama nurga, küütlesin päiksepaistes dušši all, päris täpselt mõistmata, miks sellises sportlikus-metsikus massipsühhoosis on oluline osaleda.

Jaani plaani asemel teostada end öösel jaaniussikestena metsas, realiseerisid nad Raideniga ennast rohkem päevakoertena, kes olid mõnda aega soojas telgis põõnutanud ja siis kadunud massiivsete spordikaubanduse väljapanekute ja müügilettide vahele.

Tõsi-tõsi, möödapääsmatu on uuendada pesakonna tossuvarusid just Jukolal, sest pakutavate mudelite hulk ja suurused on üüratud võrreldes oludega siinpool lahte, rääkimata rahaliste ühikute säästust - pea 50 euri paarilt. Materiaalse kodanikuna ei pruugiks ju rohkem arutledagi, miks Jukolale üldse minna.

Punktiotsingutelt kivirünkade vahelt pudenesid telkasse järgemööda oma soorituselt Maari, Reet enne ühisstarti ja Siiri - kõik kokku niipalju tõhusalt, et krõbisme järgmiseks korraks ühe stardirivi võrra ettepoole. Põhieesmärgi saavutamiseks, jääda 1000 sisse, oleks pidanud kamba peale 18st tädist veel mööda kammima. On, mida Lappenrantas jälle püüda :)

Laupäevane ilm oli sootuks leebem kui mullu ning lasi suure ekraani taga kaasa elada mees- jaaniussikeste öisele aktsioneerimisele kivide ümber, kui meeletu väsimus sinna samasse sõnajalgade vahele pikali viskama poleks kiskunud, nagu mõni seitsmest vennast.

Lohistasin end telklasse kuppelmajja ning Helsingi-Turu kiirtee ühtlane müdin ja portatiivsete plastpeldikute lõputu uste plõnnimine uinutas unele. Samal ajal kui tuhanded meesartistid jätkasid rambivalgel oma kestvat punkti otsingut.

Hommikupudru kõrval hoopis teiseks pööranud ilmas, kus vihm kohvi lahjendas, läksid rajale need tuhatkond meest, keda kaaslased sinna veel lasknud polnud ning lõbusamad lood räägivad täna tõelise Soome sisuga teise vahetuse mehest, kes metsas 9 tundi viibis, mille kohta Jaan tõdes, et hakka või uskuma, et osalemine oleks siiski võimalik.

Autotäis naiskonda elas teel sadamasse välja esimesed emotsioonid kaardimaterjali peal. Ikka leidus mõni loha, mis ei viinud otse punkti, ikka jäi kontrollimata mõni suund, ikka oli tekkinud segadus mõnest kaljutippude ja kivide kombinatsioonist, ikka oli veel mõni krutskiga koht.

Ja nii ikka lähed ja oled aina uuesti. Mingi seletamatu põhjamaise riituse osa.