Kosmosesügis
Üleminek lüharitelt karupükstele on üpris äkiline olnud.
Üleminek urbanistikalt soolaugastele ja kõdusookuusikutele on üpris sama terav olnud.
Vikerkaarte aeg, mil jumalad pääsevad maale ja surnud liiguvad taevasse, tekitas sellise kaose ja tuuletõmbuse, et mõnel hetkel näis, et viimane o-oskus on lahkunud siit tähesüsteemist, siit ajast, siit skeemist ning liigun tähtede tagusel teedel. See tunne oli helge, see tunne oli kole, et enam ei olegi siin. Astusin samblaseid orvandeid mööda ja naersin kõva häälega iseenda üle.
Sellise seisundi saavutamine ei tundunud enne laupäevast Suunto Games'i tõenäoline. Laupäeval oli see käes ja näis üpris unenäoline.
Tegelikult ei olnudki alguses midagi ebatavalist - vikerkaari joonistavad pilved kihutasid põhjast lõunasse - lubades ja keelates päikest kaski kuldama. Suundusin stardist üle oosi loodesse neile vastu läbi tavapärase kuusemetsa üpris otse esimesse (31) punkti. Jätkasin kavaldades ringiga oosialust rada mööda ja sihi otsast lootusega laugaste skeemi järgemööda rahulikult lugema hakata. Toda kirja ma siiski päris ei mõistnud, ükskõik kuidas raba salajuttu ka lahti kodeerida ei püüdnud, kuniks jõudsin ühe suhteliselt suurema veesilmani, mille mõningaste siseheitlustega 2. ja 3. punkti vahele jääva u-kujuliseks laukaks kuulutasin. Pärast seda läks kõik paika - iga sinine mulgustus kaardil vastas pilvepeeglile päris maastikul ning maagiline laugastik muutus väljaloetavaks pinnaseks. Isegi pisut kahetsusega siirdusin rabaavarusest oma järgmiste tähiste juurde, üle oosi tagasi tahedama pinnase poole.
Neljanda (39) punkti juures kohtasin viimast orienteerujat enne finišisse jõudmist, kui neid sealgi veel üldse oli kui oma naaber kosmosesüsteemi külastuselt lõpuks pärale jõudsin. Viiendale (39-74) pealeminek tekitas mõningast meelehärmi, kuidagi ei leidnud staatilist tugipunkti. Teega ristuvat sihti ei märganud ning lahkusin segase tundega orbiidilt tundmatu ebamäärasuse suunas. Suhteliselt juhuslik tabamine. Kuues (40) läks veidi viltu, aga kaevikud kuhu koperdasin, reetsid asukoha.
Seitsmendasse minekuks kaalusin korra ka läbi finiši jooksmist, mis siiski tundus nadivõitu plaan ja ründasin rohelisi oose, mille vahel liikumine ei olnud kõige hullema kosmoseprügi eest põiklemine.
Pärast joogipunkti näikse olevat suundunud otsejoones teise päiksesüsteemi jäädes kinni musta auku, sest seda pusserdust, mida kahe järgmise punktiga (9(61), 10(53)) ette võtsin, on raske maisel viisil seletada. Nagu nägemine oleks ära võetud - üsnagi selged objektid kaardil olid täiesti seletamatud maastikul. Raatsimata teeotsale välja minna, keerutasin küngaste vahel ja püüdsin maabuda. Päris mitu korda olin valmis käega lööma, aga lõpuks Kuult tullakse ju ikka tagasi. Eriti kosmiliseks kippus 10nda punkti asukoht. Seiklused tähesüsteemis lõpetas kiirena männinoorendikku poolitav siht, kuhu juhuslikult sattusin - kogu tähtkujude süsteem läks järsku paika. Avastusretkel oli lõpp peal, jäi vaid Linnutee, mille abil ülejäänud tähiste läbimine ei olnud enam nii lummavalt ebmaine.
Teine päev näitas, et tundmatute objektide vahel liikumine kaardi ja kompassi abil soovitud suunas ei pruugi olla ürglootusetu tegevus. Tõsisem hälbimine kaasvõistlejate poolt põhjustatud gravitatsiooni tõttu leidis aset eelviimases (15(49)) punktis, kus lihtsalt avastasin end lontsimas teiste järgi ning järgmisena avastasin, et lontsitakse lootusetult vales suunas.
Teisel päeval olid pilved kaotanud teravuse ja vikerkaare kokku rullinud, eks seetõttu oli kahtlaseid kosmoste vahelisi tüüpe, kelle ringikondamisest end eksitada lasta, vähem. Kõik pigem sellised maiselt realistlikud, kahe jalaga rohelises võssis kinni.
Mõlema päeva radade ülesehitus oli supernauditav - parajalt keerukad, hästi kiirelt vahelduvad maastikutüübid, mitmete teevalikutega etapid ja tehniliste krutskitega punkti asukohad. Kõik tänavused üritused (EMV lühirada, teade, o-nädala lühirada ja 100KP), mis sel aastal sinna kanti viinud, on tähelepanuväärselt huvitavad olnud, kuid SG rajad ületasid neid veelgi.
Haab võib ju poetada tuulde veel rohekaid lehti, kuid kosmoselaevas tuleb süüdata tuled. Sügis on.
Üleminek urbanistikalt soolaugastele ja kõdusookuusikutele on üpris sama terav olnud.
Vikerkaarte aeg, mil jumalad pääsevad maale ja surnud liiguvad taevasse, tekitas sellise kaose ja tuuletõmbuse, et mõnel hetkel näis, et viimane o-oskus on lahkunud siit tähesüsteemist, siit ajast, siit skeemist ning liigun tähtede tagusel teedel. See tunne oli helge, see tunne oli kole, et enam ei olegi siin. Astusin samblaseid orvandeid mööda ja naersin kõva häälega iseenda üle.
Sellise seisundi saavutamine ei tundunud enne laupäevast Suunto Games'i tõenäoline. Laupäeval oli see käes ja näis üpris unenäoline.
Tegelikult ei olnudki alguses midagi ebatavalist - vikerkaari joonistavad pilved kihutasid põhjast lõunasse - lubades ja keelates päikest kaski kuldama. Suundusin stardist üle oosi loodesse neile vastu läbi tavapärase kuusemetsa üpris otse esimesse (31) punkti. Jätkasin kavaldades ringiga oosialust rada mööda ja sihi otsast lootusega laugaste skeemi järgemööda rahulikult lugema hakata. Toda kirja ma siiski päris ei mõistnud, ükskõik kuidas raba salajuttu ka lahti kodeerida ei püüdnud, kuniks jõudsin ühe suhteliselt suurema veesilmani, mille mõningaste siseheitlustega 2. ja 3. punkti vahele jääva u-kujuliseks laukaks kuulutasin. Pärast seda läks kõik paika - iga sinine mulgustus kaardil vastas pilvepeeglile päris maastikul ning maagiline laugastik muutus väljaloetavaks pinnaseks. Isegi pisut kahetsusega siirdusin rabaavarusest oma järgmiste tähiste juurde, üle oosi tagasi tahedama pinnase poole.
Seitsmendasse minekuks kaalusin korra ka läbi finiši jooksmist, mis siiski tundus nadivõitu plaan ja ründasin rohelisi oose, mille vahel liikumine ei olnud kõige hullema kosmoseprügi eest põiklemine.
Pärast joogipunkti näikse olevat suundunud otsejoones teise päiksesüsteemi jäädes kinni musta auku, sest seda pusserdust, mida kahe järgmise punktiga (9(61), 10(53)) ette võtsin, on raske maisel viisil seletada. Nagu nägemine oleks ära võetud - üsnagi selged objektid kaardil olid täiesti seletamatud maastikul. Raatsimata teeotsale välja minna, keerutasin küngaste vahel ja püüdsin maabuda. Päris mitu korda olin valmis käega lööma, aga lõpuks Kuult tullakse ju ikka tagasi. Eriti kosmiliseks kippus 10nda punkti asukoht. Seiklused tähesüsteemis lõpetas kiirena männinoorendikku poolitav siht, kuhu juhuslikult sattusin - kogu tähtkujude süsteem läks järsku paika. Avastusretkel oli lõpp peal, jäi vaid Linnutee, mille abil ülejäänud tähiste läbimine ei olnud enam nii lummavalt ebmaine.
Teisel päeval olid pilved kaotanud teravuse ja vikerkaare kokku rullinud, eks seetõttu oli kahtlaseid kosmoste vahelisi tüüpe, kelle ringikondamisest end eksitada lasta, vähem. Kõik pigem sellised maiselt realistlikud, kahe jalaga rohelises võssis kinni.
Mõlema päeva radade ülesehitus oli supernauditav - parajalt keerukad, hästi kiirelt vahelduvad maastikutüübid, mitmete teevalikutega etapid ja tehniliste krutskitega punkti asukohad. Kõik tänavused üritused (EMV lühirada, teade, o-nädala lühirada ja 100KP), mis sel aastal sinna kanti viinud, on tähelepanuväärselt huvitavad olnud, kuid SG rajad ületasid neid veelgi.
Haab võib ju poetada tuulde veel rohekaid lehti, kuid kosmoselaevas tuleb süüdata tuled. Sügis on.
Comments