London City Race 2013

Sel ajal kui sügis moodustas avapauguks Eesti kohal erikujulisi värvilisi pilverünkasid, valitses Londoni taevast massiivne hall laam.

Põhjamere saarele oli pühapäeva ennelõunaks kogunenud kirev seltskond saarelt endalt, asumaadest ja asumaade tagant. Kõik vaid selleks, et teritada o-vaimu Londoni linnajooksul Koerte saarel, täpsemalt Docklandis, 1990ndatel rajatud ambitsioonika Canary Wharfi kinnisvara territooriumil ja ümber selle. Isle of Dogs on kant, kuhu niisama nuuskima minna ei viitsiks või kui siis brittide pealinna oleks külastatud juba nii palju, et kesklinn end ammendanud oleks. Isle of Dogs´ist üle Thamesi vastaskaldale jääb Greenwichi nullmeridiaan, mis tähendas, et orienteeruda sai nii ida kui lääne poolkeral.

Et võistluspäeva hommikul eelnevalt suuri otsinguid mööda impeeriumi pealinna mitte korraldada, oli Jaan hankinud toa ärimeestest nädalavahetuseks vabaks jäetud Hiltonist, soodsa hinnaga (normaalsuuruses tuba samaväärse kesklinna igeriku kapptoa asemel) otse keset võistlusmaastikku. Küsimus tekkis, kas hommikusöögiks muu tavapärase seas black puddingu nime all verikäkki pakkuda on pigem Hiltoni või inglise eripära. Aga maitses suupäraselt.

Sündmuse keskus paiknes ühes koolimajas, üpris kohe jõe alt läbi mineva Greenwichi jalakäijate tunneli juures, kus töölised veel 1980ndal kerge vaevaga dokkidesse kaubalaevu lastima pääsesid. Nüüd kasutavad tunnelit peamiselt turistid ja Koerte saarele kulgevad päevas ligi 50 000 hästilõhnastatud tegelast pilvelõhkujatesse bitte ja pabereid lastima tunneli asemel Docklands Light Railway'ga. Automaatsed juhita rongid, millega tuli o-inimestel omakorda keskusest starti liikuda, et siis kaardi põhja osast läbi Canary Wharfi ja dokkide keskusesse, Thamesi juurde, kaardi lõuna ossa ennast tagasi smugeldada.

Sel pühapäevasel varajasel tunnil kulges kahe jaama vahel Island Gardensist West India Quaysse suurel määral vaid numbritega tähistatud kodanikke, numbri peale trükitud ka ühe otsa sõidupilet. Jaan sattus keskustelema ühe Oxfordi tudengiga, kellega nad jõudsid 15-minutilise sõidu jooksul ära arutada lisaks elementaarsele osale inglaslikust vestlusest, kust keegi pärit on ja kuidas ilmaga on, ka selle kui palju rohkem meil Eestis ikka orienteerumismaastike on ja kui metsik meie loodus on, kui ka selle, et me maastikke siis Soomest juurde käime külastamas kui endal väheks jääb, kui ka selle kui hästi orienteerumine ikka Inglismaal levinud on, mis pidavat viimasel ajal just üliõpilaste seas pop olema.

Seda, et Koerte saar ei ole kaugeltki mitte ainult klaasist kõrghoonetega bürood ning maaalused šikid poodide alleed, modernseks vuntsitud vanad kaubalaod, moodsate elumajade rõdudeks disainitud lossimiskraanad ja tänava kohal kolisevad imerongid, saime näha ja imestada oma punktitähiseid taga ajades.

 

See on ka tükike heinamaad lammaste ja laamadega, kes Kanada torni ja teiste klaashiiglaste taustal rohtu mäluvad, see on ka laias ampluaas elumaju üpris ilmetutest paneelmaja laadsetest kuni sopiliste ja vuntsitud ridaelamuteni Thamesi kohal hurmavate vaadetega maailma aega loendavale Greenwichile.

Kümnest hommikul jõudis West India Quay rongipeatuse kõrvale North Docki äärde, stardipaika sadu o-huvilisi, kes järjest majade vahele liikuma pääsesid. Endale maksimaalselt pikima vaatamist väärivate paikade lehitsemiseks, olin valinud naiste eliitraja, mis ei tähendanud midagi kaelamurdvat o-tehnilises mõttes, küll aga ohtralt teevaliku ülesandeid ja kaheksat linnulennulist kilomeetrit ehitiste ja sildade rägas.

Kaart oli ülemõistuse täpne ning vaid korra sattusin suuremasse segadusse paberil kujutatu ja reaalsuse vahel, kui avastasin end majaaluste garaažide maailmast, kuigi otsisin hoopis kahe maja vahelist kitsast läbipääsu (etapp 4 - 5).

Iseärasusena oli Thamesi kaldapiir maha märgitud mõõna järgi ja nii oli üks punktitähis paigatatud kaldarajatisele, mis tõusu ajal oleks juba akvalangi nõudnud.

Just raja esimeses osas, mis oli maha märgitud Limehouse'i (etapid 1-8), oli põnevaimat nikerdamist ning selguski, et vaid eliidi rajad sinna viisid. Naiste eliidis jooksis Kirti end kuuendaks ja kuigi ma just lausa ei pikutanud rajal, on ajavahed minu ja tõelise eliidi vahel poolkerade vahelised.

Kaardi teises osas (9-18) Canary Wharfi klaasmajade ja dokkide vahel, oli rohkem kiirust võimalik arendada, kuid valvsust ja tähelepanu ei võinud kaotada, sest eksisteeris mitmeid lähedasi punkte nii, et tasus jälgida, kas nopid punkti ikka õige kai nurga või pargi kujunduselemendi küljest.

Raja kolmas osa sujus elu- ja puhke-rajoonilisemas kandis, kus sai silmitseda erineva sotsiaalse kuuluvusega kodanike elupaiku, nautida vaateid üle laia Thamesi ja teha tutvust Mudchute pargi metsikuma osa ja seal paikneva minizooga.

Kuni 12-aastaste jõmpsikate rada peamiselt turvaliselt pargis kulgeski ning nii oli neil üpris vähe eksimislootust. Jaan ja Raiden jõudsid stardipaika, kui korraldaja alles rahulikult asju sättis, kobistades vahepeal autosse võileibade ja tee järele ning võttis aega aruteluks võrdluseks laste radade keerukuse üle neil ja meil. Raiden, ilmselt tulenevalt oma hiiglase kasvust (pidevalt olen sunnitud 3-5 aastat vanematele mõeldud rõivatükke talle soetama) põhjustas ka seekord olukorra, et oleks 16-aastaste rajale saadetud ning ainult Jaani veenimisjõud päästis seisu. Rada ise oli seekord aga ilmselgesti lihtsam kui mullu, nii et ega 16 aastaste oma poleks eriti liiast vast olnudki. 

Jaan müdistas meeste eliidi rada, mis kulges üpris kattuvalt minu marsruudiga ning täiendavad kaks kilomeerit oli saadud punktidega kaardi lõunaosas läänepoolkera ära kasutades, seevastu kui mina peamiselt vaid idapoolkeral tuiasin.

Ääretult põnev rada, mõnusas seltskonnas, superkaardiga, arhitektuurselt huvitava arenguga alal, Londoni sellises linnaosas, kus Eestist väljarännanud hotelli hommikusöögi nooruke teenindajapiiga, kes meie päritolust ilmselgelt ähmi täis läks ja meile ekstra tähelepanu pööras, tõdes, et pole oma mitmeaastase eemaloleku ajal veel kordagi sealkandis eestlaste otsa sattunud.

Iseenesest tasuks Greenwichi, millele üldiselt turistiteatmikes tähelepanu pöörtakse, minna külastama just läbi Koerte saare, üpris seda sama marsruuti mööda, mida rajameister meid seal ringi vedas. Something completly new London.

Kord juba nii kaugele jõudnuna, ei saa ju jätta kogu külastuseesmärki vaid sportlikele saavutustele pürgimiseks ja nii sai sel korral vaadatud ja imestatud Teadusmuuseumisse välja pandu üle lisaks niisama tänavatel uitamisele ning lastud kõrval kuulata ja ajul nuputada, kas me sellist Queeni tahtsimegi, muusikali "We will Rock You" taustal. Etendus, mida on Dominioni teatris juba üle 12 aasta järjepanu mängitud.

Londonis justkui ei olekski karvavõrdki oluline, milline sa välja näed. Edasi läbi elu veab vaid see, mis on su sees. See, miks sa midagi teed, mis on pärit sinust enesest. Albioni saare pealinn on veidral viisil üks neid paiku, kus oleks olemas justkui see tõeline vabadus, olla mis iganes, ainult iseendale, ilma kammitsevate raamideta, mitte sellepärast et nii on kombeks. Võib-olla see on sügavalt näiline ja petlik ning kusagil on arhailine briti kombestik, mille järgi on kõik harjunud sadu aastaid tegutsema. Või just see, et on olemas mingid nähtamatud, absoluutselt iseenesestmõistevad reeglid, annab võimaluse tegutseda priilt.

Mis kaudsel kombel on hoopis nagu suures metsas elamise efekt. Kõik need ilma otstest kokkukuhjunud inimesed moodustavad orgaanilisi megastruktuure, täites need enda olemisega. Kõik see kulgeb omal sõltumatul viisil, kuhu võõra hetkeline sisseastumine võnkeid ei tekita. Ja sa kas võtad selle omaks või jooksed karjudes minema. Nii suurlinn kui ürgmets nõuab hakkama saamiseks tugevat sisemaailma. Küsimus jääb, kumb annab selle kasvatamiseks rohkem materjali.