O-week 6. päev Paukjärve 100KP jooks
Päike lõõskas juba hommikusel tunnil 23 kraadi juures ning maha rahunenud pesakond siirdus tagasi Paukjärvele.
Õigupoolest suurt draamat ei olnudki, lihtsalt M12 rada osutus eelmisel päeval Põhja-Kõrvemaa metsades jõnglasele tiba üejõukäivaks. Seda kindlam oli nüüd nöörirajale minna.
Me Jaaniga sööstsime oma punktide järele. Jaanil 75, üritades tasa teha seda, mida me Raideniga nädala keskel juba kogunud olime. Mul 45 punkti, lootuses kunagi kolmekesi kõik taas finishis jälle kohtuda.
Paukjärve kaart ja reljeef olid seni üldjoontes sobinud, kuid valestimõistmisi 45 punkti sekka sel siiski jagus. Kohe esimese asemel jõudsin teise. Kuidas kohe alguses nii pusse, mida kaardi pealt välja lugesin või vastupidi - välja lugemata jätsin, aru ei saanudki. Tänasin õnne, et punkt kuhu sattusin, kaardil oli ning alustasin rahulikult otsast peale. Keerukamaks läks uuesti enne reljeefi 12 - 16 punkti piirkond, kus mahalangenud kuuseräga tähiseni pääsemiseks täiendavat füüsilist võimekust nõudis.
Reljeefi algus (17 ja 18) läksid lihtsalt. Täitsa kõrvale kaldusin 19st punktist, pidades siniserviirutusega sood madalamaks kohaks hõredas männikus ja hoides kõrgemat metsapiiri paremal silmas horisondil kui oosi serva. Madalam koht aga oli samuti tihedama ja kõrgema kuusestikuga kaetud ja nii ma mööda uhasin, kuniks ühel hetkel sai maad liiga palju ja tagasi keerates mõistatama hakata tuli, kaugele jõudsin. Oosi all toimunud tihedam sebimine andis aimu ja madalam osa sai sellega kätte koos vajaliku punktiga.
Järgnes üle tiheda metsaga kaetud oosi, kohati üpris järskudel langustel edasi-tagasi turnimine, kus punktikohad tulid ilusti kätte, aga reljeefi viimasesse punkti jõudes lihtsalt hingeldasin.
Väsisin ära. Kogu sellest pikast o-nädalat oli järksu ramm õige nõdraks jäänud. Teisalt oli kahju, et vaevalt paarkümmend punkti veel ongi jäänud kogu o-nädala saagist - 124st noppida. Toss väljas, tuiasin kaarega joogipunkti. Lürpisin vett, lasin päiksel end küpsetada ning igasugustel satikalistel rünnata. Ja võib-olla ainult liiga pealetükkivad tiivulised sundisid end uuesti liigutama.
Kiiret ei olnud, Jaanil oli punkte kõvasti rohkem ja lootuses, et ju tal läheb aega veel, kulgesin mööda vahelduvaid kanarbiku- ja mustikavälju, sekka mõni tihkem kuusepadrik. Vahel püüdsin jooksu sarnaseid liigutust teha, aga see ei olnud isegi mitte koomiline. Kere tõrkus. Nii tümistasingi, rohkem loodusenautija moel, lõpuosas juba tuttaval maastikuosal, vaikselt tiksudes lõpuni.
Eelviimases punktis oli vaim vist juba päris koolenud, sest 44(221) punkti asukoht kuskil tihedama ja hõredama metsa piiril näis arusaamatu. Inspekteerisin mäekülge mitmest eri paigust, kus punkti eeldada võiks. Lõpp ei saanud ju midagi keerulist enam olla, kuid ometi valdas natuke ängriböördsilik viha sigade, st punkti vastu kui ta end kohe kätte ei andnud ja viimasesse punkti jõudsin mingit täiesti arusaamatut trajektoori mööda, kus kollane lint aitas lõpuks välja.
Viimasesse punkti tulles sai kogu nädalast järsku kõike liiga palju. Peamiselt punkte.
Raiden istus ja luges pakihoidlas koomiksit, just see, mida karta oli. Muidugi oli ta kogu raha eest ohtralt kleepuvat lürbet endale hankida jõudnud ja enne seda muuseas ka oma lindiraja läbinud, mis nagu selgus suurt vaimset pinget ei olnud pakkunud, aga ega eriti polnud ka füüsilise poolega pingutama hakanud. Õnneks olid jäänud mõned ühikud ka tahedama toidu sõbralikelt söögitädidelt lunastamiseks, seniks kuni Jaan veel oma punkte kokku rabas. Jaani tabas mõningane häving vihmavalingu saabudes kolm punkti enne lõppu selle sama 221-ga, mis mul oli eelviimane. See oli ikka eriline keskendumisvõimekuse proovile panija. Nüüd enne lõppu, kui kõik on kohe läbi, lootes suhteliselt kergelt (võrreldes näiteks mulluse Voosega) kulgenud rajale kerge lõpp peale teha, tuli järsku kogu mõistuse- ja jõuraas kokku kraapida ja punkti asukoht välja mõelda.
Vihma krõbistas söögiputka katusele. Uhtudes nädala jagu värvikaid o-emotsioone vaikselt närvilõpmete kaudu tagumistesse ajusoppidesse. Sellise, kõik kohal, pere kõik kohal, mõnusa ettevõtmisena ta läks. Võib-olla kerge üledoosiga. Kuus õhtut väljas o-radadel andis juba treeninglaagri mõõdu välja, kuid too on ju su enda doseerimise asi, palju välja kannad.
Ent ühtegi päeva ei raatsiks ära anda. Kõik olid manustamist väärt. Just rajad ja maastikud olid hõrgud. Igaüks oma tonaalsusega, rõhudes erinevaid tundemeeli. Ning maslovi püramiidi alumise otsa eest oli samuti piisavalt vaeva nähtud - vetsud, viinerid, vesi ja muud elementaarsused.
Suvise o-elu mühisev kõrghetk jäi bussiga mõnusast kompaktsest keskusest parklasse loksudes maha, et pealetuleva jaanipäeva järel sumbuda juulikuisesse loidusse.
Õigupoolest suurt draamat ei olnudki, lihtsalt M12 rada osutus eelmisel päeval Põhja-Kõrvemaa metsades jõnglasele tiba üejõukäivaks. Seda kindlam oli nüüd nöörirajale minna.
Me Jaaniga sööstsime oma punktide järele. Jaanil 75, üritades tasa teha seda, mida me Raideniga nädala keskel juba kogunud olime. Mul 45 punkti, lootuses kunagi kolmekesi kõik taas finishis jälle kohtuda.
Reljeefi algus (17 ja 18) läksid lihtsalt. Täitsa kõrvale kaldusin 19st punktist, pidades siniserviirutusega sood madalamaks kohaks hõredas männikus ja hoides kõrgemat metsapiiri paremal silmas horisondil kui oosi serva. Madalam koht aga oli samuti tihedama ja kõrgema kuusestikuga kaetud ja nii ma mööda uhasin, kuniks ühel hetkel sai maad liiga palju ja tagasi keerates mõistatama hakata tuli, kaugele jõudsin. Oosi all toimunud tihedam sebimine andis aimu ja madalam osa sai sellega kätte koos vajaliku punktiga.
Väsisin ära. Kogu sellest pikast o-nädalat oli järksu ramm õige nõdraks jäänud. Teisalt oli kahju, et vaevalt paarkümmend punkti veel ongi jäänud kogu o-nädala saagist - 124st noppida. Toss väljas, tuiasin kaarega joogipunkti. Lürpisin vett, lasin päiksel end küpsetada ning igasugustel satikalistel rünnata. Ja võib-olla ainult liiga pealetükkivad tiivulised sundisid end uuesti liigutama.
Kiiret ei olnud, Jaanil oli punkte kõvasti rohkem ja lootuses, et ju tal läheb aega veel, kulgesin mööda vahelduvaid kanarbiku- ja mustikavälju, sekka mõni tihkem kuusepadrik. Vahel püüdsin jooksu sarnaseid liigutust teha, aga see ei olnud isegi mitte koomiline. Kere tõrkus. Nii tümistasingi, rohkem loodusenautija moel, lõpuosas juba tuttaval maastikuosal, vaikselt tiksudes lõpuni.
Eelviimases punktis oli vaim vist juba päris koolenud, sest 44(221) punkti asukoht kuskil tihedama ja hõredama metsa piiril näis arusaamatu. Inspekteerisin mäekülge mitmest eri paigust, kus punkti eeldada võiks. Lõpp ei saanud ju midagi keerulist enam olla, kuid ometi valdas natuke ängriböördsilik viha sigade, st punkti vastu kui ta end kohe kätte ei andnud ja viimasesse punkti jõudsin mingit täiesti arusaamatut trajektoori mööda, kus kollane lint aitas lõpuks välja.
Viimasesse punkti tulles sai kogu nädalast järsku kõike liiga palju. Peamiselt punkte.
Raiden istus ja luges pakihoidlas koomiksit, just see, mida karta oli. Muidugi oli ta kogu raha eest ohtralt kleepuvat lürbet endale hankida jõudnud ja enne seda muuseas ka oma lindiraja läbinud, mis nagu selgus suurt vaimset pinget ei olnud pakkunud, aga ega eriti polnud ka füüsilise poolega pingutama hakanud. Õnneks olid jäänud mõned ühikud ka tahedama toidu sõbralikelt söögitädidelt lunastamiseks, seniks kuni Jaan veel oma punkte kokku rabas. Jaani tabas mõningane häving vihmavalingu saabudes kolm punkti enne lõppu selle sama 221-ga, mis mul oli eelviimane. See oli ikka eriline keskendumisvõimekuse proovile panija. Nüüd enne lõppu, kui kõik on kohe läbi, lootes suhteliselt kergelt (võrreldes näiteks mulluse Voosega) kulgenud rajale kerge lõpp peale teha, tuli järsku kogu mõistuse- ja jõuraas kokku kraapida ja punkti asukoht välja mõelda.
Vihma krõbistas söögiputka katusele. Uhtudes nädala jagu värvikaid o-emotsioone vaikselt närvilõpmete kaudu tagumistesse ajusoppidesse. Sellise, kõik kohal, pere kõik kohal, mõnusa ettevõtmisena ta läks. Võib-olla kerge üledoosiga. Kuus õhtut väljas o-radadel andis juba treeninglaagri mõõdu välja, kuid too on ju su enda doseerimise asi, palju välja kannad.
Ent ühtegi päeva ei raatsiks ära anda. Kõik olid manustamist väärt. Just rajad ja maastikud olid hõrgud. Igaüks oma tonaalsusega, rõhudes erinevaid tundemeeli. Ning maslovi püramiidi alumise otsa eest oli samuti piisavalt vaeva nähtud - vetsud, viinerid, vesi ja muud elementaarsused.
Suvise o-elu mühisev kõrghetk jäi bussiga mõnusast kompaktsest keskusest parklasse loksudes maha, et pealetuleva jaanipäeva järel sumbuda juulikuisesse loidusse.
Comments