Joon. Botaanikaaias. O.

Oo, millised lõhnaklumbid.

Linnaorienteerujatel oli täna liinile kogunemine Botaanikaaia väravas. Konventsionaalse suund-o kõrval valikute hulgas ka ebatavalisem joon-o.

Et ikka kõik õitsejad üle nuusutatud saaks, võtsin pikima joon-o raja ning muudkui tiirlesin põõsalt põõsale ja peenralt peenrale nagu meeltesegaduses mesimummike. Ainult kollased triibud taguotsalt jäidki veel puudu.

Peamiseks keerukuseks kujunes üksikud puud maastikul ja kaardis õiges kohas valgete ja roheliste laikudega puude gruppideks defineerida. Nii et mine tea, milline dendroloogilisse kooslusse peidetud punkt just õigeks või valeks osutus. Kavaluseks, et erinevate radade looked samas paigas ühel juhul õigeks ja teisel valeks punktiks osutusid.

Õnneks ei ole botaanikud liialt geneerilised tüübid pidevalt uusi peenraid oma aeda rajama ja nii esines vaid justkui mõnes üksikus paigas erisusi kaardist, aga mine tea, võib-olla see oli hurmavate lõhnade üledoosist. Igatahes nii aromaatset päevakut, kus iga nurga taga aina uus annus joovastavat odööri varitseb, ei meenugi.

Hunnitult amüsantne o-õhtu nonde pikkade päevade lõpus, mil valgus ei lähegi koju. Ja väsid lõhnade pealetükkivusest enne kui päike.