Uurded, moonded ja siilid
Sulgen end tööpäeva lõpus betoonparkla -2 korrusel autosse. Urgitsen tänavale ja sõidutan end tipptunni harjal looduse lummusse.
Vahetan kesta ontlikust kontorivormist o-esemete vastu. Nii muudab mahajäänud juuksekummi asemel tagurpidi pähe tõmmatud vihmanokatsi kasutamine mu kergelt eelmisest sajandist pärit hipiks. Tunnike metamorfoosiks, et haihtuda kõrghoonest metsikute põõsaste vahele.
Lähen ja lendlen siis nii. Laualasmaa mändide all ja klindijärsaku serval. Merekalda veerul ja rannakibuvitsade kraapida. Justkui mõni stiihiline siil.
Laulasmaa kaart ja maastik on midagi sellist, et kui oled õige koha peal, siis on kaardil kujutatud reljeef olemas, aga kui kulged mööda reljeefi, siis sellist kaardil küll ei ole. Mingi mõistete erinevus minu ja kaardi vahel. Mõnede tähiste tabamine markeeritud pinnavormil toimus iseeneslikult. Ilma arukama juurdlemiseta, kus nähtav kaardil päriselt asub. Lihtsalt sattusin punkti.
Kui jätta kõrvale etapi 14(55)-15(57) teekonnale jääv ilmsesti eriti o-vaenulik kuri peremees, kelle eravaldus oli sambarohelise õuealale lisaks veel punaselt läbi triibutatud ja mulle näis, et ka punaste lipukestega looduses tähistatud, siis tundus nagu see rada oleks juba olnud.
Võib-olla see tuleb sellest, et tolle peisaaži iseloomulikud detailid on kuidagi eriti sügavalt mällu sööbinud. Rada läbides rullus lahti justkui mõni varem vaadatud linalugu. Ometi on sealse kandi võtted kordset vaatamist väärt. Lehekuises tonaalsuses oligi vist veel silmitsemata.
Punkt 31 (16.) oli ennekuulmatult kauni männi all. Meretuulte meistriteos.
Vahel teevad kadedaks need siilid, kes kontorimelust kolmeks nädalaks põõsaste vahele militaaruurdeid tekitama on läinud. Kui vaadata asja ainult ruumilisest küljest ja sisu ning vorm kõrvale tõsta.
Vahetan kesta ontlikust kontorivormist o-esemete vastu. Nii muudab mahajäänud juuksekummi asemel tagurpidi pähe tõmmatud vihmanokatsi kasutamine mu kergelt eelmisest sajandist pärit hipiks. Tunnike metamorfoosiks, et haihtuda kõrghoonest metsikute põõsaste vahele.
Lähen ja lendlen siis nii. Laualasmaa mändide all ja klindijärsaku serval. Merekalda veerul ja rannakibuvitsade kraapida. Justkui mõni stiihiline siil.
Laulasmaa kaart ja maastik on midagi sellist, et kui oled õige koha peal, siis on kaardil kujutatud reljeef olemas, aga kui kulged mööda reljeefi, siis sellist kaardil küll ei ole. Mingi mõistete erinevus minu ja kaardi vahel. Mõnede tähiste tabamine markeeritud pinnavormil toimus iseeneslikult. Ilma arukama juurdlemiseta, kus nähtav kaardil päriselt asub. Lihtsalt sattusin punkti.
Võib-olla see tuleb sellest, et tolle peisaaži iseloomulikud detailid on kuidagi eriti sügavalt mällu sööbinud. Rada läbides rullus lahti justkui mõni varem vaadatud linalugu. Ometi on sealse kandi võtted kordset vaatamist väärt. Lehekuises tonaalsuses oligi vist veel silmitsemata.
Punkt 31 (16.) oli ennekuulmatult kauni männi all. Meretuulte meistriteos.
Vahel teevad kadedaks need siilid, kes kontorimelust kolmeks nädalaks põõsaste vahele militaaruurdeid tekitama on läinud. Kui vaadata asja ainult ruumilisest küljest ja sisu ning vorm kõrvale tõsta.
Comments