Sprindi EMV Otepääl
Niisiis, läbi udu oli päikselisse talvepealinna kohale jõudnud sadu väledate jalgadega tüüpe, siit ja sealpoolt kõrgustikku, kes olid valinud pühapäeva täitmiseks väikelinnas silkamise.
Jalavarjude osas võis teha panuseid eri liiki tossudele ning kui tagasihoidlikuma varustusega kodanikud nuputasid, kas ajada otsa o-naelad või siledad jooksutossud - kas krõbistada mööda asfaldit või libastuda oksarisuses metsatukas, siis tõsisematel panustajatel oli varnast võtta ka mingi kolmas, universaalsem variant.
Esimeste punktidega majade vaheline sebimine tekitas hea klassikalise sprindi tunde, puudu jäi vaid ringi lehvivast pannkoogi lõhnast, aga ju otepäälased olid selleks ajaks kõik oma hommikusöögi juba lõpetanud.
Seitsmendasse (48-50) tähisesse minnes oli mul kange soov minna punkti võtma aiast põhja pool, legendi järgi nurga seest, aga nurga suuna oli jätnud fikseerimata. Kui ma olin peaaegu aiaga kokku põrganud, siis sain aru, et seljatagant kostuvad hüüded "alt ei lähe", olid ilmsesti mulle suunatud. Mulle polnud isegi pähe tulnud, et ma hakkaksin sealt kuidagi otse üle aia lõikama, olin lihtsalt veendunud, et punkt on siin pool aeda.
Nujah, sprindis on legendil ikka juba oluline roll. Enne starti arutati ootealas, mingi triibulise tähistuse üle, mille olemusele tegelikus elus laekus mitmesuguseid pakkumisi. Üks ekstreemsemaid oli, et tegemist on rästikuga. Kujutasin ette, kuidas ma kulgen punkti x ja ütlen tähise ümber keerdus rästikule: "Tsau rästik", mille peale tema teeb "Shalla-laa". Ja korras.
Pärast koolimaja aetigi kõik metsa - puhta roheline risu, orud, mäed ja orvandid. Tempo ja tähelepanu tuli ümberlülitada. Läksin kaheksandasse (53) täiesti meelega väikse ringiga raja pealt, järgmisse punkti edasijooksjate järgi ei olnud vaja endal rohkem punkti asukoha üle mõleda.
Edasi järgnes õieti päris mitu päris lihtsat punkti, kui Tehvandile jõudes staadioni mastaapsus, ebatavaline ehitis ise ning erineva kattega teerajad tahtsid pisut lahtitõlgendamisaega ja mõningast ponnistamist tõusunukil.
Silla kujutamine ja sellest arusaamine ei tekitanud olemuslikku küsimust, pigem ajasid mind veidi segadusse ajutised aiad, mis olid osalt kaardile kantud ja osalt mitte. Vot sellest loogikast ma ei saanud aru, miks ei olnud neid aedu, mis viimasest punktist finishi kaare ümber olid. Kui ma pärast tagumiste startijate viimaste punktide läbimist jälgisin, mida oli parkla servast muidugi ütlemata hea teha, siis need, kelle silme ulatusse jäi mõni eesliikuja, kes viimase punkti poole või sealt just väljus, pudrutasid vähem kui need, kes sattusid viimaseid punkte üksinduses võtma.
Sildade lahtiharutamiseks on hea nuppu nikastada kõrvaloleval jupikesel mullusel London City Race kaardil. See on tegelikkuses kordades hullem kui see kaardil välja pasitab, samas kaart on perfektne ja jätab kõik ainult joonise lahtilugeja terasuse hooleks.
Sillad, kangialused ja vahelduvad tasapinnad lisavad sprindile ainult vürtsi. No näikse, Eestis võiks päris huvitava sprindiraja äkkist ka Narvas bastionide vahel saada. Kuigi ega neid sildade ja kangialustega linnu meil palju just pole.
Jalavarjude osas võis teha panuseid eri liiki tossudele ning kui tagasihoidlikuma varustusega kodanikud nuputasid, kas ajada otsa o-naelad või siledad jooksutossud - kas krõbistada mööda asfaldit või libastuda oksarisuses metsatukas, siis tõsisematel panustajatel oli varnast võtta ka mingi kolmas, universaalsem variant.
Esimeste punktidega majade vaheline sebimine tekitas hea klassikalise sprindi tunde, puudu jäi vaid ringi lehvivast pannkoogi lõhnast, aga ju otepäälased olid selleks ajaks kõik oma hommikusöögi juba lõpetanud.
Nujah, sprindis on legendil ikka juba oluline roll. Enne starti arutati ootealas, mingi triibulise tähistuse üle, mille olemusele tegelikus elus laekus mitmesuguseid pakkumisi. Üks ekstreemsemaid oli, et tegemist on rästikuga. Kujutasin ette, kuidas ma kulgen punkti x ja ütlen tähise ümber keerdus rästikule: "Tsau rästik", mille peale tema teeb "Shalla-laa". Ja korras.
Pärast koolimaja aetigi kõik metsa - puhta roheline risu, orud, mäed ja orvandid. Tempo ja tähelepanu tuli ümberlülitada. Läksin kaheksandasse (53) täiesti meelega väikse ringiga raja pealt, järgmisse punkti edasijooksjate järgi ei olnud vaja endal rohkem punkti asukoha üle mõleda.
Edasi järgnes õieti päris mitu päris lihtsat punkti, kui Tehvandile jõudes staadioni mastaapsus, ebatavaline ehitis ise ning erineva kattega teerajad tahtsid pisut lahtitõlgendamisaega ja mõningast ponnistamist tõusunukil.
Silla kujutamine ja sellest arusaamine ei tekitanud olemuslikku küsimust, pigem ajasid mind veidi segadusse ajutised aiad, mis olid osalt kaardile kantud ja osalt mitte. Vot sellest loogikast ma ei saanud aru, miks ei olnud neid aedu, mis viimasest punktist finishi kaare ümber olid. Kui ma pärast tagumiste startijate viimaste punktide läbimist jälgisin, mida oli parkla servast muidugi ütlemata hea teha, siis need, kelle silme ulatusse jäi mõni eesliikuja, kes viimase punkti poole või sealt just väljus, pudrutasid vähem kui need, kes sattusid viimaseid punkte üksinduses võtma.
Sillad, kangialused ja vahelduvad tasapinnad lisavad sprindile ainult vürtsi. No näikse, Eestis võiks päris huvitava sprindiraja äkkist ka Narvas bastionide vahel saada. Kuigi ega neid sildade ja kangialustega linnu meil palju just pole.
Comments