Päevakumoos

Pärast o-nädalat saabus loid kesksuvi. Õitsemised said õitsetud, viljade valmimise aeg. Pangetäis maasikaid, mustikaid, murakaid ... päevakuid.

Paras keediseportsu jagu noid kogunenud. Et suuremat noosi kokku kahmata, siis kõik N21A rajal, mis tuleb tõdeda, on veidi keerukama faktuuriga kokku keedetud kui see, mis N40stele purki pannakse.

Pääsküla

Lõpeks pole ju vahet, kuidas seda Harku raba nimetada. Üleküpsenud. Kaart ei anna kohati päriselu edasi, mis puutub just metsa läbitavust. 8-9 (39-38) etapp oli paras leiutamine - kord liiga vedel, siis kiskus jälle paksuks. Äratuntavalt ohtrate kraavide hulga järgi sai kalde suund lõpuks hoomatud. 10.(44) ei kippunud konsitentsi kohe ära tabama.
Kokku sai täitsa pandav povidlo, vaatamata kohatistele eksperimentidele moosi panniga keeta.



Nõmme

Juba parem. Sekka mõned eriti karvased tikrid - etapp 2-3 (34-35) näis andvat magusama tulemuse kui seda idapoolsetelt teedelt segada. Ühinen nendega, kes 50(9.) punni asukoha veidi nihkes arvasid olevat, kuid ega okkad moosi päris ära riku. Teedel ja radadel kiirvaaritamise lõpetasid punktid 12(39) ja 13(41) risuses padrikus. Väsitav vahutõmme üles Tähetorni juurde ja üks purk konfitüüri talveks jälle juures.


Läsna

Veidi toored marjad. Kippus kallerdama. Eks see tuli maastiku iseärasusest. Kuuenda (51) punkti juures tekkis tunne, et seda džemmi ei saagi purki täna. Äkki läheb pudelisse paremini. Teisigi tiirutas ümber potiääre mõtlike nägudega, kõrbehaisu võis haista.
Lõpuks kõik laabus. Ilusa värviga marmelaadimögin.





Vääna-Jõesuu

Tollega on see häda, et kui samal suvel juba teist korda samasse paika sattuda, siis kisub hapuks. Aga kui rabarberile lisada tšillit või sõstardele ingverit. Nii rajameister oligi teinud, saades uue nüansiga vanad maitsevarjundid. Sattusin 3-4 (37-54) mekist niivõrd ekstaasi, et avastasin end hakatuseks kuskil segases lagedate ja teede kogunemispaigas. Kiskus klimpi. Liikudes 13(40)sse lasin end üks teerist varem petta liigsest suhkrust, vaadeldes nõutult raiesmikku, mis ei saanud mitte olla see küngaste kägarik, mis päris rohelises justkui pidanuks  paiknema.
Tradistiooniliselt tuli mõne marja kättesaamiseks õige sügavale põõsasse küünitada nii, et sa kõiki marju ikka kohe ei näe.
Selle plödinaga elab nädalajagu päevi talvel üle küll.


Järvi järved

Sealse kandi toormaterjal on lihtsalt nii hea, et ka kõige kehvem rajameister ei saa lihtsalt seda moosi ära rikkuda. Ja pigem oli seegi kord - potipõhi õige paksusega, temperatuur ühtlane, suhkrut õiges vahekorras, marjade küpsusaste õige - delikatessi vääriline varenije.
Kuidagi kukkus nii välja, et olime Siiriga samal ajal stardi poole minemas ja kuigi ma teda stardis enam ei näinud, siis rajal kippusime olukordadesse, kus kumbki püüdis rabada teise eest enne marjakorbara, kuigi korjemeetodid veidi erinesid.
Miskit läks untsu 6-7(40-38) etapil, näib et kaalu seier ei näidanud enam õigesti, mitu kilo suhkrut patta kühveldanud juba olen.


Viis kaanetatud moosi on rivistatud keldririiulile  ja ootavad oma avamise aega tuulisel talvepäeval. Siis kui suvises metsas silkamise emotsioone - suvise küpsenud marja aroomi, aitab elustada kaartide lehitsemine - moosi saia peale määrimine.