Rogaini MM Venemaal
Kas Venemaalt saab tagasi tulla pigem nagu Kiir või pigem nagu Toots? Või on veel mingi vahepealne variant?
Juba kirjapanemise hetkel kaalutlesime osavõtu mõttekuse üle, sest karta oli, et vaevalt Pihkva oblasti maastikud, kuskil poolel teel Riiast Moskvasse, saavad olla kuidagi leebemad kui Lätis.
Puhas uudishimu ajendas toda reisi Venemaale siiski ette võtma. Kumbki meist, omas viimaseid mälestusi Venemaa pinnaga kokkupuutest veel, Jaan aastast 1991 ja mina 1989, tsiviliseeritud linnade Moskva ja Leningradi näol, ajast mil olime selle riigi osa. Seetõttu oli tegemist suhteliselt tundmatusse võssa hüppamisega.
Kui ma töökaaslastele oma puhkuse plaanist, kuskile Pihkva oblasti metsadesse kondama minna pajatasin, pidasid nad mind suhteliselt ogaraks tüübiks. Vastulauseks oli küll nädal varem Taanimaa ja Legolandi külastamine, mis ei paistnud siiski leevendavat imelikku soovi külastada Venemaa kõnnumaid.
Seda võimsam kontrast muidugi ilmnes - ühest maailma kõrgeima sotsiaalse heaoluga riigist põmmdi kuskile Venemaa perifeeriasse.
Piiriületuslikud momendid
Juba viisa nikerdamine tõotas esmasel peale vaatamisel üpriski rohkete bürokraatlike sammude jada.
Eks ole omamoodi kummaline see Eesti nihkumine läände. Idapiir, mida veel paarkümmend aastat tagasi füüsiliselt sel kohal ei olnudki, pigem mõtteline joon eesti ja vene külade vahel ning läänepiir, mille ületamine ja selle eelprotseduurid paarkümmend aastat tagasi nõudsid erilist vaimukindlust, vedamist ja tont teab veel mida, on nüüd vahetanud olemuslikult kohad.
Kokkuvõttes taandus asi korraldajate poolt saadetud humanitaarviisa kutsele, mille alusel Vene saatkonnas viisa ära vormistati (á 35 eurot). Lisaettevalmistuste hulka kuulus täiendav autokindlustus (25 eurot), ja venekeelne autokasutaja volitus omanikult (59,4 eurot), mis vähemalt piiril kedagi ei huvitanud, võib-olla oleks mõnda poolitsat (osad olid seal politsija'd ja osad militsija'd :), kui meil oleks õnnestunud neile hambusse jääda. Aga iga kord kui me neist möödusime, oli neil parasjagu mõni teine 'klient' ees.
Ei osanudki otsustada, kumb piiripunkt see siis targem oleks olnud, Luhamaa või Koidula. Kuna ideefiks oli Võrus Rändaja kõrtsis veel üks korralik eine võtta neljapäeval, siis sealt oli lihtsam Luhamaa kaudu minna. Mingit ajabronni me piiriületuseks ei teinud, ei viitsinud seda kellaaega rihtida nii täpselt. Ootasime maagilisel ootealal neljapäeval kella kahest (4,5 euro eest) ligi 2 tundi üldjärjekorras, et siis veel üle poole tunni kahe piiri peal ja vahel sehkendada.
Eesti poolel oli kõik arusaadav, Vene poolel tuli täita mirgatsioonivorm vms ning autojuhil (!) tollideklaratsioon kahes eksemplaris. Esialgu me saime aru, et kaks 'bumagat' anti meile kummalegi eraldi ja miski ei vihjanud ka, et mitte iga reisija ei pea seda eraldi täitma. Eks saime siis teise ringi kribada. Kui migrapaberi kohta võis eelnevaid selgitusi ka välisministeeriumi veebist lugeda ja paberil olid ka inglise keelsed selgitused, siis tollideklratsiooni ainult venekeelsete lahtrite lahtimõtestamisel me nii osavad ei olnud, aga sõbraliku piirivati abiga, saime igasse 'net' lahtrisse kõik vajalikud ristid kiirelt paika.
Ja olimegi päral, päratus kohas.
Teekond Leshnajasse
Iseenesest oleks vist ka peast võinud sõita, omades mingit skemaatilist ettekujutust Luhamaa piiripunkti, Pihkva, Pustotshka ja neid sirglõiguna ühendavatest teedest. Korraldajate poolt oli trassilt maha keeramise vihje olemas: 800 m enne küla x, täpsemalt enne Nochlegovot.
Kuna meil vähemgi aim eksisteeriva viidamajanduse headuse osas puudus ja kuigi Jaani peen äpp CoPilot Live Premium näitas ka telefonis tee kätte, tegin maps.yandex.ru'st mõned välja- ja sissesuumid. Selle varal otsustasime lõigata Izborskist Ostrovosse, jättes Pihkva vahele. Oht oli, et sellel lõigul võib sõidetav tee puududa, kuid see oli päris kenasti ära lapitud, tallinlike teedega harjunuid paar teravamat löökauku ja sadu kordi parandatud ja lainetav maantee ometi ei heiduta. Üldiselt pidavat kehtima reegel - juuliks saavad nad teed lapitud, mis siis 3-4 kuud vastu peavad.
Umbes 56 km teelõigule jäi kümneid valge sildiga 'asustatud' paiku, milles kõigis pidulikult kiiruse 60 peale võtsime, sest üks järjekordne, sisaldas umbes poolteist maja ja sauaga mehi. Aga neil oli juba klient olemas.
Loksusime mööda hõrede liiklusega rada, vaadeldes tühjaks jäänud külasid, võsastuvaid põlde, slaavilikke asulakeskusi, sõjaväelinnakuid, aedades kasvavaid küüslauke, kurke ja tille, Velikije jõe kaldal kuldselt säravat kirikukuplit, mis kogu näilise armetuse üle hiilgas. Miks mulle tundub, et sinna kanti ei ole ikka veel tööriist nimega vaaderpass jõudnud.
Ostrova asulast läbi, keerasime trassile, nii nagu nad ise 'kiirteed' kutsuvad, valitsesid hoopis teised olud - rekka rekkas, vaheldumas ladade ja mersu ning lexuse maasturitega, sekka kõike muud neljal rattal liikuvat.
Tee ääres mutikesed metsasaadustusega - kukeseened, pohlad, mustikad jm. Keset sirget teed kiirus piiratud 20 peale - kümnekonnale meetrile teele kallatud liivahunnik. Atraktsiooni kõrval loomulikult sauaga mundrimehed. Aga neil oli klient juba olemas.
Jõudsime teedel ekslemata enne pimedat keskusesse.
Laager
Nii kutsusid keskust võistluse ajal ühes külakeses kohatud vestluse ülesvõtnud asjahuvilised.
Näis, et oli lihtsalt valitud üks plats ja siis sõjaväelaste abiga võttaolnud puitmaterjalist üles löödud sõjaväelik laager. Eriti ehe oli käimla, stiilis - nii poisid, siit kaevate kraavi pikkusega ... kuni lõunani. Kraavil lauad risti peal, parajate vahedega, nii umbes seitse kohta. Nii sotsiaalset asjalkäimise kogemust tuleb tõesti vist nõukogude ajast otsida.
Telkimise ja parkimise alad olid keskuse kaardil tähistatud, kuid looduses hägusalt. Üldiselt igaüks ise vaatas, kus talle mugavam tundus oma auto jätta ja telk üles ajada. Kes rohkem pingutas, sai auto ja telgi kõrvuti - mingit nööri mööda, et siit siiani autod ja siit siiani telgid, ei tuvastanud. Terve võistluse aja valvas keskuses ka miilitsaekipaaž.
Söögi hakkimine hakkas võistluspäeva hommikul varakult pihta, kui oma rada söögitelgi all planeerisime, siis mingi asjapulgam sõjaväelane tuli jagama seal istuvatele piigadele käske - nii neiud, kas olete niisama ilusad või lähete tegema seda, seda, seda ... Noad klõbiseid telgi seina taga sõjaväe katelde juures üpris agaralt.
Toit võistuluse ajal oli ok, aga kui ma reede hommikul uurima läksin, kas on võistlusvälisel ajal ka raha eest varianti midagi sooja hankida, siis köögi poole kiigates sain vastuvõtu osaliseks "mis te tahate?", "ee... kas teil midagi süüa .. ", "kella kolmest saab", "jasna". Erinevalt kõikidest muudest kohtadest, kus see on nii eelmise päeva õhtul ja järgmise päeva hommikul alati võimalik olnud. Õnneks olin siiski meid mõningase võileiva materjali, müsli ja jogurtiga varustada taibanud.
Saatuslikud lendavad hobused
Tundub, et võistlusest ja võistlemisest endast ei olegi midagi märkimisväärset pajatada.
Esiteks me planeerisime ennast valesse poolde, mülkasse. Juba kaardipildilt oli tegelikult selge, et lääne pool on tõenäoliselt raskem, märjem, võsasem kui ida pool, mis vähemalt näis ilusam ja kuivem.
Teiseks, ei töötanud seekord juba kordi läbiproovitud soki ja tossu kooslus, ühel(!) jalal. Parema jala kanna küljest on suur osa nahka lahkunud.
Kolmandaks ja tundub, et meie puhul viimaseks piisaks said pärastlõunal välja ilmnud parmud, lisaks sääskedele, kes aeglases võsas kulgedes närisid algusest peale niikuinii, vaatamata eriti vängele tõrjevahendile, mida endale korduvalt peale määrisime, aga mis on tootjate poolt venemaa sääskede vastu ilmselt testimata jäänud. Korraldajad kirjeldasid bülletääni loomade peatükis selliseid elukaid nagu horse flies, kui ma googli tõlki selle viskasin, sain vasteks - haa, haa - 'hobune lendab'. Mugistasin naerada ja kujutasin ette, milliseid repellente võiks küll vene lendavate hobuste vastu tarvitada. Horseflies andis vasteks need, keda olin eeldanud :)
Parasjagu kui kulgesime 97st punktist 31 suunas, mööda vana raudteetammi, kahel pool ainult rõve võpsik vaheldumas soostunud mülgastega, mõtisklesin väga sügavalt selle üle, miks ma üldse rogainin. Mitte ainult siin ja praegu, vaid üleüldse. Totaalne kopp. Üdini arusaamatu tegevus.
100sse punkti, teelt läbi 'lageda', st tihket lepavõsa, hundinuiasid, nõgest jm taimset täiskasvanut, libe oksarisu, konarlik, mudaaukudega pinnas, nii et seal lagedal olles suurt metsapiiri eriti ei näinud, rüsisime osalt tekkivate ja siis jälle kaduvate lohade järgi punkti suunas. Kuidas me selle tabada suutsime, on veidi arusaamatu, aga saime. Rüselesime teele tagasi ja ainuke mõte, mis meil kätega sääski ja parme peletades kummalgi oli - 'koju' ära. Lihtsalt rülbe.
Võtsime teekonna läbi külakeste keskuse poole tagasi. Imestasime kohaliku arhitektuuri ja ehituskunsti üle - iga hoone isemoodi viltu või siis kunstiliselt kirjuks värvitud, lõputult loominguline ehitusmaterjali kasutus. Kohtasime isegi tükikest niidetud heinamaad ning klassikalisi talulilli - tokkroose, flokse, daaliaid. Läbisime sasnovski putke salusid. Kuigi otse vastu ei läinud ja need olid oma õitsemise lõpetanud, on üks õlg nüüd nõgeslööbene. Võib ju olla ka muust, aga lapsepõlvest on selle taimega valus kogemus.
Veepunktis olid väga meeldivad tädikesed, kes pakkusid lisaks ka teed, mida nad lepavõsast lõkkel tossutasid. Oma kanda plaasterdama asudes, uuriti kas kõik korras, plaastreid on jne. Meeldiv ja soe.
53 punkti läheduses aeglustasime korra teel, et leida loha, mis kohale viiks - ei leia, vastu vaatab järjekordne mudane padrik. Sääsed pinisevad ja parmud närivad, apaatsus kasvab. Ei, ei huvita.
Pärast seda punkti esimese majakese juures saime kokku seltskonnaga, kes meil hoo peatas ja uuris, mis ja kus. Otsisid kaardilt omale tuttavaid järvi ja Velikije jõge, trassi ja laagrit. Pakkusid, et me võiks oma kõnepruugi järgi olla pärit pribaltikast ning soovisid meile kätt surudes head laagrisse jõudmist ja imestasid kummaliste matkajate üle. Lõbus ja soe.
Pärast seda saabuski korraks ka ilusa männimetsa osa. Raba ja järvega, aga üpris varsti olime järgmise võsa vahel, kust ilmus lisaks sääskedele ja parmudele veel välja hordide viisi kärbseid. Ükski punkt ei huvitanud meid juba ammu. Naljakal kombel kadus enamus faunast natuke enne keskust, aga vahepeal oli küll mõistatuseks, kuidas telki nii pugeda, et see lojuste kari ukse taha jätta.
Igatahes olime pimeda hakul 11ndal tunnil keksuses borši lürpimas. Käed ja jalad surisesid nõgesest, sääskedest ja parmudest. Olek oli kuidagi tuim ja ükskõikne.
Põõnasime telgis, taustaks generaatori müdin, pidev puude lõhkumine, koera haukumine, üksikud muud ootamatud valjud mõttevahetused, hommikul umbes kuueni. Proovisime idaserva - kuskil ju pidi see ilus mets olema. Punkti 55 külastamine veenis meid aga lõplikult loobuda soovmõtlemisest, leida siin kandis muud peale lõputu räga ja võsa ja lõpetasime oma suhteliselt mõttetu ekslemise Pihkva oblasti tihnikutes, finišeerides neli ja pool tundi enne keskpäeva.
Söögiisu ei olnud ja kuna dušši kasutamise graafik meie toimetamistega eriti hästi ei klappinud, siis loputasime kaasavõetud veega suurema kõntsa enda pealt maha ja pakkisime end minekule.
Ausalt öeldes kui meil tavaliselt võtmata jäänud punktide pärast on teinekord veidi kahetsemist, siis seekord ei tundnud mingit piina, et asi nii nigel välja kukkus. Suurem eesmärk, näha Venemaad tema metsikutes tagahoovides, oli täitunud. Mõtisklen oma venna sõnade üle, kes tegi see suvi kaasa 4x4 tiimiga automatka läbi Venemaa Kasahhi ja Kirgiisiasse: "Kui Kirgiisiast üle Vene piiri tagasi said, siis olid juba nagu kodus." Lõpuks oleneb kõik sellest, mida ja millega võrrelda.
Olgu siis mainitud ka meie maksimum kava, millele plaanisime vastavalt jõudlusele teises osas kindlasti lõike kärpida: 23-89-87-93-61-50-97-81-43v31-100-36-35-90-64-44-74-34-91-21-84-79-80-22, teine ring: 55-67-95-39-86-49-85-41-77. Et see lõige nii vara ja suurelt tuli, me alguses päris ei lootnud. Keha oli nö sisemiselt füüsiliselt kindlasti pikemaks matkas valmis, kuid kere koorikut tabanud mehhaanilised hädad - hõõrutud kand ja putukarünne murdis vaimu. Isegi see võss ise ei mäendanud vaimu nii palju kui seal võsas paiknevad putuklojused.
Õnnitlusterubriik
Seda enam väärivad õnnitlemist ja kiitust need eestlased, kes suutsid seljatada kohalikud olud ja nende oludega rohkem kohanenud kohalikud. Olgu te imetletud!
Ilma ukradinata kottu ää
Kodistasime oma kodinad laupäeva varahommikul kokku, võtsime sleppi murtud tiivaga, kui nii võib väljendada auto kohta, mille mootor häält sisse ei võtnud, kaasmaalased ja udjasime vaikselt kodumaa poole tagasi. Imetlesime taaskord nagu tagurpidi linti kerides kogu teekonna äärde jäävaid vaatepilte ning veidike küsimust tekitas, kas mundrimeestel nii tee ääres kui piiril võiks olla kuidagi süvenenum huvi kahe võõramaise masina vastu, kus üks teist järgi veab. Kuid peamine mure oli vältida äkkpidurdusi, mida möödasõitjad tosserdajatest möödudes võinuks põhjustada. No teate küll neid kaadreid ootamatult teele ilmuvatest Ladadest või üksikutest veoauto veerevatest ratastest või paremalt poolt mööda kihutavatest rekkadest. Viimast olukorda ikka esines, näiteks trassilt mahakeeramise raja pealt tuli paremalt alustuseks paar väiksemat masinat, siis kui keeramise rada hakkas juba otsa saama, ilmus peeglisse veel järelhaagisega rekka ja siis kui maha keeramise rada enam ei olnud, kimas paremalt veel mingi tolmupilv mööda. Imestan, et trassi ääres kukeseeni müüvad mutikesed on ikka veel elus.
Aga kõik sujus. Venemaal mingeid imevigureid piiril ootealadega ei ole, üldises sabas läks alla kahe tunni. Lõustade ja paberite ettenäitamine x arvus putkades ning kodus kohal.
Muidugi, bensiini oleks võinud tankida Vene poolel, see on ikka ligi kaks korda odavam seal. Üldse oli hindade rehkendamisega keerukas, sest esialgne euro summa tuli kuidagi liiga väike alati. Eriti pärast Taanist tulemist :)
Jaan nentis, et peaks nad selle piirileppe ära ikka allkirjastama - muidu annavadki selle maa tagasi, mis sellega küll peale hakata. Jätkasime arutusega teemal, miks Napoleon ja Hitler sellist võsa küll omale tahtsid ja mis neile tegelikult saatuslikuks saada võis.
Loen praegu vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski raamatut "Kodumaa mälestused". Väga asjakohane lugemine. "Raske töö kirve ja tulekiviga, mida nõudis alepõllundus, /---/, väsitas ja tüütas. Sellega saab seletada vene inimese ebasõbralikku ja hoolimatut suhtumist metsa. Ta pole oma metsa kunagi armastanud". No pagan, kas ütleja vaatas seda metsa ka natuke ligemalt, sellist metsa ei saagi armastada.
Kas 150 aastaga on üldse midagi kogu sealses hingelaadis muutunud: "Mitte miksi pole rajatud minevikule, mitte miski ei arvesta tulevikku". Küsimus Venemaale sattudes ei ole mu meelest selles, et kõik on nagu 20 aastat tagasi. Ei, nagu Venemaal, pole tähtsust, kas tsaari-, nõukogude või Putini ajal.
Volkonski kirjeldused Pavloka mõisas istutatud puu kohta: "Ta oli kolmest küljest traadiga postide külge seotud - traat varastati ära; sidusin nööriga - nöör varastati ära; sidusin niinetuustidega - niinetuustid varastati ära ..."
Või juhtum võõrastemajas: "Ükskord kutsunud meie rahvakoolide inspektor maakonnalinna võõrastemajas ärgates toateenija ja palunud teed. Teenija ei liigutanud.
"Mis lahti?"
"Ootan, härra."
"Mida sa ootad?"
"Et te üles tõuseksite, härra."
"Küll ma tõusen, too sina teed."
"Kuidas ma siis lauda katan, kui te voodis olete, härra."
"Ega see mind ei sega."
"Aga lina on ju teie all, härra.""
See viimane on täiuslik suhtumise kirjeldus. Ilma linata teed ei saa juua, härrat ei saa segada, aga kust lina võtta. Kust kuurile katuseks materjali võtta, kust keskuse söögikatelde jaoks puid võtta ...
Volkonski teos on muidugi laiem, käsitledes veel tsaariaja lõpu 'usuvabaduse' teemat, koolihariduse ja mitmeid muid tahke vene elu eripärades. Põnev, see on mul veel pooleli. Teema jätkuks peaks ilmselt hankima ka Nikolai Danilevski "Venemaa ja Euroopa".
Võrratult keerukas ja komplitseeritud maa. Kui sa ei pea seal elama.
- - -
Võib-olla kolm sõna siiski ka Taanist, kus me nädal varem viibisime, sest lisaks Legolandile, tuuletuulikutele ja lamedatele põldudele, on seal mu meelest üks päris muljetavaldav koht - Møns Klint. Üks väheseid paiku, kus saab ja on mõtet Taanis matk ette võtta kui just ei ole huvi roostikus linde passida ;). Tõtt öelda, ei teadnudki enne kui alles nüüd uurima asusin, et mida seal kandis võiks veel kiigata, et selline kriidikalju serv lisaks Normandia ja Inglismaa rannikule ka Taanis end paljastab. Kusjuures Taanis, erinevalt näiteks Prantsusmaa Étretat' piirkonnast, pääseb trepist alla merepiirile kõndima, imetlemaks kriidiseina alt ilma, et tõusu kartma peaks. Eksisteerib muidugi oht, et ilmastiku mõjul tuhandeid tonne seina maalihke läbi sulle kaela sajab. Viimane suurem varing oli seal näiteks 2007.
Meie huvide apluaasse kuulusid ka kolm kunstimuuseumi - Louisina, Aarhusi ARoS ja Arken ning mingil ajendil otsustasime külastada Helsingøris olevat Kronborgi kindlust - paika, kuhu Shakespeare oma Hamleti tegevustiku asetas. Juhtus nii, et sattusime nn giidiga eksukursioonile, kus nn Hamleti teener meid lossis ringi vedades kogu loo kokkuvõtlikult maha mängis.
Paik, mida oleks tahtnud veel külastada, aga kuhu jõudmiseks aega napiks jäi, asub Jüütiamaa päris põhjatipus - Råbjerg Mile - aastas viisteist meetrit rändav liivadüün.
- - -
Lõpetasime oma eksirännakud siin ja sealpool piiri Viljandi Folgil. Kuulad suviselt uimases, ühes Eestimaa linnas, kuidas hiinlane Wang Li tekitab parmupillil imelisi helisid ja tõded kui palju on sünnikohamaaga tegelikult vedanud.
Juba kirjapanemise hetkel kaalutlesime osavõtu mõttekuse üle, sest karta oli, et vaevalt Pihkva oblasti maastikud, kuskil poolel teel Riiast Moskvasse, saavad olla kuidagi leebemad kui Lätis.
Puhas uudishimu ajendas toda reisi Venemaale siiski ette võtma. Kumbki meist, omas viimaseid mälestusi Venemaa pinnaga kokkupuutest veel, Jaan aastast 1991 ja mina 1989, tsiviliseeritud linnade Moskva ja Leningradi näol, ajast mil olime selle riigi osa. Seetõttu oli tegemist suhteliselt tundmatusse võssa hüppamisega.
Kui ma töökaaslastele oma puhkuse plaanist, kuskile Pihkva oblasti metsadesse kondama minna pajatasin, pidasid nad mind suhteliselt ogaraks tüübiks. Vastulauseks oli küll nädal varem Taanimaa ja Legolandi külastamine, mis ei paistnud siiski leevendavat imelikku soovi külastada Venemaa kõnnumaid.
Seda võimsam kontrast muidugi ilmnes - ühest maailma kõrgeima sotsiaalse heaoluga riigist põmmdi kuskile Venemaa perifeeriasse.
Piiriületuslikud momendid
Juba viisa nikerdamine tõotas esmasel peale vaatamisel üpriski rohkete bürokraatlike sammude jada.
Eks ole omamoodi kummaline see Eesti nihkumine läände. Idapiir, mida veel paarkümmend aastat tagasi füüsiliselt sel kohal ei olnudki, pigem mõtteline joon eesti ja vene külade vahel ning läänepiir, mille ületamine ja selle eelprotseduurid paarkümmend aastat tagasi nõudsid erilist vaimukindlust, vedamist ja tont teab veel mida, on nüüd vahetanud olemuslikult kohad.
Kokkuvõttes taandus asi korraldajate poolt saadetud humanitaarviisa kutsele, mille alusel Vene saatkonnas viisa ära vormistati (á 35 eurot). Lisaettevalmistuste hulka kuulus täiendav autokindlustus (25 eurot), ja venekeelne autokasutaja volitus omanikult (59,4 eurot), mis vähemalt piiril kedagi ei huvitanud, võib-olla oleks mõnda poolitsat (osad olid seal politsija'd ja osad militsija'd :), kui meil oleks õnnestunud neile hambusse jääda. Aga iga kord kui me neist möödusime, oli neil parasjagu mõni teine 'klient' ees.
Ei osanudki otsustada, kumb piiripunkt see siis targem oleks olnud, Luhamaa või Koidula. Kuna ideefiks oli Võrus Rändaja kõrtsis veel üks korralik eine võtta neljapäeval, siis sealt oli lihtsam Luhamaa kaudu minna. Mingit ajabronni me piiriületuseks ei teinud, ei viitsinud seda kellaaega rihtida nii täpselt. Ootasime maagilisel ootealal neljapäeval kella kahest (4,5 euro eest) ligi 2 tundi üldjärjekorras, et siis veel üle poole tunni kahe piiri peal ja vahel sehkendada.
Eesti poolel oli kõik arusaadav, Vene poolel tuli täita mirgatsioonivorm vms ning autojuhil (!) tollideklaratsioon kahes eksemplaris. Esialgu me saime aru, et kaks 'bumagat' anti meile kummalegi eraldi ja miski ei vihjanud ka, et mitte iga reisija ei pea seda eraldi täitma. Eks saime siis teise ringi kribada. Kui migrapaberi kohta võis eelnevaid selgitusi ka välisministeeriumi veebist lugeda ja paberil olid ka inglise keelsed selgitused, siis tollideklratsiooni ainult venekeelsete lahtrite lahtimõtestamisel me nii osavad ei olnud, aga sõbraliku piirivati abiga, saime igasse 'net' lahtrisse kõik vajalikud ristid kiirelt paika.
Ja olimegi päral, päratus kohas.
Teekond Leshnajasse
Iseenesest oleks vist ka peast võinud sõita, omades mingit skemaatilist ettekujutust Luhamaa piiripunkti, Pihkva, Pustotshka ja neid sirglõiguna ühendavatest teedest. Korraldajate poolt oli trassilt maha keeramise vihje olemas: 800 m enne küla x, täpsemalt enne Nochlegovot.
Kuna meil vähemgi aim eksisteeriva viidamajanduse headuse osas puudus ja kuigi Jaani peen äpp CoPilot Live Premium näitas ka telefonis tee kätte, tegin maps.yandex.ru'st mõned välja- ja sissesuumid. Selle varal otsustasime lõigata Izborskist Ostrovosse, jättes Pihkva vahele. Oht oli, et sellel lõigul võib sõidetav tee puududa, kuid see oli päris kenasti ära lapitud, tallinlike teedega harjunuid paar teravamat löökauku ja sadu kordi parandatud ja lainetav maantee ometi ei heiduta. Üldiselt pidavat kehtima reegel - juuliks saavad nad teed lapitud, mis siis 3-4 kuud vastu peavad.
Umbes 56 km teelõigule jäi kümneid valge sildiga 'asustatud' paiku, milles kõigis pidulikult kiiruse 60 peale võtsime, sest üks järjekordne, sisaldas umbes poolteist maja ja sauaga mehi. Aga neil oli juba klient olemas.
Ostrova asulast läbi, keerasime trassile, nii nagu nad ise 'kiirteed' kutsuvad, valitsesid hoopis teised olud - rekka rekkas, vaheldumas ladade ja mersu ning lexuse maasturitega, sekka kõike muud neljal rattal liikuvat.
Tee ääres mutikesed metsasaadustusega - kukeseened, pohlad, mustikad jm. Keset sirget teed kiirus piiratud 20 peale - kümnekonnale meetrile teele kallatud liivahunnik. Atraktsiooni kõrval loomulikult sauaga mundrimehed. Aga neil oli klient juba olemas.
Jõudsime teedel ekslemata enne pimedat keskusesse.
Laager
Nii kutsusid keskust võistluse ajal ühes külakeses kohatud vestluse ülesvõtnud asjahuvilised.
Telkimise ja parkimise alad olid keskuse kaardil tähistatud, kuid looduses hägusalt. Üldiselt igaüks ise vaatas, kus talle mugavam tundus oma auto jätta ja telk üles ajada. Kes rohkem pingutas, sai auto ja telgi kõrvuti - mingit nööri mööda, et siit siiani autod ja siit siiani telgid, ei tuvastanud. Terve võistluse aja valvas keskuses ka miilitsaekipaaž.
Toit võistuluse ajal oli ok, aga kui ma reede hommikul uurima läksin, kas on võistlusvälisel ajal ka raha eest varianti midagi sooja hankida, siis köögi poole kiigates sain vastuvõtu osaliseks "mis te tahate?", "ee... kas teil midagi süüa .. ", "kella kolmest saab", "jasna". Erinevalt kõikidest muudest kohtadest, kus see on nii eelmise päeva õhtul ja järgmise päeva hommikul alati võimalik olnud. Õnneks olin siiski meid mõningase võileiva materjali, müsli ja jogurtiga varustada taibanud.
Saatuslikud lendavad hobused
Tundub, et võistlusest ja võistlemisest endast ei olegi midagi märkimisväärset pajatada.
Teiseks, ei töötanud seekord juba kordi läbiproovitud soki ja tossu kooslus, ühel(!) jalal. Parema jala kanna küljest on suur osa nahka lahkunud.
Kolmandaks ja tundub, et meie puhul viimaseks piisaks said pärastlõunal välja ilmnud parmud, lisaks sääskedele, kes aeglases võsas kulgedes närisid algusest peale niikuinii, vaatamata eriti vängele tõrjevahendile, mida endale korduvalt peale määrisime, aga mis on tootjate poolt venemaa sääskede vastu ilmselt testimata jäänud. Korraldajad kirjeldasid bülletääni loomade peatükis selliseid elukaid nagu horse flies, kui ma googli tõlki selle viskasin, sain vasteks - haa, haa - 'hobune lendab'. Mugistasin naerada ja kujutasin ette, milliseid repellente võiks küll vene lendavate hobuste vastu tarvitada. Horseflies andis vasteks need, keda olin eeldanud :)
100sse punkti, teelt läbi 'lageda', st tihket lepavõsa, hundinuiasid, nõgest jm taimset täiskasvanut, libe oksarisu, konarlik, mudaaukudega pinnas, nii et seal lagedal olles suurt metsapiiri eriti ei näinud, rüsisime osalt tekkivate ja siis jälle kaduvate lohade järgi punkti suunas. Kuidas me selle tabada suutsime, on veidi arusaamatu, aga saime. Rüselesime teele tagasi ja ainuke mõte, mis meil kätega sääski ja parme peletades kummalgi oli - 'koju' ära. Lihtsalt rülbe.
 |
| pöörake tähelepanu tähistatud ülekäigurajale |
Veepunktis olid väga meeldivad tädikesed, kes pakkusid lisaks ka teed, mida nad lepavõsast lõkkel tossutasid. Oma kanda plaasterdama asudes, uuriti kas kõik korras, plaastreid on jne. Meeldiv ja soe.
Pärast seda punkti esimese majakese juures saime kokku seltskonnaga, kes meil hoo peatas ja uuris, mis ja kus. Otsisid kaardilt omale tuttavaid järvi ja Velikije jõge, trassi ja laagrit. Pakkusid, et me võiks oma kõnepruugi järgi olla pärit pribaltikast ning soovisid meile kätt surudes head laagrisse jõudmist ja imestasid kummaliste matkajate üle. Lõbus ja soe.
 |
| ma vist sain maale väliköögi ideelahenduse... |
Igatahes olime pimeda hakul 11ndal tunnil keksuses borši lürpimas. Käed ja jalad surisesid nõgesest, sääskedest ja parmudest. Olek oli kuidagi tuim ja ükskõikne.
Põõnasime telgis, taustaks generaatori müdin, pidev puude lõhkumine, koera haukumine, üksikud muud ootamatud valjud mõttevahetused, hommikul umbes kuueni. Proovisime idaserva - kuskil ju pidi see ilus mets olema. Punkti 55 külastamine veenis meid aga lõplikult loobuda soovmõtlemisest, leida siin kandis muud peale lõputu räga ja võsa ja lõpetasime oma suhteliselt mõttetu ekslemise Pihkva oblasti tihnikutes, finišeerides neli ja pool tundi enne keskpäeva.
Söögiisu ei olnud ja kuna dušši kasutamise graafik meie toimetamistega eriti hästi ei klappinud, siis loputasime kaasavõetud veega suurema kõntsa enda pealt maha ja pakkisime end minekule.
Ausalt öeldes kui meil tavaliselt võtmata jäänud punktide pärast on teinekord veidi kahetsemist, siis seekord ei tundnud mingit piina, et asi nii nigel välja kukkus. Suurem eesmärk, näha Venemaad tema metsikutes tagahoovides, oli täitunud. Mõtisklen oma venna sõnade üle, kes tegi see suvi kaasa 4x4 tiimiga automatka läbi Venemaa Kasahhi ja Kirgiisiasse: "Kui Kirgiisiast üle Vene piiri tagasi said, siis olid juba nagu kodus." Lõpuks oleneb kõik sellest, mida ja millega võrrelda.
Olgu siis mainitud ka meie maksimum kava, millele plaanisime vastavalt jõudlusele teises osas kindlasti lõike kärpida: 23-89-87-93-61-50-97-81-43v31-100-36-35-90-64-44-74-34-91-21-84-79-80-22, teine ring: 55-67-95-39-86-49-85-41-77. Et see lõige nii vara ja suurelt tuli, me alguses päris ei lootnud. Keha oli nö sisemiselt füüsiliselt kindlasti pikemaks matkas valmis, kuid kere koorikut tabanud mehhaanilised hädad - hõõrutud kand ja putukarünne murdis vaimu. Isegi see võss ise ei mäendanud vaimu nii palju kui seal võsas paiknevad putuklojused.
Õnnitlusterubriik
Seda enam väärivad õnnitlemist ja kiitust need eestlased, kes suutsid seljatada kohalikud olud ja nende oludega rohkem kohanenud kohalikud. Olgu te imetletud!
Ilma ukradinata kottu ää
Kodistasime oma kodinad laupäeva varahommikul kokku, võtsime sleppi murtud tiivaga, kui nii võib väljendada auto kohta, mille mootor häält sisse ei võtnud, kaasmaalased ja udjasime vaikselt kodumaa poole tagasi. Imetlesime taaskord nagu tagurpidi linti kerides kogu teekonna äärde jäävaid vaatepilte ning veidike küsimust tekitas, kas mundrimeestel nii tee ääres kui piiril võiks olla kuidagi süvenenum huvi kahe võõramaise masina vastu, kus üks teist järgi veab. Kuid peamine mure oli vältida äkkpidurdusi, mida möödasõitjad tosserdajatest möödudes võinuks põhjustada. No teate küll neid kaadreid ootamatult teele ilmuvatest Ladadest või üksikutest veoauto veerevatest ratastest või paremalt poolt mööda kihutavatest rekkadest. Viimast olukorda ikka esines, näiteks trassilt mahakeeramise raja pealt tuli paremalt alustuseks paar väiksemat masinat, siis kui keeramise rada hakkas juba otsa saama, ilmus peeglisse veel järelhaagisega rekka ja siis kui maha keeramise rada enam ei olnud, kimas paremalt veel mingi tolmupilv mööda. Imestan, et trassi ääres kukeseeni müüvad mutikesed on ikka veel elus.
Aga kõik sujus. Venemaal mingeid imevigureid piiril ootealadega ei ole, üldises sabas läks alla kahe tunni. Lõustade ja paberite ettenäitamine x arvus putkades ning kodus kohal.
Muidugi, bensiini oleks võinud tankida Vene poolel, see on ikka ligi kaks korda odavam seal. Üldse oli hindade rehkendamisega keerukas, sest esialgne euro summa tuli kuidagi liiga väike alati. Eriti pärast Taanist tulemist :)
Jaan nentis, et peaks nad selle piirileppe ära ikka allkirjastama - muidu annavadki selle maa tagasi, mis sellega küll peale hakata. Jätkasime arutusega teemal, miks Napoleon ja Hitler sellist võsa küll omale tahtsid ja mis neile tegelikult saatuslikuks saada võis.
Loen praegu vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski raamatut "Kodumaa mälestused". Väga asjakohane lugemine. "Raske töö kirve ja tulekiviga, mida nõudis alepõllundus, /---/, väsitas ja tüütas. Sellega saab seletada vene inimese ebasõbralikku ja hoolimatut suhtumist metsa. Ta pole oma metsa kunagi armastanud". No pagan, kas ütleja vaatas seda metsa ka natuke ligemalt, sellist metsa ei saagi armastada.
Kas 150 aastaga on üldse midagi kogu sealses hingelaadis muutunud: "Mitte miksi pole rajatud minevikule, mitte miski ei arvesta tulevikku". Küsimus Venemaale sattudes ei ole mu meelest selles, et kõik on nagu 20 aastat tagasi. Ei, nagu Venemaal, pole tähtsust, kas tsaari-, nõukogude või Putini ajal.
Volkonski kirjeldused Pavloka mõisas istutatud puu kohta: "Ta oli kolmest küljest traadiga postide külge seotud - traat varastati ära; sidusin nööriga - nöör varastati ära; sidusin niinetuustidega - niinetuustid varastati ära ..."
Või juhtum võõrastemajas: "Ükskord kutsunud meie rahvakoolide inspektor maakonnalinna võõrastemajas ärgates toateenija ja palunud teed. Teenija ei liigutanud.
"Mis lahti?"
"Ootan, härra."
"Mida sa ootad?"
"Et te üles tõuseksite, härra."
"Küll ma tõusen, too sina teed."
"Kuidas ma siis lauda katan, kui te voodis olete, härra."
"Ega see mind ei sega."
"Aga lina on ju teie all, härra.""
See viimane on täiuslik suhtumise kirjeldus. Ilma linata teed ei saa juua, härrat ei saa segada, aga kust lina võtta. Kust kuurile katuseks materjali võtta, kust keskuse söögikatelde jaoks puid võtta ...
Volkonski teos on muidugi laiem, käsitledes veel tsaariaja lõpu 'usuvabaduse' teemat, koolihariduse ja mitmeid muid tahke vene elu eripärades. Põnev, see on mul veel pooleli. Teema jätkuks peaks ilmselt hankima ka Nikolai Danilevski "Venemaa ja Euroopa".
Võrratult keerukas ja komplitseeritud maa. Kui sa ei pea seal elama.
- - -
Võib-olla kolm sõna siiski ka Taanist, kus me nädal varem viibisime, sest lisaks Legolandile, tuuletuulikutele ja lamedatele põldudele, on seal mu meelest üks päris muljetavaldav koht - Møns Klint. Üks väheseid paiku, kus saab ja on mõtet Taanis matk ette võtta kui just ei ole huvi roostikus linde passida ;). Tõtt öelda, ei teadnudki enne kui alles nüüd uurima asusin, et mida seal kandis võiks veel kiigata, et selline kriidikalju serv lisaks Normandia ja Inglismaa rannikule ka Taanis end paljastab. Kusjuures Taanis, erinevalt näiteks Prantsusmaa Étretat' piirkonnast, pääseb trepist alla merepiirile kõndima, imetlemaks kriidiseina alt ilma, et tõusu kartma peaks. Eksisteerib muidugi oht, et ilmastiku mõjul tuhandeid tonne seina maalihke läbi sulle kaela sajab. Viimane suurem varing oli seal näiteks 2007.
Meie huvide apluaasse kuulusid ka kolm kunstimuuseumi - Louisina, Aarhusi ARoS ja Arken ning mingil ajendil otsustasime külastada Helsingøris olevat Kronborgi kindlust - paika, kuhu Shakespeare oma Hamleti tegevustiku asetas. Juhtus nii, et sattusime nn giidiga eksukursioonile, kus nn Hamleti teener meid lossis ringi vedades kogu loo kokkuvõtlikult maha mängis.
 |
| Raiden Aarhusis ARoSe vikerkaares |
- - -
Lõpetasime oma eksirännakud siin ja sealpool piiri Viljandi Folgil. Kuulad suviselt uimases, ühes Eestimaa linnas, kuidas hiinlane Wang Li tekitab parmupillil imelisi helisid ja tõded kui palju on sünnikohamaaga tegelikult vedanud.
 |
| ARoS |
Comments
Seda "peaks lepingu ära sõlmima, muidu jääb see kolgas veel meile" väljendas omal ammusel ajal üks teine Jaan, Kaplinski. Samuti pärast seda, kui oli vastavas regioonis veidi ringi vaadanud.
Edu rogainimisel ja kirjutamisel!