Kasvamised - Ilves-3 2015

Lehekuu esimesed päevad viisid selgi aastal põhjapoolse pesakonna väljasõidule lõunapoolsematesse laantesse. Mullusele sarnaselt ühitasime võserikus rassimise veeprotseduuridega, jäädes seekord osalt läbiproovitud Aura Veekeskuse ning osalt täiesti läbi magamata Villa Margaretha juurde.

Töörahva püha pärastlõunaks jõudis mõnusasse männimetsa, Tartust kagu suunas Roiu ja Võnnu vahele Uniküla kanti, mõnigi sada o-huvilist. Meile täiesti läbi müttamata künkad.

Mustmulla rajoonist pärit poisiklutile tekitasid punasel teerajal vastuläikinud roosad lombid küsimuse "Mis see on?" "Neil on siin selline muld", pakkusin vastuseks. Mõnele meist seni nägemata maapinna koloriit. 

Võtsime stardis positsioonid sisse, Raiden sel aastal ilma nöörita M12 rajal, Jaan M21B ja ise N40 joonel. 

Algus läks rabedalt, kuidagi visalt toimus kohtumine harjumuspärasest volüümikate pinnavormidega. Aimamisi ja kobamisi tulid tähised ette, kuniks viiendas (81) punktis end võõrast tähisest sedavõrd heidutada lasin, et korraks päris segadusse sattusin. Kaasvõistlejate voog ja tulv künkast allapoole andis aga vihje, mis trajektoorilt punkti võiks üles korjata. Labaselt tekkinud segadus aitas koondada keskendumisvõime ning maastikukujundid osutsid edaspidi väga selgeteks. Võib vaid diskuteerida, kas viimasest (73) punktist finišisse oleks pidanud minema paremalt või vasemalt poolt lodu. Eks ma läksin vist ikka valelt poolt.

 
Jaan jalutas punkte läbi üpris samas headuses kui tema küljeluu. Mõnes paigas pisut susserdades, aga suuremate ekslemisteta keskuses tagasi. No kas küljeluu võiks üldse saada algmaterjalist paremini või halvemini orienteeruda.

Jättes inimtekkelise tohuvabohu - missugused tegelased just täpselt missugustest on kokku pandud, siis meie tekitatud järglasega olid kahtlased lood. Tema orienteerumiskõlblikkus lõuna metsade nöörita M12 rajal oli mõnevõrra kaheldav.

Natuke närvi hakkasin minema kui Raiden ei olnud veel oma 2,1 km matkalt kahe tunni möödudes keskusesse naasnud. Telefoni suutis ta enne tühjaks mängida ja seega jäi ainult fantaseerida, kas kõik on ok või kõik ei ole päris ok. Teades Raideni maniakaalset visadust tähiseid otsida ja tema oskamatust reljeefi mõistlikult lugeda, võis karta et ta on veel kuskil metsas innukalt pusimas. Kuna keskuses ikkagi väga hõredaks jääma hakkas, sain Meelikeses abiga M12 kaardi ning otustasime Jaaniga talle vastu liikuma hakata.

Noh, ei. Ja kuigi ma suutsin korra mitmeid absurdsusi ajudest läbi lasta, koos mõeldamatute päästeoperatsioonidega, mida käiku lasta, siis sisemisest paanikat polnud. Jõudsime tatsuda üle lõpu raiesmiku, esimesse tihedamasse metsavööndisse, kui ühe künka otsa Raiden ilmuski, suhteliselt loogilises suunas, kui tal kaks punkti oli veel jäänud, neist otsitav selle sama lodu taga, millest ma vale kaarega ise mööda tulnud olin. Ta oli juba umbes tunni jagu ümber vale lodu keerutanud ning eelmised punktid ei olnud ka just kõige ladusamalt kätte tulnud. Olin teda hoiatanud, et võtku vaevaks ka kompassi kasutada, sest mitte kõik punktivahed ei pruugi mööda radu ringiga kulgetavad olla. Ise ta väitis, et ta polnud kordagi eksinud ja osanuks iga hetk keskusesse tulla, aga lihtsalt ei leidnud punkte ülesse. Pealegi päikseloojanguni oli ju veel aega.

Tänud Tarmole ja teistele korraldajatele, kes kannatasid ära oodata käbi, mis kännule väga lähedale kukkunud on, st traditsiooniliselt ilveslaste õhtut metsas pikemaks venitama kipub.

Järgmiseks päevaks sai Raiden laetud telefoni taskusse ja pealeloetud sõnad kaasa, et kui ta stardist kaks tundi metsas on olnud, siis ma helistan talle. Oo-jaa, ta võttis nüüd ennast kokku ja sumas 2,5 km raja kuus minutit alla kahe tunniga. Viimase punkti eel kui kaks tundi täis tiksuma hakkas, olla ta mõelnud umbes nii - emme, ära helista mulle, ma saan hakkama. No ja oli muidugi maru rahuolev, et tõesti abita kontrollaja sees pärale jõudis.

Ilmselt on selles vanuses tõsisemas metsas lapsed, kes on saanud korraliku o-trenni ja neil ei teki erilisi orienteerumise- või kaardilugemise raskusi. Ja siis on mõned üksikud vastutustundetud vanemad, kes oma järeltulija paljalt mõne päevaku pealt suurde ja võõrasse metsa ajavad ja lapse iseseisvale mõtlemisvõimele loodavad.

Ilmsesti on Raiden metsas olles väga kaugel soovist võistelda, kuigi samas on see talle tähtis, kuidas ta lõpptulemus teiste kõrval välja näeb. Kuigi mulle tundub, et ta suudab mingid seitsesada muud asja puude vahel uidates vahepeal veel välja ja selgeks mõelda. Kas pidada seda keskendumisraskuseks või hoopis lapsepõlves olemiseks või veel millekski kolmandaks, kus see suurtele inimestele nii tähtis võistelemine ei olegi tegelikult üldse tähtis. Justkui mingi sunduseta siht - piiratud vabadus. Mine metsa, aga tule õigel aja välja. Nopi punktid, kuidas tahad, aga õiges järjekorras. Aga üldiselt, saa hakkama. Drillimata ja rangete juhisteta. Üdini loomulikus keskkonnas - lapikeses Eestimaa metsas.

Öeldakse, et vanemad kasvavad koos oma lastega. Siis, kui nad lasevad üksteisel kasvada.

Tulles ebapedagoogiliste heietuste juurest tagasi sündmuste keerisesse, siis tuleb nentida, et ka teine päev ei lajatanud eriliselt kaelamurdvate teevalikuetappidega ega toonud platsile (h)igirõvedaid maastiku üllatusi. Ainumas tähelepanek, mis mul saabus esimesse punkti minnes - miks kõik küll nii kribu on ja mille osas Jaan lõpuni mõtiskles, miks ta küll punkte varem ootab - mõõtkava oli suurenenud 1:15 000-le.

On karm tõsiasi, et sellistel puhkudel olen sunnitud kaardiga mõnes lõigus erilisse lähisuhtesse astuma, mis näeb eemalt välja nagu tõrksa taltsutamine - kaart silmnägemisele ligemale ja siis jälle kaugemale nii, et käed lühikeseks jäävad ja siis jälle kaart nina alla ja tagasi. Aga kui fookuse paika sain, siis kulges reljeefi tunnistamine hõlpsalt.

Ilvesele ebatavaliselt säästis maastik seekord traditsioonilisest okka- ja oksatätoveeringust, millega käed ja kintsud tavaliselt kaetud on. Ning teise päeva järel oleks olnud isegi indu ja jaksu ka kolmas päev maastikul veeta, erinevalt mõnest varasemast korrast, kus rüselemine pokutihnikutes kontorikuubikukujulise kere päris ära kurnanud on.

Kasvasime koos kevadega. Või mis me sinna õieti läksimegi.

Võib-olla kohtuma jänesevolaskiga.

Võib-olla pistma nina imeliseimal aastaajal rohelise kulla sisse. Otsima kasvamise kohti.


Laupäevase tagasitee Märjamaa poole joonistasime läbi Põltsamaa, et võtta üks hunnitu eine Kohvik O's.

Kehtna ja Rapla vahel joonistati meile aga pikalt topeltvikerkaart. Tee või terve autoatlase lehekülg 54 riste täis, et kullapaja asukohad paika saaks.


Comments

Väga lahe lugemine ning ilusad pildid.

Popular Posts